Tühjas klassiruumis

"Võinii, no kena," lausus Jack, vastuse peale noogutades.

Annie kehitas õlgu, ju siis oli. Tüdrukul oli pehmelt õeldes igav. Annie võttis taskust võlukepi ja otsustas siiski proovida mõnda loitsu mis ta tahvilt leidnud oli. Neid suuna võlukepi klassi teise otsa ja pomises paar sõna. Hetke pärast hakkas ta seda kahetsema, sest ta tundis kuidas ta käsi tuimaks muutus. Ann vaatas oma kätt ja ta pidi peaaegu karjuma hakkama, sest ta käes oli auk. Mitte ühtegi haava vaid auk.

"Mida sa teed?" küssi Jack mõne aja pärast huvitult. Annie oli mõnda aega mingeid sõnu pomisenud, võlukepp teise klassi otsa suunatud, sellest sai Jack aru.

"Ma, ma..." tüdruk ei osanud midagi õelda, ta vaatas vaid oma kätt ja ta suu oli totakalt lahti vajunud. "Ära kasuta mitte ühtegi loitsu sealt tahvlilt," kogeles neid vaikselt.

"Polnud plaaniski," lausus Jack. Nagu ta oleks viitsinud oma vabast ajast õppida, uusi loitse katsetada või midagi. "Miks?" küsis ta siis.

"Need ei ole ohutud," ütles Annie kes oli endiselt shokeeritud. Järsku hakkas tüdruk vihast oma teo pärast nutma ja sõimusõnu pomisena.

"Ahah," lausus Jack vastuse pele. Kui Annie nutma hakkas, kortsutas Jack kulmu ning pööras ennast tüdruku poole. "Midagi juhtus või?" küsis ta kahtlevalt. Ta ei osanud arvata, et Annie käes on auk. Ta lihtsalt ei osanud sinna poole vaadata.

Annie vaid tõstis oma käe õhku ja lehvitas seda Jack´i ees. Ühel hetkel jäi tüdruk vait: "Pomfrey teeb selle korda, ma olen kindel." Annie vähemalt lootis seda, kõike pidi ju positiivselt suhtuma. Vähemalt oli tal nüüd ka võlukepihoidja, noh natukeseks.

OT. Võlukepihoidja? Eriti positiivne.

Jack vaatas kulmukortsutusega Annie kätt. Auguga kätt. "Jah, mine haiglatiiba," nõustus Jack. Pomfrey pidi oskama seda korda teha.

OT: Muidugi on, alati.

"Veel mitte, ma pean seda Regon´ile näitama ja Mia´le ja Sydney´le," arvas Annie, ega see enam hullemaks ei läinud, verd polnud näha.

"Sa teed nalja," lausus Jack Annie't vahtides. Läheb ja uhkustab veidi oma auguga? Vajalik.

"Ei tee, see on tegelikult lahe," ütles Annie ja pani oma võlukepi auku, justkui kinnituseks ta esimesele lausele.

"Tõesti, lahe," lausus Jack irooniliselt. Tema arvamus, vahet polnud. Siiski oli see, kuidas Annie oma võlukepi auku toppis, kahtlane ning seda väljendas ka Jack'i ilme.

"Sulle ei meeldi?" küsis Annie ja hakkas naerma. Tüdruk võttis võlukepi käest välja ja tõmbas oma tagi käised pikaks, nüüd polnud auku näha.

"Ei, väga ilus," lausus Jack, "tõeliselt kena." Ilmselge sarkasm. "Sa ei pea seda varjama, kui sulle meeldib," lausus poiss irvitades. Ta polnud nõrganärviline või midagi.

"Ma tänan, tore, et sulle meeldib," ütles Annie Jack'i hääletooni järele aimates. "Ei, lihtsalt kahtlane on oma käest läbi vaadata."

"Lahe ju," jätkas Jack, sama tooniga. Auk oli Annie meelest lahe, aga sellest läbi vaatamine mitte?

Nath astus klassi, mille lootis tühi olevat. Teisi nähes lausus ta:"Tere!"

"Mhmm," ütles Annie hoogsalt noogutades, "me kavatseme seda jätkata?"
"Tere," ütles ta võõrale ja keeras end uuesti Jack'i poole.

Jack raputas pead ning pöördus klassi astunud kuti poole. "Tervitus," lausus poiss napilt.

Nath ei tahtnud teisi segada ja hakkas klassist välja astuma, kuid siis pöördus ringi ja ütles:"Muide ma olen Nathan võite kutsuda Nath`iks."

"Väga tore, huvitav kas mul animaagina ka see on?" küsis tüdruk mõtlikult ja paari hetke pärast oli ta polaarrebane. Ann tõstis oma käppa ja vaatas seda, auku polnud näha. Neid muundus uuesti, tiris varuka ülesse ja vaatas oma kätt, ka sealt polnud enam auku. "Ma jätan selle loitsu meelde," ütles ta nii muuseas.
"Tere, Annie ja see on Jack," neid viipas käega koolivanema poole, "Slytherin'ist."

OT: Ma lihtsalt ei viitsi haiglatiiba minna.

"Tore teada," lausus Jack, noogutuse saatel Nathan'ile. Annie lause peale tegi Jack grimassi. Vajadusel oleks ta osanud ise ennast tutvustada. Aga vahet polnud.

"Mida ma tegin?" küsis Annie, kui oli Jack'i nägu näinud.

Jack polnud lootnud, et Annie tema nägu näeb. "Ei, midagi ei teinud," lausus ta tõsiselt.