Tühjas klassiruumis

Annie istus, jalg üle põlve, ühel laual ja põrnitses tahvlit millele oli kirjutatud terve hunnik loitse. Tüdruk ei teadnud pooli neist, õpikutes neid ei olnud ja need pakkusid neiule siirast huvi. Tüdruku ei olnud kindel kas ta julgeb neid kellegi peal kasutada, ta polnud kindel mida need teha võivad.

Jack tõmbas lahti suvalise klassiukse ning astus sisse, pikemalt toas ringi vaatamata. Ta ei arvanud, et seal oleks võinud keegi veel olla. "Sina siin, tere," lausus Jack, kui oli jõudnud juba klassis oleva akna juurde ning siis selle peegelduselt Annie't näinud.

Annie keeras oma pea ukse poole ja märkas seal Jack'i. "Hei," ütles Annie ja süvenes uuesti lugemisse.

Jack vaid noogutas. "Jah, ma ei kavatse sind segada," lausus poiss ning istus ühte akna alla olevasse pinki. Minema minna ta ei kavatsenud.

"Ma ei ole õelnud, et sa mind segad. Tead ma lihtsalt ei oska midagi erilist õelda," Annie mõte triivis eelmise õhtu juurde ja ta muigas kergelt.

"Saan aru," kehitas Jack õlgu. "Me olemegi lihtsalt koolikaaslased, sa ei peagi minuga rääkima," lausus poiss. Ta isegi ei mõelnud sellele, mida suust välja ajas.

"Midugi, ma ei mõelnud. Lihtsalt koolikaaslase kohta oled sa vihane," arvas Annie, lihtsalt koolikaaslane poleks seda ju talle nina alla hõõrunud.

"Ma ei ole vihane," lausus Jack, kulmu kortsutades. Selleks oleks vaja olnud midagi enamat.

"Sellisel juhul minu viga," ütles tüdruk ja keeras end Jack'i poole, ta oli nüüd loitsud mitu korda üle lugenud ja oli kindel, et need on tal peas.

Jack noogutas ning pööras ennast hoopis näoga tahvli poole, nii et ta Annie nägu ei pidanud nägema. "Niisiis. Sina ja Logan, mis?" küsis Jack, jõllitades tahvlil olevaid sõnu. Küsimus oli loomulikult mõeldud Annie'le.

Annie ei õelnud midagi, taei teadnud tegelikult isegi. "Oota, mul tuli mõte," ütles ühel hetkel tüdruk särades, ta tõusis püsti ja kõndis Jack'i juurde. "Tere, mina olen Annie, meeldiv tutvuda," kui nad olid lihtsalt koolikaaslased siis võisid nad ju tutvuda.

"Mida sa teed?" irvitas Jack. "Kena teemavahetus," märkis poiss. Annie polnud tema küsimusele vastanud, järelikult oligi nii, nagu Jack'ile tundus. "Ja me tunneme mitu aastat, veidi hilja pole tutvumiseks?" küsis Jack.

"Ei, kui vahepeal juhtub midagi," Annie näole ilmus hetkekeks mossis ilme, "kummalist siis võime me uuesti tutvuda. Mina tutvun selle Jack'iga keda ma koridoris näinud olen ja kellest kõik sisse on võetud ja sina tutvud selle omapärase tüdrukuga kellel on väga veider mõttemaailm."

"Midaiganes," lausus Jack, pead raputades. Tema ei näinud selles mingit mõtet. "Olgu, tutvume uuesti, kuigi ma tunnen sind niigi," arvas Jack. Või just vastupidi, ei tundnud üldse.

"Nii väga tore, sa ei pea oma nime ütlema," arvas Annie. "Nii ametlik see kõik ka ei pea olema," Annie turtsatas, kui talle tuli pähe pilt temast ja Jack'ist, ülikonnad seljas, portvelid käes ja masenduses tööhobuste näod peas.

Jack'il ei olnudki plaanis oma nime öelda. Annie teadis seda niigi. "Midagi naljakat?" küsis Jack.

"Ei ma ei ütle seda, sa pead mind juhmiks," ütles tüdruk nii muuseas, "kui sa just seda juba ei tee, vahet pole. Ma olen piisavalt enesekindel." Seda ütles Annie pigem iseendale, kui Jack'ile.

"Kui vahet pole, siis võid öelda ju," lausus Jack. Tegelikult teda isegi ei huvitanud, kas Annie ütleb või mitte. Lihtsalt mainis.

"Seega vahet pole kas ma ütlen või mitte," täpsustas Annie. "Heaküll oletame, et ma ei tea sinust midagi, tegelikult ei teagi väga. Mida sa peale kooli teha tahad?" küsis neid ja tõmbas käega läbi juuste, "ma ei taha, et see mingi ülekuulamisena paisaks eks."

"Täpselt, ülekuulamine," lausus Jack. Nii see pastiski, tema jaoks. "Vaata mingite suvaliste koolikaaslastega ma tavaliselt väga oma plaanidest või unistustest ei räägi," lausus Jack. Ja ta kahtles, kas Annie't tegelikult üldse huvitas. "Aga sina võid rääkida," lisas poiss siis. Juhul, kui Annie rääkida tahtis, vms.

"Ahaa," ütles Annie irvega, "sa ei tea mida sa teed. Oleksid võinud lihtsalt õelda. Või on sul väga halb tuju."

"Ma ei tea, mida ma pärast kooli teen?" küsis Jack üle, oli ta ikka õieti aru saanud? "Tean," kehitas Jack õlgu. Tal lihtsalt polnud tuju seda arutada.

"Vahet pole, ma lähen peale kooli Itaaliasse elama," ütles Annie ükskõikselt ja istus uuesti ühele lauale, seekord aknalauale lähemal.

"Ahah, tore on," lausus Jack noogutades. "Miks just Itaalia?"

"Sest ma leian, et see on ideaalne koht kus ma saan oma hobidega tegeleda. Ja Paul pakkus mulle seal elamiskohta," ütles Annie, mitte, et ta oleks arvanud, et see Jack´i huvitab.