Koridoris passimas

See ajas Jack'i juba tõsiselt naerma ning vaevu suutis ta tõsiseks jääda. "Sa oled minu hüpnoosivärgis?" küsis ta, loomulikult muiates. Ei saanud enam muudmoodi.

"Mitte veel, ma lihtsalt ei ava silmi enne, kui selleks äärmine vajadus tuleb," ütles Annie ja pidi tõsise näo hoidmiseks Zombie rünnakut ette kujutama.
"Me võime lihtsalt rääkida, ma küsin mis on sinu lemmikvärv ja sa küsid mis on minu ja me kogeme väga huvitavat vestlust. Selle juures ei ole sul mingit põhjust muiata ja minul zombiesid ette kujutada."

"Selge," noogutas Jack ning sundis ennast tõsiseks. "Huvitav vestlus?" kordas ta siis. Teda isegi ei huvitanud Annie lemmikvärv. "Ja milleks sa zombesid ette kujutad?" küsis ta, see oli küll muigamist väärt.

"Kui sa muigasid, olen ma kuri, kui mitte on kõik korras. Ma kujutasin Zombiet, ette et mitte sinu õõvastava naeru peale naerma hakata," sõnas Annie ja tõmbas oma näo ette vajunud juuksed kõrvale.
"Kui palju kell on?" küsis tüdruk Jackilt kuna oma käekella tüdruk ise caadata ei saanud.

"Nüüd siis õõvastav naer?" küsis Jack pilkavalt. Poiss tõstis oma käe koos kellaga silmade kõrgusele. "Varsti kesköö," lausus ta vastuseks ning langetas käe.

"Tänan," pomises Annie ja tegi silmad lahti, talle aitas sellest pimesikumängust ja pealegist soovis neid näha ega Jack endiselt muiga.

"Milleks kellaaeg? Hakkad kuhugi minema?" küsis Jack. "Näed, tegid silmad lahti," lausus poiss nüüd küll muiates.

"Ma panen silmad kinni tagasi ja jään magama, hommikul saan kiiremini tundidesse siit." Annie sulges silmad ja paari hetke pärast tüdruk magas.

"Hea tšikk, tõesti kena koht, kus uinuda," pomises Jack kui nägi, et Annie tõesti magama oli jäänud. Poiss ise toetas oma pea lihtsalt väsinult vastu seina, magama ta jääda ei kavatsenud, samas ei kavatsenud ta veel ka minema minna.

Annie avas silmad, ja nägi enda kõrval Jacki.
"Sa ei läinudki minema?" küsis tüdruk ja ringutas.

"Nagu näed," vastas Jack. "Uni sai otsa?" küsis ta vastu.

"Ei, ma olen ikka väsinud. Aga ma nii poolärkvel olle sain aru, et sa ei plaani minema minna. Ma pigem olen siis üleval," pomises tüdruk ja hõõrus silmi.
"Oli sul siis huvitav, sellel ajal, kui ma siin magasin?"

"Ei olnud huvitav," lausus Jack pead raputades, tõsiselt. "Aga ma võin ära ka minna, kui sa ikka magada tahad, siin," lausus poiss ning oli valmis järgmisel hetkel püsti tõusma.

"Ei, sa võid siin ka olla, võibolla ml lähebki hiljem patja vaja," ütles tüdruk muigega.
"Millest me enne üldse rääkisime?" küsis Annie ja kontrollis oma lühikeste pükste tagataskut, võlukepp oli alles.

Ega Jack'i just ei rõõmustanud väljavaade, et temast võis Annie padi saada. Kuid ta otsustas seda hetkel mitte mainida. "Ilmast ja zombie rünnakutest?" pakkus Jack, veidi järele mõeldes.

"Aaa, ja sellest, et ma ei või silmi avada, just. Kes siis osutub su väljavalituks, Isis või Sydney?" küsis Annie, kuid ei jäänud lootma, et ta ka ausa vastuse saab. Kui sedagi.

"Hakkab jälle pihta või?" küsis Jack. Nüüd oli tema kord silmad sulgeda. "Minuarust me leppisime kokku, et ei räägi köögis toimunust?" tuletas ta meelde ning avas oma silmad.

"Mul on kuldkala mälu, kui ma jäen magama teeb mu aju vingeid asju ja kustutab mu antud lubadused..." ütles Annie ja naeratas võidukalt jusnagu väike laps kes arvab, et on suurepärane valetaja.
"Ära plaanigi magama jääda," lisas Annie hoiatavalt.

"Ise ka usud, mida räägid?" küsis Jack nüüd lõbustatult. "Aju kustutab iseenesest antud lubadused, vägagi usutav," märkis poiss ning tüdruku hoiatuse peale raputas ta vaid pead. "Polnud plaaniski."

"Ususn, mu aju ei funka väga vist," ütles tüdruk irooniaga.
"Ma arvan, et sul on foobia kellegagi suhtesse astuda," lisas Annie.

Kuulnud Annie viimast lauset, pidi Jack nõustuma: "Su aju ei funka kohe üldse." Ta pööritas silmi ning pöördus Annie'le otsa vaatama. "Mis foobiast sa räägid?" küsis Jack irvitades.

"Lõpuks, saavutasime milleski ühise arvamuse. Sul on foobia tüdrukuga suhtesse astuda," Annie huultel mängles õrn naeruvarjund.

"Miks mul peaks see foobia olema?" küsis Jack irvitades.

"Ole nüüd, ilmselgelt on sul probleem. 3 ilusat tüdrukut, tegelikult on neid veelgi, ootavad, et sa neile oma südame avaksid. Kasvõi ütle mulle ks sulle meeldib, siis ma jätan su igaveseks rahule." Annie näole ilus vihane ilm, kui ta poisi irvitust märkas.
"Ja lõpeta see irvitamine ära!" lõrises tüdruk.

"Rahune maha," lausus Jack kulmu kortsutuse saatel. "Kena jutt ja puha, aga tead mis? Ma pole kellelegi mõista andnud, nagu ma üldse tahaks suhet," lausus Jack. "Seega ma pole midagi valesti teinud, mida te minult ootate?" ei saanud ta pihta.