Koridoris

Lilý korrektne nagu alati, oli täna seljas põlvedeni ulatuv must kleit, tüdruku juuksed olid kaheks patsiks mõlemale küljele seotud ning ta ilmselt peegeldus ainult halastamatus. Ta ei olnud täna tepsmitte heas tujus, kui teeksles kepsakat hüplemist ning vaikselt oma ette ümisedes koridoris jalutas. Ta ümises vaikselt ühte sünget viisi laulust mida ta nii väga armastas. See laul oli nagu muinas jutt, kuigi ta mõtles selle lõppu alati ümber.

Venficae tuli lihtsalt jalutades mööda koridori. Ta just oli õuest tulnud, seega ta nägu veidi õhetas. Tal oli väga hea päev olnud ning ta oli ülimas tujus. Nähes aga seal esimese koridori lõpus kedagi musta kleidiga tundus talle, et ta läheb õnnest pööraseks. Talle meeldis tüli norida ning muud sellist. Seega hõikas ta piisavalt kõvasti, et Lilý teda ikka kuuleks. ,,Hei, sina!" hüüdis ta talle, ning see lause kajas vastu. ,,Kuidas läheb?"

Lilý pööras pea auto maadselt hääle suunas võludes näole oma kõige mõjuvama naeratuse lausus ta "kallile sõbrale" rõõmsalt: "Mitte just kõige halvemini." ning võttis suuna Vanfica'le, ning ta naeratus muutus iga sammuga järjest kurjakuulutavamaks ja halvaendelisemaks.

,,Aga halvemini võiks ka ju minna," ütles ta talle süütu näoga. Ta teadis seda naeratust, ning see tähendas, et võibolla lähevad nad kätega üksteisele kallale. Ta naeratas õelalt ning küsis: ,,Kuidas su emal siis läheb?" Ta teadis, et tüdrukul perekonnast kedagi peale venna pole, seega vaatas ta huvitatult, kuidas tüdruk reageerib.

Lilý nägu ei vääratanud kordagi, ta oli selle küsimusega juba harjunud. Venfilcae esitas seda talle iga jumala kord kui tahti teda endast välja viia. Tüdruk oli nüüd juba õppinud oma tundeid varjama, kuigi varem oli selle peale hüsteeriasse läinud. "Tead, nagu ikka." ütles ta seda sama mesimagusat kuid samas halvaendelist naeratust naeratades.

,,Oi, lahe," ütles tüdruk teeseldud üllatusega. Siis aga muutus tema nägu õelaks ning ta küsis: ,,Kuidas kass elab?" Ta teadis, et sellel topakal pole tegelt mingit kassi, kuid et ta oli animaag, siis oli alati lahe küsida, kuidas kass elab. Kassi all pidas tavaliselt Venficae silmas tema hinge.

"Paremini kui emal." vastas Lilý samal toonil, Venf'i küsimused ei olnud enam nii mõjuvad kui ta neid kogu aeg kordas, aga Šaša ootas juba huviga, mis küsimus neiu küsimustikule täna lisandub. See oli nagu mingi rituaal enne kui Venf talle kallale tahtis tormata, alti samad küsimused ning lisaks juurde veel üks.

,,Aga kuule," venitas ta nüüd. ,,Mis juhtuks siis, kui su vend ka sureks? Sa jääksid orvuks ilmselt. Ning Kuhu sa siis elama lähed. Lastekotrtu?" Venficae nägu venis pikemaks. Ta polnud ennem seda ütelnud või küsinud ning nüüd oli lahe vaadata tema reaktsiooni.

Lilý nägu vääratas kergelt kuid ta varjas seda kergelt naerma puhkemisega. "Kui sa veel märganud pole, siis ma juba olen orb." ütles Lilý nipsakalt "Ja jätta meelde, et ma juba elan lastekodus." lisas ta lihtsalt. Ta elas seal koos oma vennaga, ning isegi üks selle kooli tüdruk käis seal vahepeal, mingi Isis vms.

,,Oi, ma küll ei teadnud," ütles ta jälle teeseldud üllatusega. Ta nägi siiski vääratust ning naeratas omaette. ,,Aga kuule, sa ju kardad naermist, miks sa siin nüüd ise naerad?" küsis ta võltsi vabandava tooniga.

"Kas naermine on keelatud?" uuris Lilý nüüd võluvalt naeratades, ta oli seda hirmu juba ammu endasse suruma õppinud, kuna see oli eluvajalik. Asi ilma milleta ei saanud. Tüdruk naeratas oma kõige võluvamat ja mesimagusamat naeratust mida Venf veel näinud polnud, vähemalt pea seda, kui Ly selle täiuslikuseni lihvis.

,,Ma lihtsalt mõtlesin, et sa k a r d a d." rõhutas Venficae eriti viimast sõna. Ta surus näole veidra grimassi ning pahvatas nerma. Talle pakkus lõbu see, et keegi kardab midagi sellist nagu naer, ning ta hakkas veel kõvemini naerma.

Lilý vaid muigas seepeale. Hirm polnud nii jube, kui ta ise õnnelik oli. Rohkem kartis ta lapse naeru. Ta lausa jälestas seda, kuna see kumises ta kõrvades peale kõiki neid lastekodus veedetud aastaid. Veel rohkem jälestas ta titte nuttu, see oli veelgi vastikum, kuid seda ta ei kartnud.

Tüdruk lõpetas nermise. ,,Kas sa oled üldse ilma vaenlasteta elanud?" küsis ta talt juba tuhandet korda. Talle meeldis lihtsalt, täiesti tavalisi küsimusi küsida, ennem kui ta suure mahlaka küsimusega lõpetas.

"Ei, sest sinu vastik lõust vaatab mulle vastu juba 14 aastat, ning enne seda vihkas mind mu venna koer." lausus ta rahulikult. Venf'ile võis ta oma elu keerdkäikudest ja minevikust rääkida, kuna tüdruk teadis seda nagu nii ilmselt juba peast, ning kusjuures, ei olnud kunagi kellekile ta saladusi avaldanud, kuigi oli ta vaenlane. Kõige kummalisem oli see, kuidas nad ühte leeri võtsid ning üksteist kaitsma asusid, kui keegi ühele neist midagi halvasti ütles või ohtlik oli. See oli lihtsalt nii absurdne, see teema "minu vaenlane!" oli neil pikalt ja põhjalikult läbi arutatud.

OT: Ma leiutasin veel natuke juurde XD

OT: Leiuta leiuta Ma arvan, et ma hakkan siina ka vb leiutama

,,Kas koer sul jalad ka otsast napsas?" küsis tüdruk nüüd talt naruturtsatusega. Ta teadis, et ei ole, sest tal olid veel jalad otsas. No jah, nad elasid päris lähestikku, see tähendab, et Venficae oli ainult üle tänava lastekodust. Ning seega nägi ta neid mitmeid kordi, kuid Lilý ei olnud talle juba paari kuusena meeldinud ning nad läksid lastena tihti kaklema. Kui aga Ven kirja sai (mille ta pidigi saama) siis ei teadnud ta veel, et Lil koolis oli. Tüdruk tuletas naeruturtsatusega meelde, kuidas ta kunagi kogematta tüdruku juuksed roheliseks muutis. See juhtus muidugi jälle siis, kui nad olid mingi asja pärast kaklema läinud ning Ven talt juustpidi küljes oli. Ven pidi muidugi ennast maoks naerma, aga õnneks seda veel ei juhtunud.

OT: xD

"Nagu näed siis need jäid alles." vastas Ly nipsakalt, ning meenutas mõrult, kui halvasti see roheline parukas talle sobis. Peal seda oli ta pidanud juuksed maha ajama, aga õnneks kasvasid need üpris kiiresti tagasi, ja Ven vai oma teo eest mitmekordse tasu, kui Lilý ta lemmik kaisu karu räigeks limaseks olluseks paljundas. Puututamisel muutusid sellega kokku puutunud asjad roosaks, ning Šaša oli ennast kõht kõveras haigeks naernud kui Ven sellega jändas, tõsi see tuli pesus maha, kuid oli siiski vastikult kleepuv. Lilý ise ei hoolinud ühestiki asjast, see oleks liig olnud peale seda mis ta vanematega juhtus. Hakkata hoolima mõnest asjast, täielik jaburus, sel juhul oleks kogu elu veel valusam. Ainus inimene kes Lilý't tõeliselt tundis oli ta vaenlane, kes ta vastas seisis. Isegi ta vend ei teadnud temast nii palju ning Šaša pidi tahtmatult imestama, miks ei ole Venfica, ta sünget mineviku juba kellekile paljastanud? Tüdruk oli isegi mõrvasooritanud, kuid sellest sai ta aru, mis Ven, seda kellekile ei rääkinud. Tüdruk oli ka ise selles osalenud, aga Lý ei mäletanud isegi seda kelle nad maha kolkisid.

Tüdruk vaatas tüdrukut hindava pilguga. ,,Miks sa vait jäid?" nõudis ta. Tüdruk teadis juba ammu tegelt, miks, sest tavaliselt jäävad nad keset vestlust vaikseks ning neid mälestusi hakkama meenutama, mis kõik oli juhtunud. Ta imestas vahepeal, et nad üldse veel vahel nääklema läksid, viimasel ajal polnud midagi juhtunud, viimati kui midagi juhtus oli siis, kui Ven oli 9 ja Lil 10 ning Lil tema päeviku ära varastas ja selle muidugi kõigile ette luges. Vastutasuks oli Ven teda niimoodi kolkinud, et võis mulje jääda, nagu oleks Lil kokku sattunud peksjatega. Ta võis küll nõrk välja näha, kuid ta oli tugevnenud just tänu sellele inimesele, kest tema vastas seisis. Nad olid üksteist karastanud, lihased seestpoolt kummi ajanud ning nüüd muidugi polnud probleem mingi väiksem inimene teelt kõrvale lükata. Tahtmatult meenus talle see, kui tema.. eieiei Lil ja Ven olid kellegi ära tapnud. Ta mäletas veel ohvri eesnime, kuid ülejäänud informatsioon puudus. Tüdruk muigas mõrult ning suunas siis oma klaasistunud pilgu uuest Lilýle.

Lilý oli oma mõtetes juba kaugele hõljunud, äkkilise inspiratsiooni sööstuga astus ta Ven'ist mööda, aga loomulikult paiskas tüdruku selle käigus vastu seina, aga Lilý'l oli kama, et Venficae selle talle kohe tagasi teeb, talle lugesid ainult mälestused mis silme eest mööda uhusud. "Tead." alustas ta enast ümber pöörates mõnitava irvega. "Mulle pole sa kunagi meeldinud, aga ikka ma imestan, kuidas meist vaenlased said?" arutas ta valjusti. Nad oli Ven'iga liiga ühe sugused. Kuid samas ka kohutavalt erinevad. Šaša taipas järsku, et ta oli jälle alustanud "Minu vaenlane!" teemat.

Tüdrukul pidi hing kinni jääma, aga ta ei näidanud seda välja. Manades näole rahuliku grimassi ütles ta tüdrukule: ,,Eks see viha on nagu üks osa elust. Ma ei taha, et sa sureksid. Sest siis poleks mul kellegiga jageleda." See oli kõige loogilisem lause. Siis aga jätkas: ,,Võibolla sellepärast, et me olime aastastena veel ilma mõistusetta ja muudkui nääklesime. See jäi meie sisse ning nüüd oleme me 14 aastat kakelnud." Nad olid seda teemat arutanud mitu korda, ning Venil oli alati erinev vastus. Ta suunas oma pilgu aknast välja ning vaatas taevast. Seal olid tumahallid pilved, mis mürisesid kurjakuulutavalt. Tore. Venficae armastas vihma ja äikest ning ta vaatas seda naudinguga.

Lilý puhkes siiralt naerma mis juhtus tema puhul harva, kuid alati, naeri ta siiralt Venäi juures olekul. Ly oli üpris üllatunud, et Venficae talle tagasi ei teinud kuid siiski nõustus ta tüdruku esimese lausega. "Täiesti õige, ma ei tea mida ma ilma sinuta peale hakkaksin." ütles ta Ven'i juurde minnes ning sammuti aknast välja vaatates. Ka talle meeldis vihm. Tüdruk rapsas nagu muuseas Ven'i juustest neid kergelt sikutades, piisavalt, et häirida, kuid välja ei kavatsenud ta neid tõmmata, mitte peale seda, kui ta pärast nädal aega kõrgiad juustes ringi käis. Ta oli nimelt viha hoos, Venficae juustest haaranud, kuid nad olid vee juures olnud, ning Ven'il oli õnnestunud mõned ta juukse salgud kõrgiateks vahetada.

Ven vaatas tüdrukut nagu hullu. See oli küll haruharv nähtus, kui ta naeris, kuid ilma naeruta siiski ei ela. Ta vaatas, kuidas tüdruk ka akna juurde tuli. Siis tundis ta, kuidas ta teda juustest sakutas. Ven ootas paar sekundid ning lõi siis märkamatult Lilý säärt jalaga. Ta uskus, et see polnud nii tugev, kuid ega iseenda löögi valu ei tunne. Ta tegi näo, nagu poleks midagi juhtunud.

Lilý'l oli valus muidugi, ja Ven oli teda natuke säärest kõrgemale põlve õndlasse tabanud. Tüdruku jalad nõtkusid kui Venficae teda jalaga närvi pesasse tabas. Tüdruk kukkus külili, kuid hetkepärast oli ta jälle püsti ning NAERIS, ta naeris rõõmsalmalt kui kunagi varem, tal oli suurepärane tuju. Uuesti Ven'i kõrvale astudes lajatas ta tüdrukule küünarnukiga ribidesse. Mitte just väga tugevasti, ta osakas oma jõudu kontrollida, piisavalt, et teisel mitte väga haiget teha.

Tüdruk pidi jälle hingetuks jääma, kuid ta suutis selle kontrolli all hoida. Ta teadis, et niikuinii on need ridikondid tal juba ammu katki kõikidest nendest võitulsest ning tal neid enam neid olemas pole. Sellegipoolest lõi ta teda rusikaga, mitte tugevasti, vastu selga, et siis natuke eemale joosta ning karjuda: ,,Tahad sa õue tulla või ei?" Ta teadis, et Šhireenale meeldib ka vihm, seega oleks suurepärane seda vestlust arendada õues. Aknast oli näha, kuidas vihma hakkas timbutama.

Lilý tundis kuidas Ven'i rusikas teda selga tabas, tüdruk ainult naeri selle peale ning lõi oma pea vastu akna lauda ära siiski jooksis ta Ven'ile järgi tõmmates tüdrukul käigupealt jalad alt teatas ta "Jah, läheme." tal oli lõbus, ja tal oli lõbus, sest ta sai haiget, ning tegi haiget. Ta oli naeru lämbumas ja ta oli koos oma viha vaenlasega. Kõik oli nagu ta parimas unenäos.

OT: See on nagu see mingi blondiini film üks lõi teisele läppakaga pähehe ja teine tõmbas teisel stringi üles XD Ja mõlemad naersid.