On õhtu...

Chanel'ist isegi ei tehtud välja, no on inimesed. Ilma tähelepanuta ei kavatsenud neiu siiski jääda, seepärast astus ta Alex'i juurde. Kui keegi teine teda tähele ei pane, siis seda rave't saab ikka kiusata. Wil jälgis endiselt kõike oma kohalt. "Tulite ka karjumise peale siia?" küsis ta laisalt uustulijatelt, Harry'lt ja Albus'elt.

"Nii võib öelda küll." vastas Albus veidi jahedalt võõrale. Nii võis jah öelda, õigupoolest sinna nad ju karjumise järgi läinud olid, aga mitte selleks, et tuvastada röökivat allikat, vaid selleks, et Isis üles leida. Harry aga kehitas lihtsalt õlgu. Tema polnud millegi peale sinna tulnud. Karjumine oli tema kõrvadest mööda läinud. Lossi teise otsa see siiski ära ei olnud kostunud.

"Ahnii," noogutas Wil vastuse peale aeglaselt pead. Siis ajas ta ennast aknalaua najalt püsti. Tegelikult polnud koridoris hängimine eriti tema stiil. Ei tea, miks ta veel üldse seal oli. Ju oli see õdede värk teda veidi huvitanud.

"Isis, tule." lausus Albus õe poole pöördudes. Nigra ajas end üpris uniselt püsti komberdades kuulekalt venna juurde, kes talt ümbert kinni võttis. "Ma leian ise ka tee puhketuppa, muide." mainis Nigra uniselt nii muuseas, kui vend teda koridorist välja dorkide puhketoa poole juhtima asus. Albus selles nii kindel ei olnud. Harry jalutas üpris aeglaselt sinna, kus see Alexa istus ning kükitas tüdruku kõrvale. "Kõik korras?" igaks juhuks tuli ju küsida.

Alexa pööras oma pilgu Harry'le, kui poiss tema juurde jalutas. "Jah," lausus tüdruk, isegi õrnalt naeratades. Isis oli minema läinud, see oli teda vist veidi rahustanud. Tal ei olnud midagi Isis'e vastu, aga tüdruk oli teda lihtsalt natuke pahandanud selle surmasööja teemaga. Homseks on Alexa selle kõik unustanud.
Chanelle saatis üsna nähtavalt uuriva pilgu Harry poole. Mõne hetke pärast pöördus ta siiski teise seltskonna poole, sinna kus olid Wanda, Orav ja Alex. "Niisiis, sina oled Ravenclaw'ist?" küsis ta huvitult Wanda käest. "Ja sina oled... Slytherin'ist?" oletas neidis Orava kohta, üsna lambist.

Harry noogutas kergelt. "Ta on sinu.. Sugulane?" küsis ta siis selle dorgi poole viibates, oli nagu kuskilt kuulnud, see Chanelle kuulutas seda ka vist väga akiitvselt. Wanda noogutas ning sama tegi ka Orav. Täppi pani. "Ja sa oled dork?" küsis Oprhan vastu.

"Jaa," noogutas Alexa kergelt ning vaatas siis Chanelle poole, kes oli mingi ime läbi sattunud vestlusesse ühe tema majakaaslasega. "Ta alles tuli siia kooli. Sa tunned teda?" küsis Lex Harry'lt.
"Ma eelistaks gryffindorlast dork'ile," lausus Chanelle külmalt Orava küsimuse peale. "Aga muidu, jah," lisas ta.

Harry noogutas õrnalt ning kehitas siis õlgu. "Ta oli mingi hetk tornis." vastas ta siis ebamääraselt. Polnud oluline, dorgiga ta nagunii eriti rääkinud ei olnud. Orav muigas nõrgalt üle pika aja. "Ma tean." noogutas ta. Muidugi teadis, ega see Chanelle esimene polnud, kes talle ültes, et griffindrolane on parem kui dork.

"Tornis?" turtsatas Alexa. Oli Harry ikka kindel, et see Chanel seal tornis oli olnud? "Ta kardab kõrgust," mainis Lex põhjuse, mille pärast ta turtsatanud oli.
"Kui sa seda tead, siis teinekord võiksid sa mind gryffindorlaseks kutsuda, aitäh," lausus Chanelle, Oravat oma pilguga puurides. Ei mingit dork'i enam.

Harry kortsutas kergelt kulmu. "Ega ta akende juurde jah väga ei kippunud, istus põrandal.." pomises Harry.
Orav kehitas mitte midagi ütlevalt õlgu. See kuidas ta dorki kutsus sõltus tujust, ja griffindorlane oli ka märksamalt pikem sõna kui lihtsalt dork, ja ütleme nii, etega sõõlamiskümber meie Oravapoissi ka niisama sinna slytherini pannud.

"Sa rääkisid ka temaga?" uuris Alexa veidi kahtlevalt. "Sest ta võib mõnikord üsna... Ettearvamatu olla," lausus Lexi. No selline ta nõbu juba kord oli.
Chanel vaatas Oravat etteheitvalt. Tema ei kavatsenud kohe kindlasti leppida sellega, et keegi teda dorgiks kutsub.

Harry kehitas õlgu. "Mitte eriti, kui ta midagi küsis, siis vastas Isis, ma ei jõudnud." põhjendas poiss üpris ükskõikselt. Polnud oluline tegelikult.
Orava muie muutus laiemaks. Õel nagu ta mõnikord olla oskas.

"Mulle jäi mulje, nagu ei saaks ta Isis'ega eriti läbi," lausus Alexa mõtlikult. Samas ei teadnud ta Chanel'i suhetest kuigi palju. Mõnikord oli nõbu tore ja sõbralik, mõnikord mitte.
Chanel, veidi eemal Alexa'st ja Harry'st, vahtis Orava't, huulil kerge muie. "Sa kohe naudid seda?" küsis ta. Seda, mida iganes see Orav siis ei teinud. Seda õelust ja aina laiemaks venivat muiet.

Harry kehitas kergelt õlgu. "Ju siis ei saa, ma ei süvenenud nende jutu eriti." tunnistas Hart. Polnud oliline, jätkuvalt.
"Muidugi." vastas Orav, võib-olla, et nüüd näole vajuva õelust täis naeratusega üle pingutades. Loogiline ju.

"Jah, miks sa oleksidki pidanud nende juttu süvenema," noogutas Alexa aeglaselt. Ilmselt ei olnud see poissi huvitanud janii.
Chanel'i huulil oli ka endiselt muie. Ta ei võtnud Orava õelat olekut isiklikult. Polnud tema jaoks midagi hullu. Poiss tundus lhtsalt naljakas?

Harry noogutas kergelt seirates pilguga seda dorki kes neist veidi eemal seisis. Võib-olla oleks üldse kuhugi mujale hoopis minema pidanud. Kuhugi kus oleks näiteks mugavam istuda, kasvõi. Tarvili tuba oli tegelikult seal samas, sinna oleks võinud minna.
Seda see meie Oravake oli. Naeratus muutus vaikselt väiksemaks, polnud seda vaja. Albifiino ilme jäi üpris läbiungimatuks.

"Ma pole sind ammu näinud," lausus Alexa natukese aja pärast. Nad olid viimati vist kohtunud valentinipeo ajal ja see oli toimunud päris ammu. "Millega sa tegelenud oled ka?"
"Noh, mis nüüd?" küsis Chanel muigega, kui Orava naeratus kadus.

"Mitte millegiga."vastas Harry peale väikest pausi. Polnud midagi märkimisväärset. "Sa?" uuris ta, lootes, et äkki Lex'i midagi huvitavat teinud on.
Orav korstustas kergelt kulmu. "Kas peaks midagi olema?"

Alexa mõtles hetke. Ega ta midagi erilist ei olnud ka teinud. "Haiglatiivas olin," lausus ta, ainus asi. Ja seal oli ta ka üpris pikka aega. Samas ei tahtnud ta sellest lähemalt rääkida.
"Ma ei tea, su õel naeratus kadus ära," lausus Chanelle mõtlikult. Mis edasi?

Harry noogutas. Seda osa ta teadis isegi. "Ega sul külm ei ole?" muutis Hart siis teemat, kuna tõesti mitte midagi muud ei tulnud pähe, ja see oli ka tähtis, polnud vaja, et Alexa haigeks jääks. Põrand ja sein olid iseenesest siisk isuhteliselt jahedad.
Orav muigas uuesti. "Ega koguaeg ka mingi naeratusega ringi jalutada eriti tore ei ole." veidi kummaline sõnastus võib-olla, aga vahet polnud. Orav oligi ju sellien.

"Veidi," lausus Alexa, aga sellest polnud hullu. Põrandal kõveras istudes oli igal juhul soojem kui kuskil aknalaual istuda või seista.
"Pidevalt naeratades jätaksid sa lihtsalt idiootliku mulje," lausus Chanel. "Aga see ei tähenda, et natuke muiata ei võiks. Jätaks sõbralikuma mulje," lisas neidis. Üldiselt ta ei sallinud inimesi, kes pidevalt särasid, nagu päiksed.

"Tahad äkki kuhugi mujale minna?" küsis Harry seepeale. No jah, seda küll, aga kuskil diivanil oleks ka igatahes soojem olnud.
Wandere'ga see dork küll kunagi läbi saama ei hakka. "Ahah." noogutas Rabio. Sai targemaks.

"See oleks hea mõte," arvas Alexa. Tal polnudki seal midagi niikuinii teha, Orav oli seal ju ka. Nemad vist ka läbi ei saanud endiselt. Aga kuhu nad lähevad?
Jah, Wanda on liiga päikseline inimene ilmselt. "Ahah?" kordas Chanel Orava sõna. "Ma oleks oodanud sinult mingit pikemat vastust," lausus tüdruk.

"Läheks siis äkki tarvilikku tuppa? See pole kaugel." tuli Harry oma ideega lagedale. Polnud kaugel ning sisaldas alati kõige vajaminevat. Kamin oles näiteks tore olnud.
"Siis võid edasi ootata." arvas Orav.

"Lähme,"noogutas Lex kergelt peaga ninv ajas ennast püsti. Jah, seistes oli koridoris küll jahedam. Neiu astus ukse poole.
"Oi kui ülbe vastus," märkis Chanel Oravale, samal ajal pilguga Lexi js Harryt saates.