On õhtu...

Harry tõusis sammuti jäämata Lex'ist maha, ukse juurde jõudnud tegi ta selle lahti lastes Alexa enda ees välja.
"Tore ju." kehtias Alb õlgu. Vahet polnud tegelikult eriti. Tore oli, et kloun niisama iba ei ajanud.

"Jah, eriti tore," arvas Chanelle. Kloun oleks võinud iba ka ajada. Oleks olnud millestki rääkida.

No jah, seda kindlasti, aga iba ajamine on ka omaette kunst. "Muidugi." noogutas Orav ebamääraselt pöörates siis pilgu Wandere'le kes ebamääraselt aknalaua poole koperdas.

"Ma ei tea, kas te oletegi nii vähese jutuga?" uuris Chanelle. Praegu ei paistnud Wanda eriti päikseline olevat, seega polnud Chanel tema tegelikust olemusest teadlik ning praegu võis ta ka selle rõõmupalliga normaalselt rääkida.

Vedas tal. Wanda muigas kergelt kui ta end aknalauale upitas. "Jutu teemat ju ei ole." tähendas ta.

"Siis tuleb see tekitada," lausus Chanel. See oli üsna iseenesestmõistetav ju, et kui jututeemat pole, siis ei saa niisama vahtida, vaid tuleb teema leida. "Te olete siin koolis esimesest klassist saati käinud?" uuris tüdruk ning vaatas siis koridoris ringi. Ta polnud märganudki, millal Wil minema oli läinud. Igatahes oli kutt nüüd kadunud. Peale Wanda, Orava ja Chanel'i oli koridoris veel ainult Alex.

Wanda noogutas kergelt. Polnud vaja vastu küsida, ta teadis, et too võõras seal esimest aastat pole. Ta oli ju kõigi õpilastega kursis.

"Siis te tunnete siinseid õpilasi ja kõike muud," lausus Chanelle mõtlikult. Tema ei teadnud eriti kedagi. Väheseid. Ja mingitest reeglitest ka ka kuigi teadlik polnud. "On midagi, mida ma Sigatüüka kohta teadma peaks?" uuris neidis. Mitte et see oleks tähendanud talle midagi. Lihtsalt huvi pärast.

Lizzie sammus vaikselt mööda pimedat koridori puhketoa poole. Tema kahisev veinipunane pitskleit katkestas koridoris valitseva hetkelise vaikuse. Ta seisatas akna all ja silmitses mõtlikult sel ööl eriti kaunist kuud. Lizzie sirutas käe, justkui tahaks kuud puudutada. Tegelikult tahtis ta lihtsalt oma õnnesõrmust veidi laadida. Kuu heitis tema keldimustriga ehtele veelgi säravama läike. Hetkeks paistis lausa nagu sähvataks koridoris valgus. Lizzie võpatas ja tõmbas käe tagasi. Õnnelikult ohates toetas ta end vastu seina. Ühte oma tumedat lokki keerutades kuulas öökulli huikeid ja naeratas peaaegu märkamatut naeratust. Ta passis seal mõne hetke, nö, nautis hetke ja läks siis puhketuppa.