On õhtu...

"Poolõde." laususid Ophe ja Isis kooris ning põrnitsesid siis teinedeist vihaselt. Wanda ja Orav jälgisid lihtsalt kõike toimuvat haud vaikuses.

"Selge...," venitas Alex vastuseks. Venitas selleks, et vaikust ei tekiks. Õnneks ei pidanud ta kaua mõtlema, mida öelda, sest vaikuse katkestas Alexa. Neidis astus, pilk maas, koridori. Alguses ei pannud ta teisi tähele, kuid kui ta äärepealt Oravale otsa oleks kõndinud, tõstis ta oma pilgu. "Oh.. Tere," pomises tüdruk vaikselt kõigile tervituseks, hääl tõsine ning pilk masendunud.

Orav võpatas, kui see Alexa'ke ta peaaegu alla oleks ajanud. "Miks nii mossis?" uuris Isis, õnnelik, et ei pea majakaaslase ja kahe ravega seal omaette asjatama.

"Mossis, mina?" küsis Alexa üllatunult. Hetkel ei tundnud ta ennast halvasti. Ka polnud tal halb tuju. Tegelikult polnud midagi juhtunud, ometi nägi ta ebatavaliselt vaikne ja masendunud välja. Ja tal polnud eriti jututuju.
Chanelle tervitas Alexa't jaheda kallistusega. "Tehke ometi rõõmsamad näod pähe..," lausus Roxana. See oli mõeldud kõigile.

"Kes siis veel?" küsis Nigra vastu. Okey, Orav oli ka suht samasuguse näoga, nagu Alexa ja Wanda oli ebatavaliselt tõsise näoga, aga üldiselt oli Alexa kõige rohkem näost ära vajunud, Isis'e meelest.

Alexa vaatas kahtlevalt teiste poole, justkui lootes leida veel keegi tõsise näoga inimene. "Mul on kõik korras," lausus neidis hetke pärast. Ta isegi suutis veidi naeratada. Oleks pidanud Isis'e veenmiseks piisama.

Aga ei piisanud, sellegi poolest Isis loobus kerge mitte midagi ütleva õlakehituse ja pea raputuse vahepealse liigutusega. Vahet polnud, kuigi nendel vahedel kippus ka vahetevahel vahed vahel olema. Ja nendel vahedel olid ka mõnikord vahed vahel, aga.. Ah, midaiganes.

"Okei. Ma kuulsin karjumist ja ma arvasin, et noh.. Äkki on surmasööjad lossis tagasi..," lausus Alexa ausalt. "Sest keegi karjus, kõvasti. Kas te ei kuulnud?" küsis neidis kõhklevalt. Ta ei kujutanud seda ju ometi ette?

Isis purskas naerma. Tuju oli sellise kanna pöörde teinud, eks. "Mina karjusin." lausus Nigra ja Ophe põrnitses lihtsalt Nigra't. No oli veiderdis ikka.

Oo, Alexa suudab oma jaburustega siis kellgi tujusid muuta. "Sina?" küsis Alexa, jällegi kõhklevalt. Ta ei teinud välja isegi sellest, et üks ravedest - Alex - Isis'e sõnade peale noogutas. "Aga mitu inimest karjusid..," lisas Lexi.

"Ma karjusin oma õe peale." asus Isis selgitama viibates Ophe poole kelle nägu järjest raevukamaks läks. "Ta karjus vastu." lõpetas tüdruk siis. Lihtne, loogiline. Kohe näha, et sugulased.

"Ja alguses karjusin mina selle rave peale ka," lausus Chanel Alex'i poole viibates.
Lexi raputas uskumatult pead. "Aga... Surmasööjaid polegi?" küsis ta. Mängivad siin tema närvidega.

"Ei, tegelikult oleme me kõik ära maskeerunud surmasööjad." teatas Isis irooniliselt. Ophe'l läks vaevu korda oma nägu ükskõiksena hoida, kuid tüdruk kargas kiirelt akna laualt, et kähku koridorist minekut teha, enne kui ta ennast või Will'i reedab. Seda polnud kellegile vaja. Isis kortsutas Apha'le kulmu järele, kuid ei öelnud midagi.

Wil seevastu toetas ennast rahulikult vastu aknalaua äärt. Kuulab, mis teised veel sellel teemal räägivad.
"Kas sa teed mu kulul nalja?!" küsis Alexa koheselt, kui Isis oma lause oli öelnud. Ta ei saanud midagi parata, et see talle nii tundus. Tal oli nagu mingi eriline foobia surmasööjate suhtes ning Isis'e lause pani teda lihtsalt ennast halvasti tundma.

Isis vajus ülimakiirusega näost ära, kui ta süüdlastlikult Alexa'le otsa vaatas ja täiesti siiralt ütles. "Ei." Ophe oleks selle üle naernud, aga hetkel teda enam koridoris ei olnud.

Millegipärast pani see 'ei' Wil'i suunurki tuksatama. Siiski suutis kutt ennast talitseda, peatselt see muie tema huulilt ka kadus. Alexa vaatas korraks Isis'e poole ning sammus siis aeglaselt seina äärde, järgmisel hetkel istus ta juba põrandale.
Kuigi Chanel oma nõbust just kuigi heal arvamusel polnud, saatis ta Isis'ele üsnagi etteheitva pilgu.

"Mida ma jälle tegin?" ahastas Isis selle etteheitva pilgu peale. Ta nii püüdis ju.

"Ära tee välja, ta ongi selline," lausus Alex täiesti tavalisel toonil Isis'ele, selle etteheitva pilgu kohta. Alex ja Chanel tundsid üksteist ja Alex võis kinnitada, et Chanel oligi selline. Temast parem ei tasu välja teha.

"Tore teada.." pomises Nigra nüüd juba üpris unise ilmega vajudes kuskile teistest pisut eemale seina vastu istuma. Ütleme nii, et Isis'ele oleks väga hästi mõjunud näiteks üks haiglatiiva tuur, või siis hullumaja kuur. Oleks temast võib-olla mingil määral normaalse tegelase teha saanud. Puberteet lõi pähe, mis teha, hiljapeale pisut teine jäänud, tegelikult.

"Imetore õhtu," pomises Alex. "Mida te teete?" küsis ta siis, kui avastas, et Orav ja Wanda ikka seal olid. Tema ja Wanda peaks üksteist tundma, eks? Ta polnud vahepeal neid kahte märganudki.

Üldiselt jah, olid majakaaslased, eks. "Seisame." vastas Orav Wanda noogutas ebamääraselt. "Tulime kisa peale." lisas tüdruk.

"Aa," lausus Alex napilt. Poiss seisis edasi oma kohal. Ära ei olnud plaanis minna, samas polnud seal ka midagi erilist teha. Ootab ja vaatab.
"Mul on igav," teaas Chanelle ühel hetkel, kui ta Alexa juurest eemale oli kõndinud. Lohutas natuke nõbu, kuigi erilist abi polnud.

Mingi hetk saabus koridori veel rahvast. Albus ja Harry nimelt. Albus otsis Isis't, et too üle pikka aja lõpuks puhketuppa magama lohistada, ning Harry'l polnud lihtsalt mitte midagi teha, mille pärast ta ennast ka Albus'ele sappa haakis.

Alex viis korraks oma pilgu uutele tulijatele.
"Hmm, Harry ja... Albus?" lausus Chanelle kõvasti. Ta oli poistega varem kohtunud, mõtles, et kas nimed olid ikka õieti meelde jäänud. Kuulnud samme ning Chanelle'i küsimust, tõstis Alexa'gi pilgu.

Isis kes oli vahepeal seal seinanajal pea-aegu tukkuma jäänud nõksatas pea uuesti üles oma venna nime kuuldes. Harry jäi üpris tuimalt lihtsalt kuhugi koridori keskele seisma vaatates Alexa poole. Ta oleks ilmselt sirgelt tüdruku juurde läinud, kui tolle üpris kahtlast nõbu seal olnud poleks.