On õhtu...

Chanelle oli natukese aja eest leidnud eest ühe tühja, kuid valgustatud koridori. Koht, kus üksi olla ja ennast lonerina tunda. Ideaalne paik. Rahvas oligi teda juba ära tüüdanud. Tüdruk istus koridori nurka, ühe tõrviku alla. Siis polnud tal aimugi, et varsti saabub talle seltskond.
Esimesena saabus kohale Alexander, näol väsinud, kuid rahulik ilme. Poiss, enamvähem seltskondlik, nagu ta oli, asus muidugi kohe Chanelle'i küsitlema, et miks too seal üksi istub ja mida ta teeb. Seega üsna pea oli väike koridor täitunud häältega. Chanel ja Alex olid vaidlema kukkunud. Kui nüüd keegi sinna sattunud oleks, siis oleks see karjumine võinud üsna veider tunduda. Aga noored ise ei pannud seda muidugi tähele.

OT: Liisa kasutajad.

See karjumine ei tundunud veider sellele kes esimesena uksest sisse astus. Nigra oleks hea meelega nende kahe võõra karjumisega ühinenud, aga ta oli parasjagu ametis Ophe peale röökimisega. Tüdruk tuli Isis'e järel koridori ning nende sabas sörkis Arya oma hundiga pistes mõne Albuse suust võetud manitsuse õdedele vahele.

Alex oli just kavatsenud alla anda, hakates tagasi ukse poole kõndima. Chanelle oli lihtsalt liiga lärmakas ning kangekaelne tema jaoks. Jõudnud just ukse juurde, avanes see ning sisse astus mitu tüdrukut. Alex jäi ukse juurde ootama. Chanelle aga võttis seda kui märki, et poiss ei kavatse lahkuda ning kostitas Alex'it veel mitme sõimusõnaga. Alexander seevastu ootas rahulikult ukse ääres. "Ma ei soovita edasi minna. Ta on tõeline õudusunenägu," lausus ta sisse astunud tüdrukutele. Kuigi ka nende röökimine oli üsna jube, seega polnud kutt üldse kindel, et keegi teda kuulis.

Arya noogutas kergelt selle võõra poisi lause peale, teised seda ei kuulnud. Ophe ja Nigra tegelesid seal ikkagi oma vastastikku karjumisega, nad ilmselt ei kuulnud isegi üksteist. Wandere kes oli lõpuks sellest kahtlasest loitsust jagu saanud saabus ka koridori, koos oma truu takja Oravaga. Oli ikkagi vaja ju uurida mis karjumine seal oli.

"Oi, veel rahvast," pomises Alexander, feik naeratusega. Hakkavad ka karjuma? Samas oli Chanelle ennast oma nurgast juba püsti ajanud ning sammunud Isis'e ja tema õdede juurde. "Jääge vait!" käratas tüdruk üsna kõvasti, jäädes siis tüdrukute reaktsiooni ootama. Tema oli juba Alexander'i piinamise sinnapaika jätnud.

Hetkeks saabus vaikus kui mõlemad õde sellele dorgile otsa vaatasid ning kukkusid siis võidu tolle peale karjuma. Isis seda, et võõras on loll ja, et tal on oma õega tähtsaid asju ajada ja Ophe kurtis oma rasket saatust, samas kui Arya võlukeppi võttis ning meenutas ühte Albuse õpetatud loitsu. Hetke pärast kaotasid mõlemad Nox'i tüdrukut hääled jäädes hääletult suud maigutama. "Palju parem." oli Arry endaga rahul.

"Tõesti, palju parem," lausus Alexander. Ta oleks hea meelega tüdrukule high five'i visanud, aga too oli liiga lühike. Ei hakka veiderdama. Chanelle ei teinud samas tüdrukute karjumisest välja, hakates liikuma vaikselt aknalaua poole. "Oi, vaikus saabus," pomises tüdruk sarkastiliselt, kui kõik vait jäid. Seda veel vaja.

Isis oleks kõige täiega nüüd Arya'le kallale karanud, kui Ophe oma väikest koopiat peatanud ei oleks. Vaikus oli, aga õed läksid nüüd käsitsi üksteisele kallale. Arya krigistas hambaid. Geeniused noh.

"Issand küll...," pööritas Chanelle omas nurgas silmi. No olid tüdrukud. "Ohoo," pomises Alexander, kui tüdrukud kaklema läksid nind astus ette poole. Poiss võttis ühest tüdrukust kinni, teda teisest eemale tõmmates. Orav oleks ka võinud aidata.

OT: Oota, kes kaklevad? Isis ja Ophe või Arya ka?

Orav oli liiga pahviks löödud, et kedagi aidata. Alexsander valis õnneks eemale tõmbamiseks õige inimese. Ophe oli täiesti rahumeelne, aga Isis siples päris usinasti ning tagus ka seda rave poissi kes ei lasknud tal oma õde peksta.

OT: Isis ja Ophe

"Braavo!" plaksutas Chanelle käsi, kui see 'rave poiss' kaklusele lõpu tegi. "See oli vaatamist väärt," lausus tüdruk veidi mõnitavalt kakluse kohta. Alexander'il oli tükk tegemist, et Isis't kinni hoida. Lõpuks lükkas kutt tüdruku lihtsalt vastu seina. "Näe, peksa seda seina, mitte mind," lausus poiss, lastes tüdrukust lahti. Siiski jäi ta Isis'e ette seisma, et too uuesti teisele tüdrukule kallale ei läheks. Ja Alex tahtis näha, kas ta hakkab siis seina peksma, või mitte.

Isis'el oli ainult selline mure, et häält tal jätkuvalt polnud, muidu oleks ta Alex'ile näkku karjunud, et seina on ta juba peksnud. Mis iganes pidi Nigra siis seal seina ja Alex'i vahel ka polnud pöördus ta poisi poole tagudes toda edasi. Ise asi, kumb rohkem haiget sai. Nigra oli küll kaklemises osav, aga endast tugevamate vastu ta nüüd kohe üldse ei saanud, ja see ajas tüdruku veel vihasemaks.

Chanelle ainult naeris selle kõige peale. Väga vaatamist väärt. Alex ei teadnud, et Isis juba seina oli peksnud, kuid nüüd jäi mulje, et lisaks tumm olemisele oli Isis ka kurt. "Ma ütlesin, peksa seina," lausus Alexander, üritades Isis't paigale suruda. Vastu ei saa ometi tüdrukut lüüa ju. "Rahune nüüd maha," lausus Alex, "valus on."

Isis lõpetas tagumise ainult selle pärast, et energia sai otsa. Nigra jätkas vihase põrnitsemisega. Ega temal oli suht savi hetkel, et ta kellegile haiget tegi, ta tahtiski haiget teha. Tüdrukut ei kõigutanud ka see, et ta enda käed juba veriseks tagunud oli.

"Aitäh," lausus Alex, kui Isis tagumise lõpetas. Poiss vaatas natuke aega tüdrukut vastu. Kui Isis ikka teda põrnitses? "Mina olen Alex," lausus kutt lõpuks, oletades, et tüdruk põrnitses teda meelega. "Ma annaks sulle tervituseks oma käe, aga noh.. Sinu käed on verised," lausus Alexander, ei tahtnud ennast ka ära määrida. Poiss muigas, kui talle meenus, et Isis ei saanud rääkida. No, polnud tema asi.

Isis krigistas kogu selle jutu peale hambaid. Ta oli tõsiselt vihane selle pärast, et ta sellele Alex'ile mitte midagi vastu öelda ei saanud, ja kuna tagaplaanil võttis Arry Ophe'lt selle loitsu maha siis mõjus see veel eriti masendavalt. Rääkida ei saanud, peksta ei jaksanud, mingi Alex seisis ees, taga oli sein.. Mis elu see on, ah?

Isis'e elu oli hea. Vähemalt ei peksnud Alex tüdrukut vastu, onju. "Sa oled üsna vähese jutuga," mainis Alex, teades, et Isis ei saa talle midagi vastata. Samal ajal pööras kutt ennast teiste tüdrukute poole. "Miks te kaklesite? Midagi juhtus? Või, mis toimub?" uuris poiss. Keegi oleks võinud talle vastata.

No seda küll jah. Selle rave lause peale sai Isis vaid uuesti hambaid krigistada, maha sülitada ning seina juurest kaduda, poiss oli nüüd talle seljaga, eks, sai minekut sealt, koperdades Arry juurde õiendades õega hääletult kuni see ka Nigra'lt loitsu maha võttis. Ophe ei vastanud küsimusele, mis tähendas, et vastuse sai Alex alles siis, kui Arry Isis'elt loitsu maha oli võtnud. "Kas sa oled kurt?" nõudis tüdruk. Tundis küll. Nad olid ennem päris valjusti kärkinud nendel teemadel. "Ma tahan teada, kus ta valentini päeva lahingu ajal oli." sülgas tüdruk siis ka vastuse, olles vihane Alex'i peale, kuna tolle pärast polnud ta ju oma õde nüpeldada saanud. Ophe'l oli kusjuures vaid mõned sinikad, samas kui Isis oli ennast ise vastu õde vigaseks peksnud. Nigra avas pisut värisevate sõrmedega oma kõike sisaldava kotti. Oli vaja haavad ikkagi ära parandada, ja haiglatiiba minekuks polnud tuju.

Alex vaatas seda kõike üsna tuimalt pealt. Tema oma küsimusele vastust ei saanud. Kurt ta polnud. "Sellepärast on vaja kohe kätega kallale minna?" uuris poiss. Ta ei saanud aru.

Isis viskas lihtsalt Alex'ile ühe vihase pilgu enne kui oma kätte ravimise juurde pöördus. Isis'el polnud teadupärast kohe üldse kannatust, ja oma õega oli ta sellel teemal juba nädala või rohkemgi vaielnud.

"Miks nii kuri?" uuris Alex Isis'e käest. Ainult sellepärast, et kutt oli takistanud tal teist tüdrukut peksta? Alex polnud enda arvates küll sellist suhtumist ära teeninud. Või oli?

Asi oli pigem selles, et tüdruk ei olnud just valu suhtes tuim, kuid tal ei olnud ka kombeks karjuda, kui tal valus oli, vaid lihtsalt kõige suhtes üli tundlik olla ja kiiresti ärrituda. Hetkel oli tal hulganisti sinikaid ning juba vaikselt paranema hakkavad nukid, ja usu mind, see ei ole kohe üldse mõnus.

Alex aga ei saanud taaskord oma küsimusele. Seega otsustas ta, et pole tema asi. Poiss kõndis tagasi ukse juurde, kuskile Wanda ja Orava juurde. Nüüd aga toõusis püsti Chanel. "Oi, etendus sa läbi?" küsis ta säravalt.

Arya kortsutas selle majakaaslase poole kulmu. See särav olek ei sobinud kohe üldse. "Jah, sinu rõõmuks." sülitas Ophe kes oli mingi aeg Isis'e juurde koperdanud, et ka oma sinikatele ravi saada.

"Imeline. Ei olnud üldse huvitav," lausus Chanel omalt poolt. Avaldas oma arvamust natuke. Alex samal ajal vahtis kordamööda kõiki koridoris viibijaid, käed vaheliti ning näol kerge segaduses ilme. Veider seltskond igal juhul.