Sydney väike toake

Jack võttis uuesti oma viskipudeli kätte. "Tahad ka? Ei?" küsis ta ning võttis vastust ootamata ise lonksu. Seejärel kõndis ta lihtsalt igavusest toas oleva akna juurde.

"Anna siia," käskis Syd loiult.

"Mis ma selle eest saan?" küsis Jack lapsikult.

"Ise küsisid," tähendas Syd ükskõikselt.

"Tule ja võta siis," lausus Jack.

Megan haigutas. "Igav," pomises ta.

Jack kuulis kedagi pomisemas ning pööras ennast hääle suunas. "Aa, sa oled ikka veel siin," lausus ta Megan'it nähes üllatunult. Poiss võttis lonksu oma pudelist ning suundus siis toast välja viiva ukse poole. Olles peaaegu väljunud, keeras ta ennast uuesti toasviibijate poole. "Päris kahju, et sa selle," ta osutas albumi poole, "kohta valetasid. Sa polekski kõige hullem valik, tead."

"Mida sa siis arvasid?" Megan pööritas silmi.

"Arvasin mida?" ei saanud Jack küsimusest aru. "Ma ei näinudki, millal sa tagasi tulid," lausus Jack lõpuks õlgu kehitades, oletades et Megan oli selle kohta küsinud.

Megan turtsatas. "Ma olen kogu selle aja siin olnud."

"jajah," kostis Jack selle peale, "kindlasti." Samas ei kavatsenud ta selle üle vaidlema hakata. "Kas te kavatsete minu tuppa edasi jääda?" küsis ta siis. Jaatava vastuse korral pidi ta endale uue toa otsima.

Isis oli kõike seda täiesti tardunult pealt vaadanud ja oli nüüd tänulik, et isegi kui Syd oleks kavatsenud Jack'i suudelda tal Is meelde tuli. "Ma vist lähen." teatas ta liiga kõrge häälega tõusis püsti paisates oma alles jäänud popkornid tuppa laiali. Seda ise märkamatta koperdas ta toast välja, otseloomulikult koperdas ta ka treppi viimase astme peal ning ennast uuesti püsti ajades suundus ta õue, jälle Londonisse unustades mis seal ennem oli juhtunud.

Syd vaatas juhmilt tuppa laiali kukkunud popkorni hunnikut. "Isis! Tule korja oma toit minu toast ära!" röökis ta püsti hüpates ja uksest välja tormates. Natukese aja pärast ilmus tüdruk ohates tuppa tagasi ning küsis: "Mida ma selle popkorniga peale hakkan? Jack, tahad ära süüa?"

"Ei," vastas Jack lihtsalt, pead raputades. "Sa siis ikka arvad veel, et see on sinu tuba?" pomises ta lõpuks alla andes. Ta võis ju endale uue toa rentida, mis vahet seal oli.

"Mine küsi Tom'i käest, ma ju ütlesin," lausus Sydney. "Ta võib sulle kindlustada, et see siin on ikkagi minu tuba."

Jack noogutas hajameelselt. "Kui nii siis pead ju sina selle ära koristama, mitte mina," lausus Jack ning osutas maas olevale popkornile. See oli asja hea pool.

"Siis mingiks ajaks ma võin selle sulle kinkida," arvas Syd nagu muuseas.

"Kui kena sinust," lausus Jack võltsilt rõõmsal hääletoonil. "Ei, nii suurt kingitust ma küll vastu võtta ei saa," jõudis ta siis otsusele.

Syd vangutas aeglaselt pead. Ega ta polnud seda ju tõsiselt mõelnudki. "Ütlen Tom'ile, et pean... hmm, teadmata asjaoludel kiiresti siit lahkuma. Siis ei saa keegi mulle koristamist pähe määrida."

"Jah, sa võid seda teha," kehitas Jack õlgu. Poiss poleks ju ometi saanud oma võlukeppi välja võtta ning lihtsa loitsu abil sellest vabaneda võinud.

"Keegi Wandast teab midagi?" küsis Megan. "Ma pole teda nii kaua näinud."

"Kaotasid kaksikõe ära?" päris Sydney imestunult. "Oled sa kodus käinud, äkki on seal?"

Megan muigas. "Kindlasti. Ma nagu elan seal, ja ta pole mitu päeva kodus olnud.. minuarust."

"Aeg minna," teatas Jack ühel hetkel ning suundus ukse poole.

"Tõsi," sõnas Syd ohates. Ja lähebki igavaks.