Pealkiri

Raina oli terve päeva lossis puhketoas veetnud, kuid õhtu lõpuks viskas tal ühes kohas istumine üle ning ta otsustas välja veidi värsket õhku hingama minna. Kuna neiu polnud omale jakki kaasa võtnud, siis väga kaugele ta minna ei kavatsenud ning selle asemel, et kuskile jalutama minna, võttis ta hoopis kooliesise trepi ülemisel astmel istet. Üsna ebatavaline koht, aga Rain oli kindel, et kauaks ta sinna ei jää.

OT: Mul pole õrna aimugi, kas see tegevus siin peaks toimuma enne balli või pärast balli..

Keira oli terve päeva raamatukogus veetnud, ja kui nüüd aus olla, siis oli ta raamatute taga mööda saatnud ka peaaegu kogu öö, mis tõttu polnud ime, et ta ühel hetkel magama jäi ning ärkas alles pärast mitut tundi kosutavat und selle peale, et raamatukogu emand kellegi šokolaadi söömise pärast välja kihutas. Olles jätkuvalt kergelt unine otsustas ta raamatud lihtsalt tagasi riiulitele poetada ja hoopis õue minna. Ta polnud teab kui kaua juba seal käinud. Nii pea, kui ta uksest välja sai suutis ta aga kellegile otsa komistada. Õnneks mitte väga hullusti, keegi trepist alla ei kukkunud, ega midagi. Enamasti oli Kira sõbralik, aga täna oli Kira unine ja muidu sitas tujus ka tegelikult. "Mida kuradit sa konutad siin külma trepi peal?" nõudis tüdruk võõralt, kes oli kahtlemata süüdi selles, et Devil talle otsa koperdas.

OT: Selle teemaga võis liituda, eksju?

OT: Jap.

Raina vandus päris kõvasti, kui tundis, kuidas keegi talle otsa koperdas. Ja kauaks Raina istuma ei jäänudki, sest kohe hüppas ta püsti. See oli tulnud nii ootamatult ning loomulikult polnud see tema süü, et ta uksest tulijale ette oli jäänud. Tema istus ju lihtsalt niisama keset treppi, küllaltki nähtavalt, muide. Gin keeras ennast üsnagi järsult võõra poole ning avastas, et oli tollest tüdrukust tunduvalt pikem ja kindlasti vanem ka. Seepärast Raina muigas, enne kui ta üldse oma suu lahti tegi, et midagi vastata. Kusjuures ta astus ühe astme võrra üles ka, nii et ta tüdrukuga ühel tasapinnal oli, võimis. "Kas sulle pole õpetatud, et sellistes olukordades vabandatakse kõigepealt? Ei?" küsis Raina silmi kissitades ning küllaltki tõredal häälel, sest ta oli vihane. Või võibolla on vihane liiga palju öeldud. Ta oli rohkem lihtsalt kuri, sest sellise väikse plika peale neiu vihastada eriti ei kavatsenud. Vähemalt esialgu. Aga samas ei olnud tema loomuses lihtsalt käega lüüa ning eest ära astuda, onju.

"Kas sulle pole õpetatud, et keset külma treppi istudes võib põiepõletiku saada või kellegile ette jääda?!" pani Kira vastu ja ajas end kikivarvuli, olles siiski teisest lühem. Ega ta eriti ohtlik välja ei näinud, pigem selline võib-olla isegi kergelt välja vihastatud nunnukas kes ka parima tahtmise juures ei suudaks kellegile haiget teha. Mitte selle pärast, et ta ei tahaks, vaid selle pärast, et ta on liiga pisike ja nõrk. Ira muidugi võis oma välimust muuta, kuid parsjagu ta seda teha ei kavatsenud. Teadlikult. Mustad juukse otsad olid omandanud kerge punase läike, kuid see polnud midagi eriti märkimisväärset. Ta nägi välja selline nagu tavaliselt koolis ikka. Ta ei teadnud, kuhu ta selle suure tüdrukuga õiendades välja jõuda tahtis. Ilmselt mitte kuhugi. Lihtsalt oli sitt tuju.

Raina lihtsalt ei suutnud Kira't kuidagi nunnuks pidada. Pigem jättis ta sellise väikse tüütuse mulje. Kindlasti dork. Ei? Raina vaatas hea meelega tüdrukule ülevalt alla. Plika vastu öeldud lausetest Gin eriti välja ei teinud. Väike ninatark. Kuigi märkimisväärne, et too tüdruk üldse midagi vastu öelda suvatses. "Tead, väike soovitus - varsti hakkab öörahu ning sinusugused väiksed tüdrukud peaksid üsna kindlalt juba oma puhketoas olema. Niiet, nägemist," lausus Rain ning naeratas võltsilt, et järgmisel hetkel siis oma pilk tüdrukult ära viia ning ise uuesti trepil istet võtta. Ega neiu tegelikult kindel polnud, kas too plika tema soovitust kuulda suvatseb võtta. Aga eks ta ise teadis.

"Väike plika.." podises Kira pahuralt ja ta juuksed muutusid nüüd veripunasteks. Meelega. Ta endast nii väljas nüüd ka ei olnud. Ta lihtsalt tahtis midagi teha. Tüdruk astus blondiinist mööda ja trepist alla jäädes selle lõpus lihtsalt seisma. Ta ei tahtnud kaugemale minna tal polnud eriti palju riideid seljas. Ainult üks must kampsun mis tuult eriti hästi ei pidanud. Sall ka tegelikult, tal polnud plaani end haigeks külmetada nagu see trepi peal istuv hull.

Raina jälgis, kuidas tolle tüdruku juuksed punaseks muutusid ning esialgu ei tabanud ta ära, et ilmselt oli tegemist metamorfmaagiga. Kui ta seda taipas, viis ta oma pilgu ära, silmitsedes mõnda aega kauguses paistvaid lossiväravaid. Samas tajus neiu, kuidas too plika ikka ära ei läinud, vaid hoopis trepist alla astus. "Sa ei kuulnud mind või?" päris Raina mitte just eriti sõbraliku tooniga. Millegi pärast oli kohutavalt häiriv, kui see tüdruk seal samas passis. Ja see trepi peal istuv hull tundis ka, kuidas väljas oli veelgi jahedamaks läinud, aga hetkel tal veel nii külm polnud, et minema minna.

Kira kortsutas omaette kulmu ja pöördus siis käed puusas slytherinlase poole. "Vaba inimene vebal maal, sina mind ei käsuta!" teatas tüdruk tähtsalt. Miks ta teisega üldse nii kuri oli? Miks ta üldse lossist välja oli roninud? Käed vaheldi mässinud viis ta pilgu keelatud metsale mis tundus üheaegselt täiesti elutu ja elust kihav. Tuul mis puudelatvu sasis tekitas kohati tunde nagu oleks mets üks suur kohev koletis.

Raina pööritas oma silmi, kui ta taas tüdruku häält kuulis, ning pööras hetke pärast oma pilgu temale. See lause oleks kõlanud koomiliselt, kui Raina'l oleks olnud naljatuju, võimidagi. Siis oleks ta suutnud tüdruku üle lihtsalt naerda. Aga praegu oli see lihtsalt tüütu, taaskord. "Oled nii kindel?" küsis neiu ning kergitas kulmu. Ta jälgis tüdrukut, püüdes aru saada, mida too edasi kavatses teha. Keelatud metsa minna? See oleks tark tegu.

"Jaa," noogutas Hara kõhklemata. Ega ta vägapalju hetkel ei mõelnud, kui aus olla. Tüdruk tõmbas kampsuni tihedamalt ümber ja jätkas keelatud metsa silmitsemist. Võib-olla oli ta kuri selle pärast, et elu nii mõtetu oli? Ega ta midagi selle vähem mõtetuks tegemiseks ka teinud ei olnud. Ira võlukepp oli ta kampsuni all peidus, ta jättis selle haruharva kuhugi maha. Peamiselt seetõttu, et tal oli alati sellega midagi teha.

"Sa ikka tead, et mets on ka väikestele keelatud?" küsis Rain, tüdruku vastusest välja tegemata. Okei, tegelikult mets oli kõikidele õpilastele keelatud. Ei tea, miks Raina seda üldse mainis, tegelikult oleks ta hea meelega vaikides edasi istunud. Aga võibolla ta tahtis juhust kasutada ja plikat taas 'väikseks' kutsuda. Tegelikult nägi mets pimedas päris kutsuv välja. Selline müstiline. Huvitavam kui päeval.

"Suurtele on ka," lausus Kira, sest blondiini lause kõlas nii, nagu võiksid kõik Harast suuremad seal rahumeeli käia. Tegelikult polnud tüdrukul parasjagu plaanis metsa minna, selleks oleks päris kindlasti rohkem riideid selga pidanud panema ja selleks oleks võinud ka mõnda mõjuvamat põhjust omada kui lihtsalt igavus ja masendavad mõtted. Nii võib surma saada ju veel. Seda rõõmu ta maailmale küll teha ei tahtnud veel nii pea.

Taaskord ei teinud Raina tüdruku vastusest välja. Tegelikult õpilased käisid seal niikuinii ja ega tema poleks dorki keelama ka hakanud. Saakski temast lahti.. Aga paistis ikkagi, et tüdruk ei kavatsenud metsa minna? "Mõtlesid ümber, ei tahagi metsa minna? Hakkasid kartma?" pakkus Raina. Ta vist oskas sama hästi närvidele käia, kui too plika. Tegelikult see polnud tema eesmärk.

Kira naeris kergelt ja pööras pilgu lõpuks metsalt blondiinile. "Kui ma oleksin tahtnud metsa minna, kas sa siis ei arva, et ma oleksin endale rohkem riideid selga pannud?" küsis tüdruk pead kallutades. Ta ei olnud tegelikult enam väga mürgine võinii. Polnud vajadust ausalt öeldes.

Alles nende sõnade peale libistas Rain pilgu tüdruku riietele. Polnud ennem olnud vajadust neid tähele panna. Küsimuse peale kehitas neiu õlgu. "Ei arva," lausus ta lihtsalt, ennast rohkem põhjendamata. Kuigi pidi tunnistama, et plika riided ei näinud kõige soojemad välja. Kira oleks jooksuga ka saanud metsa minna. Oleks olnud tervisele kasulikum ja sooja oleks ka ehk saanud?

Tüdruk kortsutas uuesti kergelt kulmu. "Ei no jah, mul tegelikult oligi plaan seal surnuks külmuda," noogutas Kira kerge irooniaga olemata väga kindel, miks ta üldse sellist sokki ajama hakkas. Igavusest? Kes teab. Metsas oleks ikka külm hakanud ju pika peale? Aga noh, korra jooksuga ära käia oleks küll kannatanud vast jah.

"Ma üldse ei kahtle selles," vastas Raina noogutades, tegemata suurt numbrit sellest, et see vestlus juba täiesti ebaloogilise suuna oli võtnud. "Üks õpilane vähem või rohkem," kehitas neiu muretult õlgu. Võibolla oli Raina'l mingi kahtlane huumorimeel, aga see lause tundus nagu sobilik sinna teemasse öelda. See ei tähendanud, et neiu päriselt nii kalgi südamega oleks olnud, kuigi hetkel jättis ta küll täitsa tõsiselt võetava mulje.

"Jah, Maggiel nagunii vahet pole, onju?" nõustus Kira blondiiniga. Tegelikult oleks ta võib-olla vastu vaidlema pidanud hakkama? Oleks nagu sobilikum olnud, nüüd vennastus vaenlasega nagu kergelt või noh, igatahes oli nõus kellegiga kellele ta vastu oleks pidanud olema. "Tõenäoliselt ta ei peaks ka minu surnukehaga tegelema." arendas tüdruk edasi ja noogutas kergelt oma lause peale. Keelatud metsas peaks leiduma küll ja veel neid, kes teda ära süüa tahavad ka surnud peast.

"Ma arvan, et Swansea oleks üldse ainus inimene, kellele see korda läheks," lausus Raina. See kõlas karmilt vist. Aga ega tegelikult ei osanud ta midagi ennustada. Seda oleks näha siis, kui see juhtuks. Aga kuna Kira metsa ei lähe, siis loodetavasti elavad nad kõik rõõmsalt edasi. "Ilmselt küll. Ja võibolla leitakse sinu luud umbes 50 aasta pärast ning siis ei huvita need enam kedagi," lisas neidis.