Blondiinid joomas

Raina'l läks veidi kauem aega, et käigu otsa jõuda, sinna puu mügariku juurde. Sest tema jalg tõesti valutas ning viimases otsas tõusis käik ka veidi üles mäge, nii et see tegi kõndimise raskemaks. Lõpuks neiu siiski jõudis Destin'i juurde ning märkas, et teatud kohale vajutades puu tarduski. "Hmm..," oskas Rain esialgu ainult selle peale kosta. "Miks ma kunagi sellest midagi pole kuulnud?" nõudis Raina. "Nüüd on ohutu siit alt läbi minna?" küsis Gin igaks juhuks. "See ei hakka uuesti.. tööle?" küsis ta.

"Nii kaua kui miski sellele vajutab jah," noogutas Destin ja patsutas mügarikku. Puu võpatas korraks, kuid nii pea kui Destini käis uuesti oma koha sisse võttis jäi see jälle liikumatuks. "Mine," viipas poiss siis Rainale. Keegi oli selle oksa ära koristanud millega ta ennem mügarikule oli vajutanud seega tal endal tuli pärast liduda. Tegelikult oleks ta oksa käiku kaasa ka tirida võinud ennem, kuid ta polnud selle peale eriti tulnud võinii.

"Olgu," noogutas Raina vastuse peale. "Mina esimesena?" küsis ta hetkeks veidi üllatunult. Ta oleks tahtnud, et Destin esimesena läheks. Siis ta saaks näha, kui ohutu see puu ikka hetkel oli. Aga sellegi poolest hakkas Raina minema. Üle rohu oli veel raskem käia, kui all käigus, sest rohi vajus jala all. Ning seepärast ei liikunud ta just väga kiiresti. Aga lõpuks jõudis Rain enda arvates ohutusse kaugusesse ning ta pöördus näoga puu poole, et näha, kas Destin järgnes talle. Endale üllatuseks oli Raina päris elus ja tervelt puu okste alt läbi tulnud.

Destin jälgis kulm kortsus kuidas Raina eemale lonkas. Mis asja ta oma jalaga teinud oli? Kui tüdruk oli piisavalt kaugele jõudnud ei jäänud Destin pikalt munema, vaid võttis käe mügarikult ja sööstis Raina juurde. Puu kummardus tema poole, kuid poiss jõudis siiski piisavalt kiirelt selle löögiulatusest välja ja Paju ei löönud end isegi täielikult vastu maad, kuigi ta kippus seda siiski tegema. Ja siis tulid õpetajad ja õiendasid, et vanale puule on jälle kahju tehtud. "Mis su jalaga juhtus?" küsis Zane lõpuks end pahuralt raputavalt puult pilku Raina jalale viies.

Raina jälgis ka puud ning ta oli alguses päris kindel olnud, et Destin ei saa õigel ajal tulema. Sest see puu nägi väga julm ja vihane välja. Kuidas sellisel puul üldse kooli alal kasvada lasti? See nägi päris kindlasti välja, nagu võiks lüüa igaüht, kes piisavalt lähedale julgeb minna. Aga hetke pärast oli Destin siiski puuokste löögiulatusest väljas. Pääses seekord. "Ilmselt väänasin välja," vastas Rain küsimusele. "See pole midagi," lisas ta. "Lähme lossi, eks?" küsis neidis.

"Kindel?" küsis Destin pisut kahtlevalt pilku tüdruku jalalt ta näole tõstes, et ilmet näha. Igaks juhuks, polnud vaja, et Raina sellele veel liiga teeks. "Jah," noogutas poiss küsimusele vastuseks. Lossi ja sealt edasi haiglatiiba kui tal vähegi õnnestub Rainat sinna lohistada. Niisama väljaväänatud või mitte, keegi haiglatiiva emandast ei ravinud vigastusi paremini.

Aga Raina'le ei meeldinud arstid. Ja see haiglatiiva emand läks ka arstide alla. Seega ta päris kindlasti ei kavatsenud haiglatiiba minna. Lonkab paar päeva ja äkki läheb see siis lõpuks ise üle. "Kindel," lausus Raina, kuigi mitte eriti veendunult. Pigem üritaski ta ennast ise ka veenda, et jalaga oli kõik korras. Ta suundus lossi poole, oodates et ka Destin liikuma hakkaks. "Räägi. Kuidas sa patroonust esile manada oskad?" esitas neidis siis küsimuse, mida ta juba ennem oli tahtnud küsida. Aga siis oli see käik ning Peksja paju tema tähelepanu endale tõmmanud. "Sa oled alles viiendas klassis," lisas neiu. "Kuidas sa seda oskad?"

Arstid on need hullud kes inimesi lahti lõikavad ju, nende juurde vaevalt keegi eriti hea meelega läinud oleks. Vähemalt mitte ükski võlur või nõid, kuid mugudel polnud väga valikuvõimalust. Destin igatahes seadis endale eesmärgi vähemalt püüda Rainat kuidagi haiglatiiba suunata. Kui tüdruk muidugi tõsiselt sinna minna ei taha, ei saa ta mitte midagi teha. Poiss muigas küsimuse peale õrnalt. "Seda on suhteliselt lihtne niisama esile manada, ma kujutan ette, et isegi esimese aasta omad võiksid sellega hakkama saada," arvas ta kergelt naeratades, kui Raina kõrval kooli poole tatsas. "Dementoriga kokkupuutel ma vaevalt sellega hakkama saaksin," lisas poiss siis. Selle jaoks polnud ta päris kindlasti piisavalt vägev. Tal polnud ühtegi nii jäägitult head mälestust, mis oleks vastu pidanud.

Võluritel ja nõidadel on veidi lihtsam jah, nende 'arstid' suudavad vist võlumisega enamvähem kõik korda teha. Raina suunas oma pilgu Destin'ile ning märkas, kuidas too muigas. "Esimese aasta omad?" turtsatas neidis, kui vastust kuulis. "Sa tahad öelda, et mina olen halvem, kui mõni esimese klassi õpilane?" oletas Rain. Sest tema polnud kunagi oma patroonuse esile manamisega toime tulnud. Neiu oli paar korda seda loitsu küll proovinud, aga siis ei tulnud peale õrna hõbedase udujoa tema võlukepist midagi. Neidis isegi ei teadnud, mis kuju tema patroonus võtaks.

Ravitsejad pidid väga palju keerulisemate probleemidega ka tegelema, kui arstid. Mõni mugu endale naljalt tiibu ei kasvata, või üldse mõnda sellist käkki kokku ei keera. Kui mingi neetud ese nende valdusesse satub on ka kõik võlurite süü. "Võib-olla sul pole lihtsalt ühtegi piisavalt head mälestust?" pakkus Destin õlgu kehitades. Ta kindlasti ei arvanud, et Raina oleks mõnest esimese aasta omast halvem olnud.

Seda ka jah. "Arvad tõesti nii?" küsis Raina veidi kahtlevalt, kui Destin selle põhjuse välja pakkus. "See kõlab, nagu elaks ma mingit tohutult masendavat elu. Nagu mul poleks ühtegi head asja elus või ühtegi head mälestust," lisas neidis. Kuigi ta oligi üsna nõudlik inimene oma iseloomult ning väikestest asjadest ei osanud ta üldjuhul eriti rõõmu ka tunda.

Destin kortsutas kulmu, pudel rummi mis ta hingealla oli pannud lõi välja nii, et Raina suutis teda lõpuks ärritada. "Yaah, ma ainult pakkusin miks sa ei saa hakkama millegiga, millega esimese aasta omad toime võiksid tulla. Minuarust!" uratas poiss. "Aga kust mina tean, võib-olla sa eladki tohutult masendavat elu.." podises ta salli sisse edasi ja jäi siis oma sõnu kahetsedes vait.

Raina ei suutnud üldiselt sellistes olukordades kuigi rahulikus jääda. See tähendab, kui keegi talle vastu hakkas, pidi ta ka kohe samaga vastama. "Võibolla sa ei peaks nii palju oma arvamust avaldama asjade kohta, millest sa midagi ei tea?" nähvas neidis korraks ärritunult Destin'i poole vaadates. Kuigi Raina'l oli seda hea öelda. Talle endale meeldis üsna palju oma arvamust avaldada. Tihti ka asjade kohta, millega ta kõige rohkem kursis polnud. "Sa eksid," lisas ta ning surus oma huuled kokku, et mitte midagi veel ärritavamat öelda.

Destin hakkas just tüdrukule veel uuesti nähvama, aga suutis end lõpuks siiski peatada. "Mina igatahes ei tea, miks sa patroonust lausuda ei suuda," kobises ta lõpetuseks ja vajus veel sügavamale oma salli sisse. Nüüd paistis välja ainult silmad ja juuksed. Ta tundis end öeldu pärast halvasti ja samas oli ta Raina peale kuri, et tüdruk temale nii vastu oli öelnud. Destin oli palju lugenud ja teadis enda arust vägagi palju. Tore Destin ja slytherinlane tema sees sattusid konflikti. Seda oli mõnikord ennem ka juhtunud, aga mitte väga sagedasti.

"Sa ei peagi teadma!" lausus Raina veidi liiga järsult Destin'i sõnade peale. Ta kõndis mõnda aega vaikides. Enam ei vaadanud neiu poisi poole, seega ta ei näinud, kui sügavale too oma salli sisse oli vajunud ning ka ei saanud ta aru, kas poiss oli ta peale pahane või mitte. Raina ei teadnud, et Destin palju lugenud oli. Aga tegelikult vist midagi muutnud see ka, kui neiu seda teadnud oleks. Tegelikult hakkas Rain juba vaikselt kahtlema, kas äkki oligi Destin'il õigus olnud ning ta oligi mingi maailma kõige masendunum inimene, kellest isegi esimese klassi õpilased on osavamad. Taaskord mõtles Raina veidi üle, nagu näha.

Destin ei kavatsenudki seda vaikust lõhkuda. Toksis lihtsalt pea maas kive, mis ette juhtusid, ja kui kive ei olnud astus lihtsalt raskemalt kui tavaliselt. Vahepeal heitis ta pilgu ka Raina jalale, kuid ei öelnud midagi. Lõpuks koperdas ta kergelt omaenda jalgade otsa, kuid jäi siiski püsti ja kohendas salli, mis oli ta hingeõhust niiskeks muutunud.

Raina ei kavatsenud ka esialgu vaikust lõhkuda. Kõndis lihtsalt edasi, käed oma nahkjaki taskus, üritades mitte vasaku jala peale liiga hoogsalt astuda. Ta pea oli täiesti tühi, ta ei osanud öelda midagi, mis poleks kuidagi olnud ärritav, võinii. Neiu võpatas kergelt, kui Destin koperdas. Järgmisel hetkel võttis ta enda käed taskust välja, sest käed taskus kõndides oli ka koperdamise oht suurem ning teist jalga ei tahtnud neiu ka välja väänata.

Peagi jõudsid nad ka lõpuks siiski lossini. Destin lasi Raina enda ees vaikides sisse "Sa peaksid haigaltiiba minema," poetas ta siis igaks juhuks vaikselt. Võib-olla tüdrukul oli plaanis sinna minna? Tema ju ei teadnud. Ta ei olnud väga kindel ka selles, miks ta üldise Raina jala pärast nii palju muretses.

Raina suunduski esimesena tammepuust uksest sisse lossi. Ta suundus otsejoones puhketoa poole, kuid seisatas ja vaatas üle pika aja Destin'i poole, kui poisi lauset kuulis. "Ei," lausus ta veendunult. "Mu jalal pole midagi tõsist viga. Ma suudan ju käia. See läheb ise üle," lisas ta. Kuigi seekord ei kõlanud ta nii veenvalt. Talle lihtsalt ei meeldinud haiglatiivas käia.

"Yaah, aga haiglatiivas tehtaks see hetkega korda," üritas Destin uuesti. "Ja kui see ise üle ei lähe?" lisas poiss veel küsimuse takka pihta. Kas Raina läheks siis haiglatiiba? Peale selle küsimuse kuuldavale toomist rauges Destini pealehakkamine mingil määral. See polnud tema asi ju üldse. Raina vaatab ise, kuidas hakkama saab.

"Naljakas, et sa mu jala pärast nii väga muretsed," lausus Raina üsna automaatselt. Järgmise küsimuse peale kehitas ta vaid õlgu. "Ükskord läheb see ikka üle," vastas neidis üpris kindlalt. Kuigi oli ka võimalus, et see läheb hullemaks. Aga seda Rain ei uskunud.

Destin kehitas õlgu. "Ise tead," otsustas poiss lõpuks. Mille kuradi pärast ta nii palju muretses? Ta oli suhteliselt tihti selline hoolitsev küll paljudega, aga see oli esimene kord kui ta reaalselt üritas aru saada, mille kuradi pärast.

See kõlas peaaegu, nagu Raina poleks üldse väärt, et keegi tema pärast muretseks. Kuigi ega see päris vale ka polnud. Ta ise ei hoolinud ka paljudest, seega nii oli ehk aus ka. "Teangi," noogutas Raina Destin'i sõnade peale. "Ma arvan, et ma lähen puhketuppa," lisas neidis ning vaatas veidi küsivalt poisi poole, justkui oodates, et too ka oma edasised plaanid välja käiks. Sest kui Destin ka puhketuppa kavatses minna, oleks nad võinud oma teekonda jätkata ning mitte seista seal vestibüülis.

Destin oleks ausalt öeldes kuhugi Rainast võimalikult kaugele tahtnud saada, et mõndaaega üksi olla, aga samas tahtis ta ka puhketuppa minna. "Ma tulen ka," pomises ta e ees minema hakates. Poiste magamistuppa, loodetatavasti keegi lärmata ei kavatse. Dest tegelikult isegi lootis, et ta unustab selle õhtu ära. See polnud nagu eriti eriline ega midagi, lihtsalt polnud tahtmist mäletada.

Raina oli tegelikult vist harjunud, et nii mõnigi kord lõppesid täiesti toredad ettevõtmised lihtsalt mingi arusaamatusega. Aga see teda vist eriti ei häirinud. Sest seekord polnud neiu kindel, kas see, et nad Destin'iga vaidlema olid hakanud, oli üldse tema süü või mitte. Igatahes suundus Gin ka puhketoa poole, veidi aeglasemalt kui poiss.

OT: Teema on vist läbi?