Blondiinid hoos

Raina jalutas, käed oma nahkjaki taskutes, mööda jalgrada, mis koolist eemale viis. Neiu polnud päris kindel, kuhu see tee viis, aga ta oletas, et kuhugi Siganurme poole. Igatahes oli ta juba koolist mõnesaja meetri kaugusel, aga kuna kooli territoorium oli väga suur, siis jäi neiu siiski Sigatüüka piiridesse. Ning ega tal ei olnudki plaani kooli alalt lahkuda. Ma kahtlen, kas see tegelikult üldse võimalik oleks olnud. Õues oli üsna tavaline sügisene ilm - taevas oli pilves ning tuul oli päris kõva. Sellegi poolest oli Rain leidnud selle õhtu suurepärase, et jalutama minna. Ta isegi ei hoolinud sellest, et tuul neiu pikki juukseid tema pea ümber keerutas. Ta uskus, et näeb sellest hoolimata hea välja. Nagu peaaegu alati, oli neiu üksi. Ja ega ta seltskonnast eriti ei hoolinud ka.

OT: Destin

Ja nagu ilmselt päris tihti ei jäänud ta just väga kauaks üksi, kuna seltskond leidis plika üles.
Destin oli mässitud suure, laia ja äärmiselt pehme Slytherini rohelise salli sisse. Salli üks ots ulatus talle peaaegu puusadeni ja teine rippus sellest ainult õige pisut kõrgemal. Ta armastas oma vanaema missiis, et naine teda väiksena tüdrukuks riietanud oli ja siiamaani unustama kippus, et tema väike Dessykesekene on tegelikult üldsegi meessoost. Vanaema ei unustanud teda vähemalt kunagi ära. Ka see üüratu sall oli naise tehtud. See oli armas tegelikult. Soe ja pehme ja üldse. Poisi blond pea ja tumedad silmad paistsid välja, nina ja suu olid salli sisse peidetud. Poisil polnud tegelikult väga kindlat eesmärki miks ta õues ringi jalutas. Ilmselt oli lihtsalt tuulutust vaja. Ta oli päris pikalt vangikoobastes lõdisenud ja kahte viimast raamatut mustadest jõududest lugenud. Kahte viimast raamatut mida ta oli suuteline raamatukogust kätte saama. Mustadest jõududest ei rääkinud just väga paljud raamatud Sigatüüka raamatukogus - vähemalt mitte väljaspool keelatud osakonda ja kõik mis seda tegid oli poiss juba läbi suutnud seedida.
Sall ei põhjustanud poisile nägemisprobleeme, rohkem olid ta mõtted lihtsalt mujal, nii et lõpuks suutis ta ühele tüdrukule otsa kõndida. Mitte eriti tugevasti õnneks - mõlemad jäid kenasti püsti ja puha. Valus ka poleks tohtinud olla, Destini sall oli ikkagi suhteliselt pehme. Kerge tasakaalukaotus Zane siiski tabas, kui ta paar sammu taha poole tuikus.

Raina seevastu eriti soojalt riides polnud. Külma eest kaitses teda ainult õhemat sorti nahkjakk, mille neiu ka viimasel hetkel enne puhketoast väljumist kaasa oli haaranud. Nagu tavaliselt, ei olnud ta muidu ennast vastavalt ilmale riietanud - seljas olid tal kõigest lühike kleit ja sukad ning jalas sügisesed saapad. Võibolla teiste majade õpilastel oli lihtsam ennast vastavalt ilmale riietada, kui neile aknast väljas valitsev ilm kõik näha oli. Aga kui su puhketuba asus vangikoobastes, järve all, oli see mõnevõrra raskem. Tänu tugevale tuulele ei olnud Rain kellegi samme kuulnud ning kuna ta kedagi enda ees vastu tulemas ei näinud ka, oli Destin talle ilmselt lähenenud seljatagant. Mis tuli neiule muidugi üllatusena ning kui aus olla, siis ta isegi ehmatas veidi, kui keegi talle otsa kõndis. Aga Raina'le omaselt ei näidanud ta seda välja, vaid suutis manada näole tõsise ning halvakspaneva ilme, kui ta ennast selle kobakäpa poole pööras ning avastas, et tegemist oli tema majakaaslasega. "Kas sa üldse ei vaata, kuhu sa kõnnid?!" küsis Raina süüdistavalt ja veidi isegi liiga kõvasti, kuigi sellel polnud erilist tähtsust, sest keegi neid ei kuulnud sellegi poolest. Neiu kohendas oma juukseid, mis talle otse näkku lendasid, sest poisi poole pöördudes oli ta ennast keeranud nii, et tuul puhus tema seljatagant.

"Ei ole väga kombeks jah nagu," podises Destin salli ja sikutas seda siis pisut suu eest ära. "Calm yo tits, woman." ta oli jälle pisut high, ta oligi õue ju neid pilvekesi minema hajutama läinud. Pea polund veel väga klaariks saanud, kuna sall kaitses teda külma eest. Nüüd kui külm tuul talle näkku puhus läks olemine vähe selgemaks. "Vabandust," lausus ta siis tõsiselt. Kui aus olla, siis tal oli oma maja omadega isegi pisut probleemne suhtlemine, kuna tavaliselt oli tema väike sõbralik ja heatahtlik lilleke, kes lihtsalt ei sobinud slytherinlastega kokku. Mitmeid kordi oli talle öeldud, et tema õige koht oleks Gryffindoris või Hufflepuffis. Lordide häbiplekk! Ja mida kõike ta veel oma kullakalli venna käest kuulma pidi! Tegelikult ei olnud Destin väga pahane oma majakaaslaste peale. Ta sai neist aru või siis arvas, et saab ja tegelikult ei veetnud ta väga palju aega nendele asjadele mõeldes. Rohkem unistas ta lihtsalt lindudest või eksisteeris pea pisut mõtetest tühi.

Tänu tuulele ning oma tähelepanematusele ei pannud Rain tähele Destin'i esimesi sõnu. Aga ilmselt oli see mingi mõttetu ennast õigustav lause, selles oli Raina üsna veendunud. Sest järgmise poisi lause peale kissitas neiu silmi ning vahtis hetke majakaaslast hävitavalt pilgul. Ta oli veendunud, et keegi ei tohiks käskida tal maha rahuneda. Eriti veel sellisel moel. Neiu kahtles, kas Destin'ile endale meeldiks, kui keegi talle otsa kõnniks. Aga samas, Destin ja Rain olid ikka väga erinevad inimesed ka. Gin'i ilmse siiski pehmenes veidi, kui ta Destin'i vabandust kuulis. Paistis, et poiss mõtles seda tõsiselt ning sellega oli Rain rahul. Poiss pidigi tema ees vabandama. "Sul on meetrite raadiuses vaba maad ning sa juhtud ikka sinna, kus juba on keegi," lausus Rain silmi pööritades. Destin oli osav. Järelikult polnud poiss isegi neiu lehvivaid juukseid näinud, mis oli ka üsna võimatu. Aga võibolla ei peakski nii palju selle üle imestama, sest see sall, mis Destin'il kaelas oli, nägi välja piisavalt suur, et katta tema suu, nina ja silmad. Ja see nägi soe välja.

"Ma olen natuke liiga täpne jah," nõustus Destin noogutades. Ta polnud kunagi noolemängu poorvinud, võib-olla oleks ta selles hea olnud? Tähendab, kui üks nool kõige keskele panna siis äkki ta viskaks sellele siis pihta? "Kas sul külm pole niimoodi?" küsis poiss siis teemad vahetades ja libistas pilgu üle majakaaslase. Kena tüdruk oli aga riietus nägi välja.. Külm. Ta teadis mis tunne on kleidiga talvel õues ringi lipata.. Aga ilmselt oli see rohkem ka tema soo tõttu. Oleks pidanud soojemad bokserid muretsema või midagi. Ja parasjagu polnud ka talv, kuigi külm oli. Väike julm sügisene tuul. Vähemalt olid poisi kõrvad jätkuvalt soojas. Ta kõrvad ei kannatanud eriti palju külma ja eriti külma tuult tekitades tunde, nagu kukuvad need kohe-kohe peast.

"Oled küll," nõustus Rain tõredalt ning noogutas lühidalt selle Destin'i esimese lause peale. Liiga täpne, just. Ja bowlingus oleks ka poiss kindlasti hea olnud. Küsimuse peale oli neiu veidi üllatunud, aga taaskord ei näidanud ta seda välja. Ei olnud lihtsalt arvanud, et poiss millelegi sellisele võiks tähelepanu pöörata. Ta vaatas hetkeks oma riiete poole. Ainult saapad nägid ilmale kohased välja. Neiu säärtel oli küll veidi külm, aga ta ei suvatsenud seda tunnistada. "Miks sa küsid? Kui mul külm oleks, oleksin ma lossis, puhketoas, kamina ees," vastas neidis. See kõlas praegu väga ahvatlevalt. Kamina ees oleks hea soe olnud. Õnneks seda, et Rain ennast ilmale mittevastavalt riidesse pani, juhtus tihti, nii et neiu oli juba nagu ennast ise karastanud. Ta küll tundis külma, aga see ei teinud talle midagi. Ka haigeks ei jäänud neidis kergelt. Ilmselt oli tugeva immuunsüsteemiga.

Järgmine kord Londonisse sattudes otsib mõne koha üles, kus bowlingut mängida saab. Ju seal midagi ikka leidub. Isa lööb kindlasti mugude jura pärast maha, aga siiani oli ta kõik mahalöömised üle elanud. Päike logic.
"Oh, ma ei ole selles nii kindel, et oleksid," Destin ei olnud idioot, õues oli neetult külm ja tüdruk oli paljaste säärtega ja üldse. Midagi pidi ta ikkagi tundma ju, aga kui palju seda poiss ei teadnud. Ta oli alati teistest õrnem olnud. Väike Lord Destin, vanaema Dessykene. Tüdruk tundus ausalt öeldes ka ise pisut külm, seega võib-olla talle sobis külm ilm, kui nii öelda võib?

London'is kindlasti leidub kohti, kus bowlingut mängida saab. Ma arvan. Destin peaks tõesti oma kätt bowlingus proovima. Ja miks tal nii kuri isa on? Vihkab mugusid?
Raina vaatas Destin'i poole kahtlevalt. "Jah? Miks ma peaksin valetama?" küsis neiu õlgu kehitades, oodates poisi arvamust. Tegelikult ma ei oska välja tuua paremat põhjust kui see, et Rain oli lihtsalt liiga uhke, et tunnistada, et tal külm oli. Kuna talle endale ei meeldinud inimesed, kes liiga palju vingusid, ei vingunud ta ise ka palju ja lihtsalt pigem kannatas. Raina'le sobis küll selline ilm, vist. Sügis oli tema lemmikaastaaeg ka. Kuigi külm talle just väga ei meeldinud.

Destin hakkab tõenäoliselt koos palliga veerema. Härra Lord oli klassikaline puhtavereline slytherinlane. See peaks ütlema enam vähem kõik.
"Sest sa ei taha tunnistada, et sul on külm?" pakkus Destin lihtsalt ja kallutas pead. Kodus ta eriti palju suud lahti ei teinud, aga tema isa keeldus tunnistamast igasuguseid inimlikke nõrkusi. Ta ei väitnud, et need ei eksisteeri, aga ta oli veendunud selles, et need ei kuulu teistega arutatavate teemade hulka. Neid ei tohtinud välja näidata. Zane oli päris kindel, et enne ema surma mees selline olnud ei olnud. Ja kes oli ema surmas süüfi? Muidugi see väike blond poiss kes nii palju naise moodi oli.

Siis veerebki koos palliga kurikatele otsa ja ajab kõik maha. Ja siis ta võidab. See ütleb jah kõik.
"Miks ma seda tunnistada ei taha?" vastas Raina küsimusele küsimusega. Sest ta ei osanud midagi muud sellele vastata. Ta silus oma juukseid, sest talle tundus, et tuul oli veel kõvemaks muutunud ning tema juuksed olid absoluutselt igal pool. Seejärel pistis ta käed uuesti taskusse. "Aga ma olen päris kindel, et mul oleks soojem, kui me siin ei seisaks, vaid kõnniks," lausus neiu. Kas see võis kõlada nagu oleks Raina Destin'it endaga jalutama kutsunud? See oleks neiust liiga lahke. "Ja muide, isegi kui mul ongi natuke külm, siis on see sinu süü," lausus Raina hetke pärast ning vaatas tõredal pilgul poisi poole. "Sina ju kõndisid mulle otsa ja sundisid mind seisma jääma," sest kõndides oli soojem, või vähemalt oleks loogiline, et kõndides oli soojem..

Destib lihtsalt muigas tahtmatult. "Me võime kuhugi suunas liikuda küll jah," lausus poiss. Näiteks lossi ja sooja kamina suunas. "Oeh, ma väga vabandan, et ma selline looduskatastroof olen." ohkas ta siis käsi salli sisse mässides. Temal oli päris külm ja isegi külmad vangikoopad tundusid mõnusa kohana. Seal ei olnud vähenalt seda külma tuult.

Jah, kooli seinad õnneks ei lasknud tuult läbi. "Tore, et sa sellest ise aru saad," lausus Raina ninakalt ning surus oma käsi sügavamale taskutesse. Ta sammus paar korda koha peal, et jalgadele sooja saada. "Liiguta ennast siis," käskis neiu. Neiu vaatas korra enda ümber ringi, aga ühtegi varjulisemat kohta ei paistnud ka peale kooli, mis üsna kaugel oli. "Kuhu sa ennem üldse minna tahtsid? Siis, kui sa mulle otsa koperdasid?" küsis Rain. Ta lihtsalt pidi Destin'ile korduvalt meelde tuletama, et poiss oli talle otsa käinud. See oli väga vajalik. Aga kuna Destin oli ta majakaaslane, siis üritas Rain ennast vaos hoida ning mitte lihtsalt bitchima hakata ja minema kõndida.

Pikemalt mötlemata pöördus Destin kooli poole. Soe kamin, tore kamin. "Mitte kuhugi, lihtsalt jalutasin." vastas poiss laskmata tüdrukul end häirida. Lihtsalt üks blond slytherinlane kes talle mingil põhjusel isegi meeldis. Kenad juuksed olid tüdrukul "Kui see sobib võiksime lossi tagasi minna?" pakkus Zane siis juba vaikselt selles suunas nihkudes. Tüdruk ei olnud kohustatud temaga kaasa minema.

Ka Raina hakkas kõndima, kui Destin seda tegi. Ning ta sai juba isegi aru, et poiss lossi poole liikus. Raina noogutas küsimuse peale. See oli üllatavalt hea mõte poisi poolt. Kuigi Raina seda valikut kiitma ei hakanud, onju. Kuigi ta nägi oma peas juba pilti, kuidas ta varsti sooja kamina ees istub. See oli motiveeriv. "Lihtsalt jalutasid?" kergitas neiu kulmu. "Sellise ilmaga?" küsis ta. Noh, ta ise oli sama teinud, aga ikkagi pidas ta seda mitte just kõige loogilisemaks. "Kindel, et sa mulle meelega otsa ei käinud?" küsis neidis hetke pärast. Ta ei uskunud tegelikult, et Destin seda meelega oleks teinud. Aga kutid olid varem ka Raina't jälitanud, seepärast võis neiu seda ju küsida.

"Jah, miks mitte? Mida sina sellise ilmaga väljas tegid üldse?" küsis Destin selle peale. Ta ei olnud pahane, kuigi ta toon võis pahurana tunduda "Miks ma oleks pidanud sulle meelega otsa kõndima?" poisi silmis oli siiras üllatus, kui ta pilgu majakaaslasele viis.

Raina vaatas küsimust kuuldes kulmukortsutusega Destin'i poole. "Jalutasin," vastas ta õlgu kehitades. Mida muud ta ikka seal tegi? Teise küsimuse peale ei osanud neiu esimese asjana kohe midagi kosta. "Selleks, et mulle närvidele käia?" vastas ta küsimusele küsimusega. Ei, tegelikult seda neiu Destin'ist ei oleks arvanud, aga päris vastust võlgu jääda Rain ka ei tahtnud. "Või selleks, et tähelepanu saada?" pakkus Raina teise variandi ka välja. Poisid olid mõnikord tema tähelepanu saamiseks igasuguseid asju teinud. Aga taaskord, Raina tegelikult seda Destin'ilt ei oleks oodanud. Destin oli liiga... Mittemehelik? Igatahes mitte selline, nagu enamik poisse.

Et siis jalutas ka, kui tore. Destin kortsutas kulmu. "Ma ei armasta eriti inimestele närvidele käimist ja kui mul tähelepanu on vaja, saan ma alati kleidi selga panna ja koolipeale silkama minna." lausus poiss lihtsalt. Mitte, et keegi esialgu oleks aru saanud, et ta tegelikult kleidiga poiss on, pigem jättis ta näiteks öösiti kergelt creepy mulje, kuna ta oli rohkem väikse plika moodi - missiis, et selleks võib-olla pisut siiski liiga pikk. Ja ta kandis alati vanamoodsaid eritellimusel valmistatud kleite.. Võinoh, tal oli üks pisut moekam ka tegelikult, ega päris kõik kleidid ka räme liibuvad ei olnud viimasel ajal siiski. Liiga liibuvaid asju ei saanud ta väga kanda, see oleks näinud välja napakas ja Zane eelistas näha välja hea, mitte napakas.

Kas kleidiga poisid saavad üldse head välja näha? Raina oligi arvanud, et Destin mõlemale küsimusele eitavalt vastab. "Sulle päriselt meeldibki kleite kanda?" tõstatas Rain uue küsimuse ning vaatas Destin'i poole. Ta oli kuulnud küll, et poiss oli, noh teistest kuttidest veidi erinev. Ja seda oli näha ka. Aga ta polnud kunagi kohanud teda siis, kui poiss kuskil kleidiga ringi tõmbas. See oli tegelikult päris veider, aga Raina oleks tahtnud Destin'it kleidiga näha. Ta lihtsalt ei suutnud seda ette kujutada.

Jah, saavad küll. "Mhm.. Aga mitte alati, siis kui tuju on," vastas Destin noogutades ja kiikas majakaaslase poole, et tolle ilmet näha. Kusjuures ta ei teadnud tüdruku nime, aga prasjagu küsida ka ei tihanud, kuni teine veel seda kleidi värki seedis. "Kas sulle ei meeldi siis kleite kanda?" küsis Zane mõne hetke pärast vastu. Ta teadis, et majakaaslane oli tüdruk ja tema poiss aga nad olid mõlemad inimesed. Tüdrukud ju pükse tohtisid kanda. Ja Destin ei tõmmanud koguaeg ka kleitidega ringi.

Raina vaatas oma riietuse poole ning siis Destin'i poole. "Ma kannan praegu kleiti. Jah, mulle meeldib kleite kanda," vastas neiu. Aga see, et poiss nii avalikult tunnistas, et talle kleite kanda meeldis, oli neiu jaoks ikka veidi veider. Võibolla polnud neiu lihtsalt selliste poistega varem kokku puutunud. "Kas inimesed sulle imelikult ei vaata?" küsis Rain. Talle meeldisid inimesed, kes julgesid teistest erineda, aga ta polnud päris kindel, kas kleidiga poisid ka talle muljet avaldasid. "See tähendab. Mulle meeldib aeg-ajalt inimesi šokeerida ja nende reaktsioone näha... Aga kleidid ja poisid on hoopis teine asi. Enamiku inimeste jaoks need kaks vist kokku ei käi?" tahtis Rain Destin'i arvamust. Teda isegi ei huvitanud et see küsimus ehk liiga isiklik oli, võinii.

"Oh, vaatavad küll. Igapäev, koguaeg." ohkas Destin. "Jah, nagu ka poisid ja meik. Neid kes mind tüdrukuks on pidanud, on palju ja neid kes pole kindlad olnud enne üle küsimist on veelgi rohkem." lausus poiss siis ja naeratas õrnalt. Ta ei olnud pahane, ta ise tegi ju kõik selleks, et neid segadusse ajada. Suuremat konflikti tal õnneks kellegiga olnud ei olnud selle tõttu, et ta meiki kannab. Keegi talle kõrri ei olnud karanud. Need kes temaga suhelda ei tahtnud lihtsalt ei teinud seda. Mõnikord tuli ette ka päevi, kus Dest meiki ei kandnud. Siis nägi ta välja üpriski tavaline koolipoiss, keegi hallist massist, kuigi ta juuksed olid siiski suhteliselt pikad.

"No seda ei saa inimestele ette heita," lausus Raina küllaltki otsekoheselt, vastuseks poisi esimesele lausele. Raina oli endiselt üllatunud selle üle, et Destin tema küsimustele nii rahulikult ja ausalt vastas. "Ja sind ei häiri see, kui sind vahitakse või tüdrukuks peetakse?" uuris neidis, kuigi vastus oli vist ilmselge. Keegi ei sundinud ju poissi meiki ja kleite kandma, ta tegi ju seda vabast tahtest. "Miks sa üldse nii endaga teed?" küsis Raina jälle ühe isikliku küsimuse. Ta pidas silmas meikimist ja naiselikult riietumist.

"Ei saa," nõustus Destin. Ta ju ei teinudki seda? Vähemalt enda arust mitte. Võib-olla mõnikord harva siis kui tal niikuinii millegi pärast sitt tuju oli juba. "Mitte eriti, ma olen sellega harjunud," vastas poiss õlgu kehitades. Teda oleks ilmselt häirinud, kui keegi seda teinud poleks. "See meeldib mulle.. Mingil määral. Ja see on harjumuseks saanud. Harjumustest loobuda on natuke raske." sõnas Zane. "Tead, mu hüüdnimi on Inzane," ütles ta siis nii muuseas ja muigas õrnalt. Mõnikord ei olnud ta tegudes loogikat. Mõnikord. Kusjuures see meikimine mõnikord polnud iseenesest nii naiselik, juuksed ajasid rohkem segadusse ja ka lohvakas koolirüü mis mingil määral ta keha varjas.. Ja kindlasti ka kleit, kui tal mõni seljas olema juhtus. Meiki kasutas ta enamasti vaid oma silmade rõhutamiseks ja kunstripsmed sellega kaasas ei käinud.

"Nojah. Kui see sulle ei meeldiks, siis sa ju ei teeks nii," lausus Rain. See oli päris loogiline. "Inzane," kordas Raina kergelt muiates. "Nagu insane. Su pärisnimi on Destin, eks?" Raina'l oli nimede peale üsna hea mälu ning oma majakaaslaste nimesid polnud eriti raske meelde jätta. Jah, meikimine polnud poiste puhul nii eriline nüüd ka. Kui nad just mingeid värvilisi lauvärve või silmapliiatseid ei kasutanud. Ja põsepuna.