Blondiinid joomas

Destin oli peale tundide lõppu magama kerinud ja kui ta lõpuks õhtul ärkas oli tal tunne, nagu oleks keegi teda panniga vastu pead peksnud. Vaevaliselt õppis ta ära mis järgmiseks päevaks vaja ja jäi siis suhteliselt juhmi näoga poiste magamistuppa istuma. Tal lihtsalt polnud õrna aimugi, mida edasi teha. Tegelikult polnudki väga midagi teha tarvis, ta võis niisama ka istuda, kuid lõpuks ajas ta end siiski püsti, toppis võlukepi põue, sooritas veel mõned puhketoast lahkumiseks vajalikud toimingud nagu näiteks juuste patsi kinnitamine ja salli kaasa haaramine ja läks seejärel lossi peale hulkuma.
Lossipealt jõudis ta isegi suhteliselt kiiresti lossiõue ja ta pilk peatus automaatselt Peksa Pajul. Lootes, et oht ta mõistuse koju tagasi toob seadis poiss sammud sinna poole. Puud mõnda aega narrinud ja ka üksikuid metsa kohal lendavaid öökulle jälginud tuli poiss lõpuks ühe pikema toikaga metsa äärest tulema ja suskas sellega puud kohast, kus ta teadis olevat mügariku, mis puu peatab. Ärgem parem küsime, kust ta seda teadis. Kõike pole ka tarvis teada.
Kui puu oli peatunud lipsas poiss selle juurte vahelt käiku, mis pidi viima Huilgavasse Hurtsikusse. Kuna see polnud vahepeal kokku varisenud ega midagi, jõudis ta ilusti kohale, et jälle mõttelagedalt ringi vaatama jääda.

OT: Hille

OT: Ma ei tea, kui tõsiselt sa seda joomingu teemat mõtlesid, aga ma üritasin midagi loogilist postitada. Ja ma pole kindel, kas sinna hurtsikusse on võimalik nii lihtsalt sisse astuda/minna, aga vahet pole.

Raina oli pärast tundide lõppemist esimesel võimalusel oma koolirüüst loobunud ning lihtsalt Siganurme läinud. Võib ju oletada, et selle külastamiseks oli hetkel kooli poolt luba antud. Või siis mitte. Aga see poleks Raina't peatanud, sest ta lihtsalt väga tahtis sinna minna. Tahtis saada koolist natukeseks eemale ning see oli õnnestunud ka. Siganurme jõudes oli neiu aega veetnud küla tänavatel jalutades, aeg ajalt mõnesse poodi sisse põigates. Lõpuks olid neiu jalad viinud teda Seapeaase, kus ta oli kohtunud paari tuttavaga seitmenedast klassist. Noh, ja nendega oli mõnda aega päris lõbus olnud ja kui juba koolist eemal ja veel kõrtsis oldi, siis otsustati üheskoos mõned joogid teha. Raina polnud päris kindel, kui kaua seltskond kõrtsis oli, aga mõne aja möödudes mindi laiali ning Rain oli leidnud ennast üksi otse huilgava hurtsiku eest, kaasas pudel rummi. Kell oli vist juba üsna palju ning väljas oli pime, mistõttu see hurtsik nägi palju jubedam välja kui päevasel ajal. Aga seda enam mõjus see kutsuvalt. Sellepärast Raina sellele päris kindlal sammul lähenes ka. Lõpuks hurtsiku ukse juurde jõudes tõstis neidis käe, et sellele koputada. Alles hetke pärast mõistis ta, et see oli äärmiselt ebavajalik. Kes ikka tahaks sellises kohas elada? Ilmselgelt oli see kole onn tühi ning sellepärast astus Rain järgmisel hetkel täiesti omavoliliselt sisse. Uks tegi päris koledat kriiksuvat häält, mille peale neidis grimassi tegi. Aga sellest hoolimata suundus neiu edasi. Ta ei vaevunud just eriti hääletult kõndima ega midagi. Sest ta ei tajunud tõepoolest, et keegi oleks läheduses olnud ning ta ei arvanud, et keegi üldse võiks sellisel kellaajal ja sellises kohas veel viibida.

OT: Idk, vaatab kuidas areneb võinii, ehk, idk. Ja üldiselt raamatute põhjal oli Siganurmest sinna hurtsikusse saamine võimatu (Fred ja George üritasid, aga kõik oli kinni löödud), sest üldiselt viidi sinna Remus muunduma täiskuuöödel vms selle Peksja Paju aluse käigu kaudu. Aga jah, vahet pole väga.

Destin sesis mõndaaega veel suhteliselt tuima näoga käigu lõpus ja vaatas tuba, mis tema ette jäi. Poiss kaalus tegelikult trepist üles minemist ja seejärel seda, kas see trepp teda üldse peaks, kuid siis löödi hurtsiku uks lahti ja sealt astus sisse ei keegi muu kui Raina. Sellest hoolimata ei ölenud poiss midagi, seisis lihtsalt vaikselt edasi ja jälgis tüdrukut. Hurtsikus hõljuv tolm oli osaliselt poisi peale langenud nii et ta võis isegi suhteliselt osana majast tunduda, missiis, et slytherini roheline sall jätkuvalt erk oli.
Dest kallutas õrnalt pead ja viis pilgu Rainalt uuesti hetkeks ruumile, ta polnud eriti kindel, kas nad on seal ainukesed, kuid midagi kuulda küll ei olnud, peale maja tavapärase krigisemise ja kääksumise.

OT: Ah oli ja. Okei, vahet pole.

Raina oli kõigest paar sammu edasi astunud, kui ta pilk naelutatult tuttavale kogule pidama jäi. Destin. Poiss oli nagu kummitus seal oma kohal. Ja see, kuidas ta oli vaikselt lihtsalt Raina't jälginud, oli veidi veider. Kui see oleks olnud keegi võõras, siis oleks olukord olnud üsnagi hirmutav. Aga õnneks oli see lihtsalt Raina majakaaslane. Neidis seisis hetke ja silmitses poissi. "Hmh, tere," lausus ta lõpuks ning vaatas, et Destin'i riided olid tolmused. Ilmselt olid Raina omad ka. "Mida sa siin teed?" küsis Rain ja pühkis oma nahkjaki varrukalt teise käega tolmu. Neiu viis oma pilgu siis uuesti toale. Ta pilk jäi peatuma trepil. Ta üritas aru saada, kas peale nende on majakeses veel inimesi või mitte.

"Tere," lausus Destin õrnalt noogutades ja pööras pilgu uuesti Rainale. "Ma ei tea," vastas ta täiesti ausalt õlgu kehitades ja muigas tahtmatult. "Puhketoas hakkas igav," lisas Dest siiski, enne kui sama Rainalt vastu küsis. Majas oli pisut kõle ja mõnest kohast puhus kindlasti ka tuul sisse, kuid ometigi tundis poiss, et tal on salliga mingil määral palav, mis oli ka põhjenduseks sellele, miks ta selle hetk hiljem pisut kaela ümber ära keris, kuid siiski veel täiesti ära ei võtnud. Haigeks polnud ka vaja ju jääda, ta nahk oli mööda pimedat käiku ukerdamisest veel märg.

Raina vaatas uuesti Destin'i poole, kui tema vastust kuulis, ning kortsutas kergelt kulmu. Poiss ei teadnud, mida ta seal tegi? See kõlas, nagu oleks ta olnud kuutõbine ja ühel hetkel ärgates ennast sealt lagunenud majast leidnud. Aga sellisel juhul poleks Destin ilmselt kuidagi nii rahulik olla saanud. "Mul hakkas ka puhketoas igav," lausus Raina veidi ennast õigustavalt ning avastas siis maha vaadates, et tal oli rummipudel käes. "Ja siin on ju palju lõbusam, eks?" vaatas neiu küsivalt Destin'i poole, enne kui oma pilgu uuesti toa tolmustele seintele ja kini löödud akendele viis. Tegelikult ei näinud see hurtsik küll välja eriti lõbusa kohana.

Destin muigas jälle. "Yup," noogutas poiss. Tegelikult oleks olnud võimas, kui seal hurtsikus oleks päriselt kummitanud. Mitte nii, nagu lossis, vaid ikka koledad kollid ja nii, eks ole. Siis oleks küll põnev olnud. "Lähme vaatame teisele korrusele?" pakkus Destin mõne hetke pärast. Võib-olla seal on põnevam? Äkki seal on kedagi? See oleks küll põnev olnud ju, kolli oleks teha saanud. "Mis see on?" küsis ta enne kui Raina ta esimesele küsimusele vastata jõudis, kui ta märkas pudelit tüdruku käes. Alkohol? Ilmselt küll. Aga samas võis see võiõlu ka ju olla? Ega poiss just väga täpselt ei näinud.

"Sa tahad teisele korrusele minna?" küsis Raina veidi üllatunult. Mida enam ta seda maja seest poolt oli uurinud, seda enam oli tal tunne, et väga kauaks ta sinna jääda ei taha. See nägi välja, nagu võiks maja iga hetk kokku kukkuda. Või vähemalt osa sellest. Koledate kollidega ei tahtnud Rain ka just väga kohtuda. Kuigi see oles päris huvitav olnud. Ei tea, kas Raina oleks ehmatanud.. Kui need kollid väga hirmased oleks, siis vist küll. "Mis sa arvad, mis see on?" küsis neiu kergelt muiates ning tõstis pudeli. Nüüd oli rummipudelit veidi paremini näha. "Tahad?" pakkus neidis järgmisel hetkel pudelit poisile. "Julgustuseks. Kes teab, kes seal üleval olla võib," lausus Raina veidi salapärasel toonil ning suundus siis trepi poole. Ta oli juba ümber mõelnud ning otsustanud, et tahab ikkagi teisele korrusele minna.

See maja oli juba pikemat aega välja näinud, nagu võiks ta iga hetk kokku kukkuda, kuid sellest hoolimata polnud ta seda veel teinud. Magic. Destin muigas kergelt. "Kui see mulle pähe hakkab siis ma ei pruugi pärast väga palju mäletada." sõnas poiss pudelit enda kätte võttes. Ta ei kartnud ja tal oli üleüldse suhteliselt suva ja ta kergelt tahtis, et see üle läheks, kuigi selline olek oli puhkuseks. Alkohol võib-olla aitab üle saada? Ilmselt mitte, aga kuna tal tõesti oli suva siis ta lihtsalt jõi nahaalselt rummipudelist kolm suurt lonksu ja väristas end siis. Maitse oli jälk ja samas hea. Keeruline värk. Poiss ei lasknud Rainal end kaua järgi oodata ja astus juba esimesele pisut krigisevale trepiastmele.

Raina oli astunud esimsele trepiastmele ning sinna ootama jäänud. Ta jälgis Destin'it ning seda, kuidas poiss rummi jõi. "Sa ei talu alkoholi?" küsis Rain ning mõtles, kas ta peaks kahetsema, et oli poisile alkoholi pakkunud. Äkki kukub Destin üldse kokku võimidagi. Sellisel juhul poleks neiu midagi osanud teha. Ta otsustas, et ehk ikka nii ei lähe ning astus veidi eest ära, kui Destin samuti trepile astus. "Sina lähed ees," lausus Raina, nagu oleks see olnud algusest peale kõige ilmselgem asi. Ta üritas seinaga mitte kokku puutuda, lastes Destin'il endast mööda minna. Sest Raina oli veendumusel, et kui seal üleval peaks näiteks mingi hull mõrvarlik koletis olema, siis parem Destin, kui tema. Mitte et ta oleks hullult arvanud, et seal mingi mõrvar kükitas, aga ikkagi.

"Mm.. Võib ka nii öelda vist," arvas Destin õlgu kehitades. Ta päris kokkukukkuma küll ei kavatsenud kolmest lonksust veel hakata ja täiesti maani täis tal ennast samuti päris juua polnud kavas aga samas.. Miks mitte? Pohmakas tuleb ilmselt nii või naa. "Hästi," noogutas Destin kellel polnud ees minemise vastu midagi. "Tahad?" küsis ta siis Rainale ta pudelit tagasi pakkudes, ja astus paar astet kõrgemale. Üksi juua samas ka väga ei tahtnud, kuigi Raina võib-olla oli juba joonud?

Raina võttis pudeli vastu ning jõi sellest ühe lonksu. Kuigi ta oli ennem ka joonud. Aga selleks, et Raina päris täis jääks, oleks vaja läinud rohkemat. Kuigi kõige kainem neiu enam polnud. "Sa ei tohiks siis juua?" küsis neidis, kui Destin põhimõtteliselt alkoholi ei talunud. Äkki saab alkoholimürgituse ja sureb üldse ära. Kui poiss trepist üles hakkas sammuma, järgnes Rain talle, jättes ühe astme nende vahele.

"Ma ei tea. Ma ei mäleta peale joomist eriti midagi, aga samas kui midagi väga halba oleks kunagi juhtunud siis seda ma ikka teaks, eks ole?" mõtles Destin valjult. Kui tal olekso ht mingusugust mürgitust saada ja ära surra, siis seda ta vast ikka teaks, aga kui ta inimeste käest oma käitumise kohta uuris, siis eriti ebatavaliselt see küll ei kõlanud. Destin hüppas kiiresti trepist üles, tegemata välja ohtlikult krigisevatest trepiastmetest. Ennem polnud ta kunagi läbi kukkunud ja seekord oleks läbikukkumine isegi mingil määral põnev tundnud. Oleks toimunud vähemalt midagigi. Üles jõudnuna ta peatus, et kuulatada.

Raina noogutas aeglaselt Destin'i vastuse peale. "Sul on vist õigus. Tahad veel?" pakkus Raina ning sirutas uuesti käe koos pudeliga Destin'i poole. Neiu kõndis ise ka kiiremas korras trepist üles. Sest see trepp tegi kuhutavat häält ning neiul polnud soovi trepist läbi kukkuda. Tema jaoks ei tundunud see isegi põnev. See oleks võibolla isegi huvitav olnud, kui Destin läbi oleks kukkunud. Aga see, et Raina oleks kukkunud, ei. See ei oleks tore olnud. "Sa oled siin ennem käinud?" küsis Raina automaatselt häält veidi tasandades, kui ka tema teisele korrusele jõudis.

Destin võttis pudeli vastu, ootas hetke, olles lõpuks kindel, et hurtsikus vähemalt sel hetkel polnud ühtegi liiga ebatavalist häält ja võttis seejärel veel ühe lonksu, pudelit Rainale tagasi ulatades. "Jah, mitu korda," noogutas poiss astudes ühe ukse juurde, mis kohe trepi ees oli ja lõi selle lahti. See viis ühte magamistuppa. Baldahiiniga voodi nägi sama räsitud ja tolmune välja nagu alati. Muust rääkimata. Seinad olid kellegi küünte poolt ära kratsitud, kuid see polnud eriti ebatavaline selle maja kohta võinii, ka kõigi teiste tubade seinad olid sellised. Destin ei olnud väga kindel, miks ta esimese raksuga magamistoa uksest sisse oli astunud. Selle pärast, et see oli esimene uks mis ette jäi? Ilmselt küll.

Raina kõndis automaatselt Destin'i järgi ning kui poiss esimese ettejuhtuva ukse lahti lükkas, astus ka neiu poisi järel tuppa. Esimese asjana ei pannudki ta tähele voodit, vaid neiu vaatas hoolikalt, et ta ukse ega seinte vastu ei läheks. Ta ei tahtnud tolmuseks saada, kuigi see oli vist üsna paratamatu. Ta pilk peatus ka küünte jälgedel, mis seintel hästi näha olid. Lõpuks liikus tema pilk voodile ning neiu kergitas kulmu. "Magamistuba?" lausus Rain küsivalt ning vaatas Destin'i poole. Seda enam, et poiss oli seal hurtsikus korduvalt käinud. Miks ta nüüd just magamistoa oli valinud, kuhu sisse astuda?

"Mhm," noogutas Destin toas pisut ringi tiirutades ja siis ukse poole suundudes. See valik tundis ilmselt kahtlane, aga ta oli päris kindel, et Raina on päris kindel, et mingi pisike Destini taoline juku ei kavatse teda vägistama hakata ega midagi. Uksest välja astunud vaatas ta koridoris mõnda aega ringi. Seal oli veel paar magamistuba. Tegelikult seal vist olidki ainult magamistoad? Mingi tühi tuba oli ka vist. Ta ei olnud maja uudistamisega nii palju tegelenud seal viibimise jooksul ausalt öeldes.

Huvitav, millega Destin siis tavaliselt seal majakeses olles tegeles? Kui ta maja ei avastanud. Raina'le tegelikult ei tulnud mõttessegi see, et äkki Destin kavatses teda ära vägistada, võimidagi. See ilmselt poleks õnnestunud. Mis sellest, et Rain oli rohkem joonud, kui poiss. Ja vaevalt, et Destin üldse millelegi sellisele ise mõtles? "Veider valik," mainis neidis toa kohta. Sellegi poolest astus Rain ukse juurest ära ning vaatas ka toas veidi ringi. Põrand kriuksus mõnes kohas üsna hirmuäratavalt, kuigi päris põrandast läbi kukkumise hirmu neiul polnud.

Oh, igasugu muude põnevamate asjadega millest ajalugu vaikib. Destin ei kavatsenudki seda, ta oli selleks parasjagu natuke liiga Destin ja ta ei olnud Rainast eriliselt sisse ka võetud ega midagi, kuigi tüdruk kahtlemata oli ilus ja värki. "Ega siin midagi väga valida polegi," arvas Destin. "Siin on mingi kaks tuba veel magamistoad." lisas poiss. Kui mitte rohkem. Aga samas see maja väga suur ka ei olnud. Tegelikult oli Destin esimesel korral baldahiiniga voodit eest leides suhteliselt üllatunud.

Äh, miks see ajalugu vaikima peab. See oleks veider olnud ka, kui Destin Raina'st sisse oleks võetud. Rain ei tundunud eriti tema tüüpi. "Milleks siin nii palju magamistube on?" mõtles Raina valjult. Kuigi see küsimus oli Destin'ile esitatud, polnud neiu kindel, et poiss sellele vastata oskab. Ja ta vist ei oodanudki vastust. Neiu kõndis toas veidi ringi, möödudes ka voodist. See nägi väga vana ja räsitud välja. Nagu kõik muugi seal majas.

Sest nii on äge öelda yup. Sisuliselt Destin oli seal hooramas käinud eelmisel aastal, that's all. "Sest nad ei teadnud mis muid tube ehitada?" pakkus Dest õlgu kehitades. Close enough? No? See oli kunagine hooramaja raudselt, selle pärast oligi. Kuskil maja all on mingi kelder ka igasuguste värkidega kindlasti. Destin tuli ukse pealt uuesti ära tagasi tuppa ja võttis Rainalt rummipudeli, mille ta ennem tüdrukule tagasi oli andnud. Ta ei teinud seda eriti julmalt, sest ta oli liiga Destin, et üldse midagi julma teha, kui nii võib öelda.

Hooramaja jah. Ja kindlasti hoopis sellepärast nendel seintel küünte jäljed olidki ja voodi oli ka selle pärast räsitud. Rain pööritas Destin'i vastuse peale silmi. Kas see oli üldse loogiline? Neiu arust ei olnud. Rain tegelikult oli enne Destin'ile uuesti pudelit pakkunud ka, sellepärast ta ei reageerinudki kuidagi, kui poiss selle temalt ära võttis. See oli lubatud. "Lihtsalt vaata, et sa ära ei sure, või midagi," lausus neidis siiski, igaks juhuks. Uuesti sellele alkoholi teemale viidates. Mitte et ta hirmsasti poisi pärast muretsenud oleks võinii. Neiu kõndis ukse juurde, et ise ka vaadata, mis seal majas veel oli.

Täpselt nii. Kuna see asus võlurite külas, siis miks mitte? Võlurid ja nõiad ei olnud just maailma kõige loogilisemad olendid alati, kuna nad said ka ilma selleta hakkama, või siis nad lihtsalt olid liiga võlurid ja nõiad, et loogilised olla? Midaiganes. Alati igatahes loogikat ei olnud. "Ma oskan piiri pidada," pomises Dest rohkem niisama Raina lause peale ja kodis tüdrukule järele. Ega ta üksi sinna tuppa passima jääda ei kavatsenud selle pudeliga. Ta oli ennem seal teiste pudelitega aega veetnud piisavalt.

Nojah, oletame et Destin ei pidanud siis kõige loogilisem olema. Raina ei pannud poisi lauset enam tähele, sest ta oli ukse avanud ning edasi suundunud, sinna kus väike koridori moodi asjandus oli. Ta arvaski, et Destin üksi magamistuppa jääda ei kavatsenud ning jättis seepärast ukse lahti. "Sa ütlesid, et sa oled siin varem käinud," pööras Rain ennast varsti Destin'i poole, rünnates teda oma ksüimusega. "On siin majas midagi huvitavat ka?" küsis neiu. "Peale selle huvitava fakti, et see iga hetk kokku võib kukkuda," lisas Rain.

OT: Ma põhimõtteliselt mõtlen siis ise välja mis seal majas on, sest ma tõesti ei tea, mis seal majas on eksju..

Destin võttis lonksu rummi ja järgnes Rainale, peatudes, kui tüdruk teda küsimusega ründas. "Sõltub mis sinu jaoks huvitav on," arvas Destin muiates ja kehitas õlgu. "Alumisel korrusel on köök ja midagi elutoa laadset ja kemps ka, aga seal haiseb." jutustas Destin siis, püüdes veel midagi meenutada. Pesuruum oli ka, kui nii öelda võib. Seal oli vann, aga veevärk ei toiminud eriti.