Blondiinid joomas

Raina mõtles hetke, kui Destini vastust kuulis. Kemps ja köök polnud väga huvitavad kohad vist. "Magamistoad ka ja rohkem midagi?" uuris Rain ning vaatas koridoris ringi. "Aga kelder? Või pööning?" küsis neiu. Ei tea, miks ta neid näha oleks pidanud tahtma. Äkki on mingid veidi põnevamad kohad. Rain vaatas koridoris olevatest teistest ustest ka sisse. Leidis eest magamistoad.

"Kelder on, aga pööningu kohta ma ei tea," vastas Destin lihtsalt jätkuvalt Raina sabas kõndides. Mis tal muud ikka üle jäi? Poiss jõi veel pisut rummi ja väristas end kergelt, kui selle alla oli neelanud. "Tahad ka?" küsis ta siis jälle pudelit Rainale pakkudes. Igaks juhuks, unustab juua äkki ja kui Dest kogu pudeliga üksi hakkama saab võib ta isegi täis jääda nii ju.

Raina vaatas kõigist koridoris olevatest ustest sisse, kuid midagi huvitavat ei leidnud. Kõik olidki magamistoad, nagu Destin enne oli öelnud. "Eih," vastas neidis hajameelselt poisi küsimusele, sest ta oli oma pilgu vahepeal lakke suunanud ning oli avastanud tohutult palju ämblikuvõrke. Tegelikult Destin võiks ju täis jääda, oleks äkki lõbusam.. "Lähme keldrisse," pakkus Rain siis, kui ülemine korrus oli üle vaadatud ning ta vaatas Destin'i poole.

"Okey," noogutas Destin Raina ettepaneku peale. Ta oli tegelikult poolest pudelist jagu saanud juba ja olemine oli pisut lõbusam ja vabam. See tähendas, et ilmselt võis ajuvabamaid asju rohkem suust välja tulla võinii. Poiss võttis suuna tagasi trepile, oodates ka Rainat järgi. Igaks juhuks. Esiteks ei tahtnud väga eest ära joosta ja.. Miks ta üldse ees minema oleks pidanud kiirustama. "Ma pole väga kindel, kuidas sinna pääseb," mainis Zane siiski nii muuseas. Võib-olla oli köögis mingi luuk, aga võib-olla oli see mingi muu maja, kus köögis luuk oli.

Kuna Raina oli ennem ka joonud, siis polnud tema olemisel ka enam eriti midagi viga. Rain suundus Destin'i järel trepini ning peatus siis, kuna ta jätkuvalt tahtis, et Destin ees läheks. Pealegi ta oli kindel, et poiss oskas keldrisse minna ja seega pidi Destin teed näitama. Ja just järgmisel hetkel teatas Destin, et ta ei teadnudki täpselt, kuidas keldrisse pääses. Neiu pööritas silmi. "Sa pole seal varem käinud?" küsis neiu umbusklikult. Äkki oli Destinile lihtsalt alkohol mõjuma hakanud? "Otsi siis lihtsalt see koht üles, kust sinna saab," käskis neiu. Tema hääl kõlas veidi kannatamatult. "Või tähendab. Otsime. Lähme otsime," parandas Rain ennast hetke pärast.

Destin võttis veel ühe lonksu rummi ning asus ees trepist alla minema, kuna Raina ei paistnud tahtvat ise ees minna. "Olen küll ühe korra," vastas poiss. Ta ei lasknud Raina käskudel end väga häirida ja ka kannatamatus tüdruku hääles ei kõigutanud teda eriti. Poiss oletas, et tüdruk lihtsalt oligi selline, kuigi ega ta samas täpselt ei teadnud. "Lähme," nõustus poiss majakaaslasega ja jätkas ees trepist alla laksumist. Vaatavad köögi üle ja siis kui seal ei ole saab muude võimaluste peale mõtlema hakata. Destin libistas käega mööda käsipuud ning muigas, kui talle paras ports tolmu pihku jäi. "Pehme," kommenteeris ta nii muu seas.

Raina laskiski Destin'il ees minna ning järgnes talle trepist alla. "Ma arvasin, et see maja on hullem. Jubedam," lisas neiu mõtlikult. See tähendab, kõik rääkisid, et seal majas kummitas, aga tegelikult see ei tundunudki nii hirmsa hurtsikuna. Noh, kole ja lagunenud oli ta ikkagi, aga see selleks. "Nüüd on su käed lihtsalt mustad. See on vastik ju," kommenteeris Rain, kui Destin oma käe käsipuule toetas ning sellelt päris korraliku tolmukihi ära pühkis. Mitte et neiu mingi hull puhtusefriik oleks, aga hea meelega ta midagi seal hurtsikus katsuma ei hakanud. Kõik paistis nii tolmune ja räpane.

"Ega siin eriti midagi jubedat ei ole," arvas Destin õlgu kehitades. Lihtsalt vana maja. Ja kummitused polnud ka väga jubedad ju? Sigatüüka omadega oli ta vähemalt harjunud ja nendes küll midagi superhirmsat ei olnud. "Tolm kõigest," kehitas poiss õlgu ja pühkis käe vastu pükse puhtaks ning lonksas siis taas rummi. Vaikselt hakkas selle maitsega harjuma ausalt öeldes.

"Ei ole jah," nõustus Raina. Aga ta oli arvanud, et see koht oli veidi jubedam. Sest väljast paistis see tõesti pisut hirmsam välja. Sigatüüka kummituset polnud jah jubedad. Aga äkki kuskil leidus selliseid rohkem masendunud vaime ka, kes eksisteerisidki selleks, et inimesi hirmutada ning igal pool kummitamas käia, või midagi. Lõpuks jõudsid nad trepist alla ka ning Rain jäi seisma, et näha, kuhu poole Destin suuna võtab. Ta ei teadnud isegi, kus see köök võis olla. Kuigi maja oli päris väike.

Võib-olla tõesti. Võib-olla Sigatüükast aeti sellised minema, et nad õpilasi surnuks ei hirmutaks. Ja samas kui sa kummitustest eriti midagi ei tea siis võib olla näiteks Verise Paruniga kokku sattumine päris õudne, mis siis, et ta midagi hullu teha ei saa. "Mm.. Köök oli vist seal pool," lausus Destin rääkides rohkem enda kui Rainaga. Ta astus vasemale poole ühe ukse juurde ja lõi selle lahti. "Yup, siin see on." noogutas poiss ja astus sisse. Köögis oli puust laud ja neli tooli. Kaks neist olid pilbasteks kistud ja kolmandal polnud ühte jalga, kuid neljas tundus veel püsti püsivat. Dest rüüpas rummi ja astus toolijäänustest mööda sinna kus oli vana kopitanud vaip. See oli nurka kokku surutud ja selle ees oli tammepuust luuk mis oli suhteliselt hästi säilinud, kuigi rõngas millest tõmmates see avanema pidi oli kõvasti roostetanud. Destin ei hakanud proovimagi seda käsitsi lahti saada, vaid võttis võlukepi kätte. Natuke aega läks sobiva loitsu otsimisega, kuid lõpuks jõudis ta järeldusele, et Wingardium Leviosa sobib selle töö jaoks ka tegelikult.

Jah, sellised tõeliselt hirmuäratavad kummitused mõjuks vähemalt noorematele õpilastele küll päris hullult. Vaevalt, et leiduks näiteks mõni esimese klassi õpilane, kes julgeks üksi mööda pimedaid koridore käia, kui seal mingid kurjad vaimud ringi hõljuks. Raina jälgis, kuhu Destin läks ning järgnes poisile. Lõpuks jõudsid nad kööki ning neiu pidi tunnistama, et ka see ruum polnud eriliselt muljetavaldav. Neiu seisis lihtsalt köögi ukse juures, söandamata midagi puutuda või üldse kuhugi astuda. Igat nurgatagust nähes hakkas talle see maja aina vähem meeldima. Sellegi poolest ootas ta ning vaatas, kuidas Destin keldrisse viiva luugi üles leidis. Rain ise selle otsimisega vaeva ei näinud, sest poiss paistis siiski päris hästi teadvat, kus käik asus. Lõpuks kui Destin luuki avama hakkas, liikus neidis veidi lähemale.

Luuk avanes vaevaliselt ja räntsatas siis lõpuks kõva mütsuga lahti, paisates õhku paraja koguse tolmu. Destin köhis võlukepikäega tolmu oma näost eemale peletades. Kui tolm enam-vähem hajunud oli kiikas poiss alla keldrisse. "Sellel trepil pole osasid astmeid," hoiatas ta Raina poole vaadates ja lonksas rummi. Eeldades, et ta peab nagunii ees minema lausus ta "Lumos," ning astus ettevaatlikult alla poole. Lisaks osade astmete puudumisele oli trepp ka libe.

Kuna Raina oli juba päris luugi lähedal läinud, siis hõljus see tolm ka temani ning neiu aevastas. See oli Destin'i süü ning mitte just kõige sõbralikumal ilmel vaatas neiu poisi poole. Aga järgmisel hetkel oli see unustatud, sest Rain kiikas luugi poole, et näha, mis teda seal all ees ootas. Ta noogutas, kui Destin teda trepi eest hoiatas. Ja muidugi pidi poiss esimesena minema. Kui Destin juba trepist alla suundus, ootas neiu hetke, et mitte kohe poisi kannul minna. Raina'l võlukeppi kaasas polnud, seega ei saanud ta isegi minnes treppi valgustada ning seda ohtlikum keldrisse vist minna oli. Aga neidu see ei heidutanud ning varsti pärast Destin'it suundus ka tema trepist alla. Ilmselt polnud tema jalanõud just kõige sobilikumad libedal ja ohtlikul trepil ning võibolla just nende platvormide pärast ta poole trepi peal libastuski. Ei näinud pimedas ühte puuduolevat trepiastet ja astus liiga hoogsalt alla. Õnnetuseks oli järgmine trepiaste libe ka, niiet neiu oleks peaaegu kukkunud kui ta viimasel hetkel seinast kinni haaras. Ma kujutan ette, et trepp oli selline kitsas, mõlemalt poolt piiratud seinaga. "Aih," pomises neiu, kuid suundus siiski edasi alla.

"Kõik korras?" Destin pöördus suhteliselt kiiresti Raina poole ja valgustas võlukepiga tüdrukut. Ta polnudki tähele pannud, et teisel võlukeppi ei olnud. Tõttöelda ei saanud ta eriti nendes võluritest ja nõidadest aru, kes võlukepi lampi kuhugi maha jätsid. Lihtsalt. Mismõttes nagu. See oli nende peamine tööriist sellega sai korda saata imesid, see eristas neid mugudest..
Ühesõnaga, oli ka asju mille suhtes Destinil empaatia puudus. Kui poiss mõne kleidiga ringi jooksis ja tal taskud ei olnud, soetas ta endale mõne. Tavaliselt varjas ta sellistel puhkudel oma võlukeppi kuskil kleidi seelikuosas mis oli muidugi ka suhteliselt kohev, et tekitada tunne, nagu oleksid ta puusad suuremad.

Raina kortsutas kulmu ning seisatas hetkeks. Polnud üldse tema moodi kuskil niimoodi koperdada. "Jah, lähme edasi," noogutas Rain küsimuse peale. Kuigi kui ta edasi kõndis, pidi ta endale tunnistama, et vasaku jala peale oli veidi valus toetuda. Aga seda ta valjult ei öelnud. Selle asemel otsustas, et üritab valutavast jalast mitte välja teha. Ei tea, miks Rain oma võlukeppi kaasa polnud võtnud. Äkki oli ta oma koti magamistuppa jätnud, sest tal oli lahkumisega liiga kiire olnud. Või tal lihtsalt polnud tahtmist kotti kaasa vedada ja taskuid tal polnud. Ja tegelikult on võlukepp piisavalt pikk, nii et ega see tavalisse taskusse eriti ei mahugi.

Destin asus uuesti alla minema, ega väga pikalt õnneks polnudki vaja minna. Kelder oli umbes kolmeks "toaks" jaotatud ja sama suur, kui esimene korrus. Midagi erilist seal väga ei olnud. Pehkinud puidust riiulid, mõned vanad katki kukkunud purgid ja veel kinnised purgid, mis võib-olla sisaldasid kunagi moosi võimidagi taolist. Võib-olla ka nõiajooke. Üks üdini roostetanud katel vedeles samuti esimeses toas. Siis annaks vast mõni ebatavalisem tasku soetada. Tegelikult kui nii võtta siis isegi kergelt on arusaavad miks võlurirüüd sellised on, nagu need on.

Need rüüd olid jah praktilised, mis sellest et need koledad välja nägid. Raina suundus ka Destin'i järel trepist edasi alla. Mida sügavamale maja alla nad jõudsid, seda rohkem oli tunda keldritele omast niisket kopituse lõhna. Ja keldris oli veidi jahedam, kui üleval hurtsikus oli olnud. Rain vaatas oma jalgade ette, et ta mõne katki kukkunud purgi jäänuste sisse ei astuks. Tema vasak jalg andis endiselt tunda, aga ta üritas mitte sellest välja teha. Neiu kõndis kõik need kolm 'tuba' läbi. Aga seal oli päris pime, nii et lõpuks pärast mõningat ringikõndimist ei olnud tal enam aimu, millises toas ta täpsemalt oli. Mingis toas, kus Destin'it polnud, sest võlukepivalgust ta ei märganud.

Destin vaatas mõnda aega ringi ja tonksas jalaga roostes katelt, mis vaikselt sisse vajus, enne kui ta avastas, et Raina on kuhugi kaugemale ekselnud. Kuna erilist kolinat polnud kuulda eeldas ta, et tüdrukuga on kõik korras, missiis, et ta kottpimedas keldris üksi ringi tiirutas. "Raina?" küsis Destin sellegi poolest pisut kõhklevalt ja sirutas võlukepi käe pisut kaugemale. Seda valgus oli ikka nii neetult vähe. Poiss kaalus hetkeks patronuse loomist aga ta polnud eriti kindel kas ta sellega keldris hakkama saab. Päise päeva ajal kuskil valgemas kohas polnud see küll mingi probleem igatahes.

Raina oli jah märkamatult kuhugi eemale kõndinud. Kuigi üksi kottpimedas keldris oli päris kõhe ringi jalutada. Sest seal leidus kindlasti rotte ja igasuguseid putukaid, ämblikke näiteks. Mitte, et neiu neid kartnud oleks, aga ega nendega just meeldiv kohtuda poleks. Ühel hetkel kuulis neiu kellegi häält ning tabades ära, et see kuulus Destin'ile, hakkas ta hääle suunas minema. Aga kuna tema silmad polnud veel pimedusega harjunud, ei pannud ta tähele tema teele ette jäävat madalat riiulit, millel mõned klaaspurgid olid. Ja sellest mööda kõndides riivas neiu purke, mis hetke pärast päris kõva kolinaga maha kildudeks kukkusid. Peab mainima, et Rain ehmatas ise ka päris kõvasti selle peale.

Destin kuulis eemalt kellegi samme ja siis kõva kolinat mida tekitasid maha kukkuvad purgid. Pikemalt mõtlemata lausus ta patronuse loitsu mis õnneks ka välja tuli. Kui poiss teises klassis esmakordselt seda loitsu katsetas oli ta suhteliselt üllatunud, et ta patronus ei olnud lind vaid midagi karupoja taolist. Kaua läks aega kuni ta lõpuks olendi liigi kindlaks tegi. Punane panda tatsas üle prahi teise tuppa külvates kõikjale valgust ja soojust. Ennem oli loits olnud värelev, kohe uduks hajuv, kuid patronus ise tegi ennast tugevamaks pühkides pimeduse minema, nii et Zane hinge ei torkinud kerge hirm kottpimedate kohtade ees. Kergendusega avastas slytherinlane, et tüdruk on ühestükkis.

Kui ennem oli Raina ehmatanud veidi nende maha kukkunud purkide pärast, siis nüüd, kui ta hetke pärast toas valgust märkas ning ennast näoga ukse poole pööras, sai ta ausalt öeldes väiksemat sorti šoki. Sest tema esimene mõte oli, et ukse avas tuppa valgust kiirgav karu oli kummitus. Neiu ei tulnud lihtsalt selle peale, et Destin oskas patroonust esile manada ning tegelikult oli see viimane asi, mis talle üldse sellisel hetkel pähe oleks tulnud. Ja tegelikult see punane karu muidu pimedas ruumis mõjus veidi hirmutavalt küll. "Destin?" hüüdis Rain veidi valjemalt kui oli plaaninud, kui ta poissi märkas. Tema pilk liikus karule ja siis uuesti poisile ning alles Destin'i võlukeppi märgates viis ta kaks asja kokku. "Kas sa oled segane? Sa oleks mu peaaegu surnuks ehmatanud!" hüüdis Rain süüdistavalt poisile. Reageeris üle veidi, võibolla.

OT: See punane on mingi liigi nime osa kergelt idk. Patronused on kõik kuldsed vist. Või oli hõbedasi ka ma ei tea.
Ja kui ma nüüd googledasin siis ta ei näe eriti karupoja moodi välja mul on hämmastav mälu yup.. Just saying, onju.

"Yaah, vaata kes räägib. Ära laamenda nii palju," torises Destin vastu. Väike panda tegi ühe tiiru Raina ümber, enne kui ta hajus ja Destin uuesti lumosi lausus. Patronust polnud kuigi keeruline tegelikult niisama luua. Dementoritega kohtudes poleks Destin seda ilmselt teha suutnud, tal oli piisavalt halbu mälestusi. Patronust lõi ta tavaliselt meenutades erinevaid linde, keda ta läbi aegade jälginud oli, kuid need polnud just kõige tugevamad mälestused. Destin jõi selle peale veel paar lonksu rummi. Otsa hakkas teine vaikselt saama. Keldri külm õhk oli tegelikult poisi pea pisut selgemaks löönud, kui see ennem olnud oli. "Leidsid midagi põnevat?" küsis poiss mõne hetke pärast igaks juhuks, kuigi ta polnud väga kindel, kas selles jumalast hüljatud kohas üldse midagi väga põnevat leiduda võiks.

OT: ma ise mõtlesin ka, et patroonused oli hõbedased ju, vist. Aga selge. Vahet pole.

"Ma ei laamendanud, see riiul lihtsalt jäi mulle ette," lausus Raina ning vaatas maha, klaasikildude poole. Kolm purki oli maha kukkunud ning nüüd oli põrand ka osaliselt mingit rõvedat ollust täis. Ilmselt mingid vanad moosipurgid või midagi. Neiu tõmbus veidi eemale, kui panda tema ümber tiiru tegi. Tegelikult oli see isegi muljetavaldav, et Destin suutis patroonust lausuda. Rain polnud sellega kunagi hakkama saanud, kuigi ta oli ainult paar korda katsetanud ka. "Ei;" raputas Rain pead, kui küsimust kuulis. "See on lihtsalt tavaline kelder," lausus ta õlgu kehitades. "Või sa leidsid midagi?" küsis ta vastu ka. Kuna temal valgust ei olnud, siis tegelikult polnud ta nendes keldri 'tubades' eriti midagi näinudki.

See ollus haises ka mõnusalt. Destin sakutas salli endale ninaette, et lõhna natukene vähendada. "Ühe roostes katla," kehitas poiss õlgu ja tõstis võlukepi kõrgemale, valgustades teisi riiuleid. Kahel oli veel samasuguseid purke nagu need, mis Raina maha oli ajanud. Umbes kümme või rohkemgi riiulit olid juba kunagi varem alla sadanud ja mõndadel riiulitel oli asju mida kasutati ilmselt nõiajookides. Näiteks üks konn ulpimas millegi kollaka sees ja nii edasi.

"Väga põnev," pidi Raina mainima, kui Destin ütles, et oli roostes katla leidnud. Kui poiss oma võlukepi kõrgemale tõstis, märkas ka Rain, et ruumis oli veel riiuleid. Ja riiulitel olevates purkides oli igasuguseid veidraid asju. Rain suundus ukseava poole, et sellest ruumist väljuda, kuna maas oleval ollus polnud väga meeldiva lõhnaga, võinii. Neiu lonkas kergelt, sest ühe jala peale toetuda oli endiselt valus. "Jääd sa veel siia?" küsis neiu ümber pöörates ning kulmu kergitades Destin'i poole vaadates.