Blondiinid joomas

Destin uuris mõne hetke konna ja pöördus siis ukse poole, kui Raina küsimust kuulis. "Ei," arvas ta. Hais oli võimas ja tõttöelda ta isegi pisut kartis sinna üksi jääda. Ruum oli kottpime. Mitte pime nagu öösel. Öösel tavaliselt mingigi looduslik valgus eksisteeris, kuid keldris mitte ja see tekitas poisi tunde nagu oleks keegi ta seljataga. Dest märkas silmanurgast ka mingil määral Raina lonkamist, kuid see oli nii põgusalt, et ta ei olnud eriti kindel, kas tüdruku jalaga oli midagi lahti või ta niisama koperdas millegi otsa.

Ega Raina tegelikult polnud jaatavat vastust oodanud ka. Mida Destin ikka seal üksi pimedas teinud oleks? Ja tegelikult poleks jaatava vastuse korral Rain vist ära minna saanud. Sest tal oli vaja trepist üles minemiseks valgust, et mitte uuesti koperdada ja oma jalale liiga teha. "Lähme üles tagasi siis?" pakkus Rain. Üleval hurtsikus oli olnud veidi soojem. Ja valgem. Ühesõnaga parem kui seal all.

"Mhm," noogutas Destin. Võib-olla oleks pidanud lossi poole ka tagasi liikuma hakkama, kui nad sealt ülevalt just midagi äärmiselt põnevat ei avasta, mis oli vähetõenäoline. Poiss läks ees trepi juurde ja hakkas ees ka üles minema. Umbes poole trepi peal sai ta ühest vanast trepiastmest jagu ja see pigem vajus pooleks, kui murdus, mis oli ka põhjus miks Destin selgees alla ei lennanud. Ta tagus trepiastme täielikult küljest ja lükkas puupudru veidi eemale, et keegi kes järgmisena keldrisse minna kavatseb selle peal ei libastuks.

Kell oli juba vist palju ka, võibolla oleks tõesti targem lossi poole minema hakata. Raina ootas veidi ning kui Destin umbes poole trepi peale oli jõudnud, hakkas ka tema trepist üles minema. Jättiski selle vahe sisse igaks juhuks, sest kui Destin näiteks trepist alla kavatses kukkuda, ei tahtnud Rain talle ette jääda. Neiu ei saanud alguses aru, mida Destin ühe trepiastme juures nii kaua koperdas. Alles hiljem märkas, et poiss oli astme ära lõhkunud.

Köhides jõudis Destin lõpus kööki tagasi ja kustutas võlukepi. Korraks alla kiigates, et näha kui kaugel Raina on asus ta oma riideid natukenegi puhtamaks kloppima, kuigi ei saanud öelda, et see tal just hämmastavalt hästi õnnestunud oleks. Tema tekitatud tuul pigem keerutas lihtsalt rohkem tolmu üles, nii et peagi jättis ta selle ürituse katki ning tegi hoopis lõpu rummile. Tühja pudeli pani ta lauale - mis sellest ikka kaasa vedada? Laud kõikus selle tõttu ainult veidi ja hetkeks oli poisil tunne nagu kavatseks see ka katki minna, kuid lõpuks jäi laud siiski oma kohale paigale.

Raina oli ka varsti trepi lõppu jõudnud ning natukese aja pärast astus temagi kööki. Ta pühkis käega oma riietelt veidi tolmu, kuigi see eriti hästi ei õnnestunud. Ka kelder oli tolmune olnud ning Raina tumedatel riietel oli seda hästi näha. Ta pilk liikus lõpuks ka Destin'ile ning pudelile, mis laual oli. "Sa jõid kõik rummi ära?" küsis neiu. Mitte et ta seda praegu juua oleks tahtnud. Lihtsalt oli vaadanud, et pudel oli tühi.

"Sa ju ei tahtnud?" küsis Destin vastu. Vähemalt siis polnud tüdruk tahtnud kui Destin talle pakkunud oli ja noh.. Pudelit käes ringi vedada oli tüütu tegelikult pisut, nii et poiss tegi sellele lihtsalt lõpu peale. Auk köögi põrandas häiris teda ja seepärast viipas Zane võlukepiga luugi poole, nii et see kinni räntsatas ja jälle tolmu ringi paiskas. Luugi ümber oli tolmuring, või siis õigemini tolmuta ring ja ikkagi pigem lihtsalt natuke vähesema tolmuga ring.

"Ei tahtnudki," lausus Raina selle peale. Ei teagi, miks ta tegelikult seda küsinud oli. Neiu astus veel veidi eemale ning jälgis, kuidas Destin luugi kinni pani. Siis liikus Raina pilk laua ääres olevate tooli jäänuste poole ning paari terve tooli poole. Neiu jalg tegi veidi haiget ning hea meelega oleks ta korraks istunud, aga need toolid ei näinud kuigi vastupidavad välja. "Lähme tagasi lossi?" pakkus raina järgmisel hetkel. Tuleb mainida ka, et Raina seda Peksja paju otseteed lossi ei teadnud.

"Mhm, hea mõte," arvas Destin noogutades ja pistis võlukepi põue. Ja nüüd olid tal käed tühjad. Pikemalt passima jäämata astus poiss köögi ukseni, sealt välja ja jäi seejärel Rainat ootama. Igaks juhuks. Aga Destin teadis Peksja Paju otseteed ja tal polnud vähemalt hetkel plaanis Siganurmest läbi põigata. Polnud sealt midagi väga vaja nagu. Kõht oli tegelikult pisut tühi, aga majahaldjad tegid hästi ja tegid tasuta. Mitte, et hind kunagi probleem oleks olnud, aga lihtsalt. Kui sai tasuta siis miks maksta.

Gin noogutas. Tal ainult head mõtted olidki. Või siis mitte. Raina aga oli päris kindel, et lühemat teed lossi ei viinudki ning ta oli vastumeelselt valmis läbi Siganurme minema. See oli liiga pikk tee, aga mis teha, lossi pidi kuidagi saama ju. Ta suundus Destin'i järel köögist välja ning võttis siis suuna välisukse poole.

"Mm.. Kui sul just midagi Siganurmes ajada vaja pole siis mina läheks parema meelega puualt läbi," mainis Destin jäädes trepi juures enne välisust seisma. Sealt samast läks see auk mis Peksja Paju alusesse käiku viis.

Raina oli just kätt lingile vajutamas, kui Destin'i sõnu kuulis. Ta kortsutas kulmu, sest ei saanud hästi aru, millest poiss rääkis. "Eh.. Mida?" küsis ta päris otse. "Puu?" kordas ta. Sellegi poolest langetas Rain oma käe, mitte välisust avades. "Mul ei ole vaja Siganurme minna," lisas neiu. Oli ennem seal juba käinud.

"Peksja Paju," täpsustas Destin naeratades ja astus käigu alguse juurde. "Siit läheb otse puu alla. Lühem tee," lisas poiss kiigates käiku. Hetke pärast ronis ta sinna juba sisse. Selle peale ta ei tulnud, et Rainale mainida, et puu alt välja saada on võimalik nii, et see neid ei lömasta. Ei tulnud nagu pähe, kuigi kõik õpilased ei teadnud sellest puumügarikust mis selle seisma pani. Nagu kõik ei teadnud ka käigust. Huilgav hurtsik polnud just aegade põnevaim koht, seega poleks selle teadmisega eriti midagi teha olnud. Võib-olla esimese ja teise aasta õpilasi sinna viia ja surnuks ehmatada.

Raina seisis hetke liikumatult ning vaatas Destin'it. "Sa teed nalja?" küsis neiu ning pani käed rinale risti. "See puu peksab meid surnuks, kui me selle alt läbi läheks," lausus Rain. Samas ei saanud ta aru, miks Destin sellise nalja peaks välja mõtlema.. Aga neidis oli lihtsalt umbusklik. Kuna Destin oli juba mingisse väiksesse käiku sisse roninud, ei jäänud Raina'l muud üle, kui poisile järgneda, et tema vastust kuulda. Samas, Destin läks ju esimesena ning kui temaga seal puu all midagi juhtuma peaks, on Raina'l alati võimalus tagasi minna..

Destin muigas tahtmatult. "Kui puu kõik lömastaks, kes sellesse käiku ronida üritavad siis milleks üldse siia käik teha?" küsis Destin. Tavaliselt ta nii kaudselt asjadest ei rääkinud, ütles otse välja. Poiss võttis jälle võlukepi kätte ja süütas selle põlema, kuna käigus polnud valgustust nagu ka keldris polnud seda olnud. Ega majas ka tegelikult ei olnud, aga see asus lihtsalt maapeal.

"Oh, mina ei tea," pööritas Raina silmi. Ega tema polnud seda käiku sinna kaevanud, et ta sellele vastata oleks osanud. Neiu seisatas, kuna ilma vastuseta ei tahtnud ta edasi minna. Aga samas polnud eriti ahvatlev üksi sinna pimedasse käigu otsa ka jääda, kui Destin ikkagi edasi otsustas minna. "Kui puu mu ära lömastab, siis on see sinu süü," lausus Rain ning järgnes siiski poisile.

"Hästi," noogutas Destin Raina viimase lause peale. Kui tema süü siis tema süü, mis ikka teha. Umbes poole käigu peal tegi Destin lampi ühe keerutuse ja naeris suhteliselt lollakalt, kui talle midagi meenus. See midagi ununes ainult suhteliselt kohe ära. Poisil vedas tegelikult, et ta lühike oli, kuna käik oli suhteliselt madal. Samuti ta oma keerutuse peal ka ei koperdanud, kuigi seda teha oleks olnud suhteliselt lihtne.

Raina püüdis mitte välja teha sellest häirivast tundest, et Destin nii lihtsalt nõustus süüd omaks võtma, kui Raina'ga midagi peaks juhtuma. Aga ta üritas mitte välja näidata, kui umbusklik ta selle käigu suhtes oli ning ta kõndis vaikides edasi. Kui Destin aga järsku keerutas ning naerma kukkus, kortsutas Rain sügavalt kulmu ning turtsatas. "Purjus oled või?" nõudis ta. Sest tema arust hetkel midagi naljakat juhtunud polnud.

"Ei," vastas Destin ja naeris uuesti kergelt. See oli ausalt öeldes pisut irooniline ei, kuigi täiesti täis ta ei olnud ja siis poleks ta võib-olla nõustunudi sellega, et ta purjus on, kuid samas kes teab? Destin igatahes ei teadnud kindlalt, kas ta täiesti täis peaga nõustus, et ta purjus on. Ta ju ei mäletanud kunagi eriti midagi peale liiga suurt joomat. Vähemalt polnud ta siis ainuke kes ei mäletanud.

"Hmh," turtsatas Raina selle vastuse peale ning kõndis edasi. "Mille üle sa siis naerad?" küsis neiu otse. Äkki oli ta mingi veidrik, kes naljale pihta ei saanud, või midagi? Selle keerutuse jättis Rain kommenteerimata. Kuigi see oli üsna lamp olnud. Kitsas ja pimedas käigus keerutada.. Midagi mida päris kaine inimene ilmselt üsna kindlalt teinud poleks.

"Ei mäleta," kehitas poiss õlgu ja muigas jälle. Seekord lihtsalt selle pärast, et ta ei mäletanud. Kas see polnud siis mitte naljakas? Destini meelest oli. Tegelikult Isis oleks lampi kainelt ka keerutama hakanud ilmselt, aga ta oli Isis ka ju, ta polnud kunagi kainena ka päris kaine. Aga Destin ei olnud Isis õnneks. Maapeal võis ta küll niisama keerutada mõnikord, kui ruumi piisavalt juhtus olema. Mõnus oli ju. Eriti väljas tuule ja vihmaga võiniisama kena ilmaga.

Seekord ei vaevunud Raina isegi mitte turtsatama. Talle ei meeldinud see, et Destin'il paistis lõbus olevat, samal ajal kui Raina'l jalg valutas ning tal enam mitte mingisugust naljatuju polnud. Kitsas ja madalas käigus polnud keerutamine ikkagi jätkuvalt hea idee. Ühesõnaga, iga ilmaga oli tore keerutada? "Sa oled veider," lausus Raina lõpuks, selle Destin'i lause peale. "On meil veel pikk maa?" küsis neiu ning kummardas veidi, sest järsku muutus käik väga madalaks.

Destin jätkuvalt ei teadnud, et Rainal jalg haige oli, muidu oleks ta võib-olla auru pisut maha võtnud. "Mitte väga," vastas Destin tüdruku esimesest lausest välja tegemata. Raina polnud kaugeltki esimene, kes talle midagi sellist ütles. Mõne aja pärast hakkaski käigu teine ots paistma. Sealt kumas nõrka valgust. Õues oli juba suhteliselt hämar ka võinii.

Raina'l oli hea meel vähemalt selle üle, et enam pikk maa polnud. Ning varsti märkas tema ka seda käigu teist poolt, kust õrna valgust kumas. Kuigi Destin kõndis Rain'i ees ning varjas seega suurema osa valgusest ära. "Kas sa kavatsed lõpuks mulle ka öelda, kuidas me puu alt läbi saame?" küsis Rain uuesti.

"Ma näitan sulle," vastas Destin lihtsalt. Ta leidis selle selgitamiseks pisut liiga keeruline olevat. Vähemalt hetkel. Ei läinud enam kaua aega, kui nad lõpuks käigu lõppu jõudsid. Destin kustutas oma võlukepi ja ronis esimesena välja, toetades käe sellele kurikuulsale mügarikule mis puu seisma pani. "Kui siia vajutada siis ta nagu tardub võimidagi," selgitas poiss tagasi alla Raina poole kiigates.