Depressiivne Beca

Järjekordne päev ja järjekortselt mitte midagi paremat, kui eelnevad päevad siin üksluises koolis. Ümbritsetuna rumalatest ja endast liiga hästi arvavatest inimestest. Becal oli kooliruumidest kõrini saanud ning neiu oli välja jalutama tulnud. Dianna oli lootnud, et sellest tuleb rahulik jalutuskäik ja saaks, siis sinna lolli kooli natuke parema tujuga tagasi minna. Asi ei läinud just plaani kohaselt. Väljas oli just vihma sadanud ja alla Hagridi maja juurde viiv trepp oli veel libe. Dianna libastus ning kukkus. Ennast uuesti üles ajada ta enam ei suutnud ja jäi sinna trepile istuma. Beca nägi tohutult hale välja ja, siis hakkas uuesti vihma sadama. Kas saaks veel paremaks minna?

 Nate.

Nate astus parajasti metsavahi maja nurga tagant väja. Seal oli ta kokku saanud mõndade inimestega koolist, kellele meeldis suitsetada mingit imelikku muguasja, mis maitses vastikult ja tossas kohutavalt. Nate oli sealt minema läinud enne kui keegi talle seda ka pakkuda jõudis. Vihma pärast poiss ei muretsenud, see ei saanud talle ju midagi teha. Liibuvates riietes nägi Nate vaid veel parem välja. Nähes kedagi trepil istuvat seadis Nate sammud sinnapoole. Ilmselt oli seal midagi juhtunud. Niisama ju ei istuks vihma käes trepil.

Ilmselt vist ei istuks jah niisama vihma käes trepil. Vähemalt normaalse mõistusega inimesed ei istuks. Ma nüüd ei teagi kas nimetada Becat ebanormaalseks, või vabandada vihma käes istumist välja sellega, et ta oli kukkunud. Dianna tema poole tulevat poissi ei märganud, aga arvatavasti võis kutt kuulda küll, neiu suust tulevaid vandesõnu. Beks ropendas, sest ta märkas, et tema lemmik püksid on nüüd rikutud ja ta põlv veritseb.

Jap, Nate kohe kindlasti kuulis neid vandesõnu sealt. "Loomingulisuse eest peaks sulle punkte andma." hüüdis ta parajalt kauguselt ja astus siis veidi lähemale."Kas vajad abi, või loodad, et saatan tuleb ja ravib su terveks?" küsis Nate õrna muigega. Verd märgates kortsutas ta kulmu. "Kolm tilka kuradile?" küsis ta tüdrukult.

Loominguline oli Beca kindlasti. Eriti vandumises muidugi, pole mingit küsimustki. Neiu vaatas ülesse ja vastas:"Kohe kindlasti ei vaja ma su abi, mu saatan tuleb varsti. Ära muretse sina sellepärast." Tegelikult oleks Diannal abi vaja olnud küll, aga kindlasti mitte ei hakanud ta seda võhivõõrale ütlema. Poisi viimase lause peale tüdruk lihtsalt pööritas silmi.

"Mul on tunne nagu su saatan oleks juba kohal." lausus Nate. "Ta in su sees." lausus kutt ja mõtles, kas kõndida minema või mitte. Ta otsustas siiski paigale jääda. "Kindel et sul pole vaja abi? Sa veritsed." lausus Nathan ilmselge asju ja osutas põlvele, kust vihmavesi oli juba enamuse verd maha pesnud, ma oletan.

Beca jõllitas poissi kulmu kortsutades. Ta oleks tahtnud millegi õelaga nüüd vastata, aga hetke olukord oli üsna halb ning head sarkasmi ja irooniat täna ei lennanudki. Neiu kaalus isegi võimalust abi paluda. Tegi suu lahti, et juba küsida, aga pani selle hetk hilljem uuesti kinni. Ei, kindlasti mitte. Poiss võis olla dorklane ja seda häbi Beca küll, siis üle ei elaks.

Nate kasutas Beca sõnatust ja astus lähemale. "Ma uurin." lausus ta rahustaval ja silmitses haava lähemalt. "Kriimustus." sõnas ta kergelt ja tõusis püsti. "Kui sa ei kavatse just veremürgitust saada, siis pole see surmav. Aga mida kauem sa siin istud, seda suurem on võimalus et sa saad veremürgituse." lausus Nate teadjalt.

"Kas sa kavatsed ravitsejaks hakata, või midagi?" küsis Beca muie näol. Tavaliselt ei küsinud neiu kunagi võõrastelt küsimusi. Teda lihtsalt ei huvitanud, aga samas ei kukkunud ta tavaliselt treppidest alla ka. Kuuldes, aga veremürgituse kohta, ilmus Dianna näole kohkumus. See ei saa ju võimalik olla, et nii väiksest kriimustusest tuleb veremürgitus? Beca tegelikult oli päris tark, aga meditsiinist ei teadnud plika küll tuhkagi.

"Mu vanaisa töötas haigla peajuhina." lausus Nate. Kui see Becat huvitama peaks. Ja veremürgitusse haigestub ainult iga viies inimene, niiet plikal pole vaja muretseda, kui ta just see õnnetu pole. "Kas sa ei tahaks meie jutuajamist siseruumidesse kolida?" küsis Nate. Sest ükskõik kui kuuma ta liibuvate riietega välja nägi, siis külm polnud just see tunne mida Nate hetkel vajas.

Beca ei vastanud poisi esimesele lausele ega noogutanud peadki. Nagu näha ei huvitanud see teda siiski. Loodetavasti jah ei ole Dianna see, kes suudab sellesse veremürgitusse haigestuda. Järjekordne jama ei oleks eriti teretulnud. Kuti teise lause peale kergitas tüdruk kulme. Metsavahi hütt tundus liiga kaugel, et sinna omal jalal jõuda ja ega see eriti soe ka ei tundunud.

Nate mõistis ilmselt Beca mõtlemist ja mõistis, et ise ei hakka plika sinna majja elusees kõmpima. Veidi mõelnud, astus Nate tüdruku juurde ja haaras ta sülle. Aeglaselt hakkas ta sammuma metsavahi majakese poole. Kuna ta ei saanud oma jalgeesist jälgida, kõndis Nathan ettevaatlikumalt kui muidu ja kobas korralikult teed. Poollombakana polems temast mingit kasu. Tasasele teele jõudes lisas Nate sammu ja kõndis majakese poole, Becat kuulamata.

Ma pean ütlema, et plika kõlab kuidagi labaselt, aga ma ei oska vastu midagi sarnast meessoost inimese kohta ka öelda. Su postituse viimane lõik oli ka nii ebasobiv. Ma just kavatsesin kirjutada täpselt mille üle Beca kobisema ja mõlisema oleks hakanud, aga jääb, siis ära. Kahju. Okei, nüüd ma luban, et ma rohkem ei vingu ja teeme, siis nii, et Dianna ka väga ei vingunud. Tal oli seal süles päris hea olla.

Poisike? Kõlab solvavalt minu arust? Oleks kena kui Beca seda ei kasutaks ehk. Nate lõi majaukse lahti ja kandis tüdruku voodile. Huvitav kas metsavaht oleks vihane, kui ta teada saaks, et need kaks seal ta privaatsust rikkusid? Ilmselt oleks, aga nojah, kõiki ei saagi rõõmustada. Ise istus Nate voodikõrval olevale toolile, silmitsedes Becat nagu ta hakkaks surema.

Eks ma jätan selle poisikese solvangu endale meelde ja kasutan, siis kui Nate liiga tüütuks puutub. Beca tõmbas endale kuskilt ühe teki peale ja naeratas rahulolevalt. Palju parem, kui seda nõmedat kriimustust polnud näha. Metsavahi äkilise külastuse mõtte peale ei viitsinud Dianna oma väikest peakest vaevata. Selle eest pööras tüdruk oma pea Nathani poole ja lausus togivalt:"Sa tundud tõsiselt mures."

"Seda kutsutakse viisakuseks." lausus Nate ja kergitas kulmu. "Kas sa ei tea seda?" küsis kutt veidi õrritades ja silmitses siis Becat. "Nate." tutvustas ta siis ennast, mõistes, et a pole seda veel varem teinud. Viisakas temast eksole.

"Aa, see ongi viisakus või? Kuulen esimest korda vist jah," vastas tüdruk muiates, samal ajal demonstreelivalt oma kukalt sügades. Kuti nime peale Dianna noogutas ja ütles ka oma nime:"Beca." Natel vedas, et tüdruk tema nime kallal ei nokkinud. Becale meeldis muidu tihti seda teha. See kord vist lihtsalt Nate avaldas head mõju ja suutis Dianna ka ükskord viisakas olla.

"Sa pwaksid sellest veidi rohkem kuulma, muidu jäädki teinekord veremürgitusega trepile istuma." lausus Nate, aga ei hakanud Becale sõnu peale lugema. Kui ta ei soovinud viisakas olla, siis Nathan polnud kohe kindlasti see õige inimene talle midagi soovitama hakata. Tavaliselt oli kutt vägagi ebaviisakas. Beca nime peale niigutas ka Nathan, tal poleks pähe tulnudki kellegi nime üle naerda. Ega siis inimesed ise ei otsustas. Pealegi oli ta oma nimega ülimalt rahul.

"Ma arvatavasti oleksin sealt trepilt ise ka hiljem püsti saanud ja haiglatiivas oleks olnud ka kindlasti palju sõbralikumad põetajad, kui sina," vastas Beca aknast välja vaadates. Tegelikult oli neiu Nate´ile vist isegi tänulik, et poiss oli  otsustanud ta siia vedada. Rõhutan sõna vist, sest Dianna ei olnud tavaliselt inimestele tänulik. Beca keeras end seljaga kuti poole ja pomises midagi, mis väga hea kujutlusvõime juures meenutas aitäh.

"Aga haiglatiivaz poleks keegi olnud nii kena kui mina." lausus Nate. Enesekindel. "Ja ma ei usu et sa lähima tunni aja jooskul oleksid ennast haiglatiiva suutnud vedada." lisas kutt juurde. Ma pean mainima, et nii hea kujutlusvõimega Nathan polnud, et sellest tänuavaldusest aru saada. Ta oli harjunud veidi otsesema kõnega. Aga siiski oletas, et see polnud solvang. "Pole tänu väärt." lausus Nate ha nõjatus toolile. Ei ta ei näinud üldse perv välja, kui seal Becat jälgis.

"Nii kena, kui sina? Sa arvad ennast liiga hästi," vastas Beca nüüd natuke selgemini. Solvanguid julges ta alati jagada, aga tänamisega oli raskusi.  Sellest haiglatiiba teisest lausest ei teinud Beca väljagi. Küll Dianna oleks midagi välja mõelnud, kuidas sinna haiglatiiba saada, aga ta ei viitsinud rohkem vaielda ka. Tüdruk vaatas nüüd uuesti Nathani poole ja muigas, kui avastas, et poiss juba jälgis teda.

"Kas ma sinu arvates siis pole kena?" küsis Nate. Ta ei võtnud seda solvanguna, kuna Beca oli kindlasti ennast verekaotusest segaseks ajanud ja ei näinud selgelt. "Ja ma võin su alati haiglatiiba viia ja sa ei pea mind enam kunagi nägema." pakkus kutt välja. Ta ei oleks seda teinud ega midagi aga pakkuda võib. Saab teada kui palju Beca teda ei salli.

Beca mõtles kiirelt ja ütles:" Sa oled üsna ok, ma arvan." Dianna nägi tegelikult üsna selgelt, et kutt oli kena, aga seda tunnistama ta ilmselgelt ei hakanud. "Su pakkumine kõlab üsna hästi," vastas Dianna, samal ajal juba leppinud sellega, et poiss teda sinna haiglatiiba poleks viitsinud viia.

"Üsna ok?" küsis Nate muiates. "Sama sinu kohta." lausus kutt ja toetus tooli seljatoele. Ka temale popnud Beca nägu silmist mööda läinud ja kutt pidi tunnistana, et ta oli päris kobe. Ja kohe kindlasti ei lasknud ta teda hetkel minema. Beca paistis olevat päris tore meelelahutus. "Kas sulle siis teised poisid peale slythide ei sobi?" küsis Nate jutujätkuks.

Beca turtsatas. Tema oli kindlasti rohkemat, kui üsna ok. Tüdruk ajas ennast istukile ja vastas pärast paari minutilist pausi:"Mulle ei meeldi Slytherini poisid ka." Võib-olla olid need poisid natuke rohkem Beca iseloomuga, aga see ei tähendanud, et nad veel Diannale meeldinud oleks. Beca ja tore meelelahutus? Huvitav lause. "Sa siis ei vii mind haiglatiiba?" küsis Dianna igaksjuhuks üle.