Tegevusetult Tornis

"Otsin ühte kohta raamatus." vastas Isis ja jõudis 375 leheküljele nii, et raamat oli peaaegu täpselt pooleks "Näe." ütles Isis ja näitas Jack'ile ühte raamatu lehte milles oli auk ja auk oli tohutult sügav. "See on natuke selle kotti moodi." lisas tüdruk oma kotile viipates.

Jack irvitas, kui raamatus auku nägi. "Milleks selline auk?" küsis Jack siis.

"Ma ei tea see on kogu aeg selline olnud." kehitas Isis õlgu "Võib-olla, et siin on venitamis loits." lisas ta peal kirjale osutades ja surus käe raamatus olevasse auku "Aga see on ka super hea peidu koht." arvas ta ja tõmbas väga kulunud märkmiku välja.

"Peidukoht," turtsatas Jack. "Pigem nagu kaovad asjad sinna ise ära," lausus ta oma teooria.

"Jah nii võib öelda küll, aga keegi ei suuda vähemalt minu asjades sorides midagi leida." ütles Isis (Oma vennale vihjates) ja jõllitas siis märkmiku ja lisas "Kaasa arvatud mina." ta avas märkmiku mis oli umbselt täis kirjutatud ja lehti oli palju rohkem kui keegi peale vaatates oleks arvand.

"Sa pead päevikut või?" küsis Jack irvitades, nähes täiskirjutatud märkmikut. Tegelikult küsis ta seda niisama jutu jätkukst, sest tegelikult see teda ei huvitanud.

"Jah, aga see on lihtsalt märkmik päevik on kuskil selle sügavustes." ütles Isis raamatu auku osutades "Ja ma pole sinna jõudnud viimasel ajal midagi kirjutada." lisas ta ja tõmbas siniste kaantega paksu päeviku välja.

Jack vaid rvitas, ta oli küsimuse esitanud niisama. Kui päris aus olla, siis ta polnud isegi arvanud, et tüdruk päevikut peab. "Milleks sa päevikut pead?" küsis ta hajameelselt, nüüd enda kõrval kiviseinas olevat pragu jõllitades.

"Et mõned asjad või sündmused paremini meelde jääksid." kehitas Isis õlgu ja lappas joonistus ploki kuhu oli joonistatud määratult palju hunte ja ka muid loomi. Isis jäi vaatama korraks pilti kuhu oli ta kuijutanud Jack'i ja Cathy nääklemist ja lappas seda siis edasi.

"Näitad mulle ka?" küsis Jack, kui nägi eemal Isis't joonistusi lappamas. Ta oleks tahtnud näha, kuidas tüdruk joonistab ja mida ta joonistab.

"Olgu." ütles Isis ja ulatas ploki Jack'ile. See oli lahti koha pealt kuhu tüdruk oli jõudnud ainult kaks halli silma joonistada.

Catherine astus mööda pikka treppi torni, endal lai naeratus suul. Jack' i ja Isis' t märgates vajus see nähtavalt. Kuid tüdruk kõndis nagu muuseas viimastest mööda ja vaatas tornist alla, ise aegajalt tuules lehvivaid juukseid silme eest lükates.

Jack jõllitas kahte silma, mis talle paberi pealt vastu vahtisid. Seejärel lehitses ta plokki veidi edasi. "Oh, sa oskad hunte joonistada," lausus ta. "Ja veel hunte," pomises poiss, lehti edasi keerates. "Ja veel," märkis ta, kui järjekordne hunt talle vastu vahtis. Siis keeras ta ette lehe, kus olid kaks halli silma ning küsis: "Las ma arvan, sellest tuleb ka hunt?" Ta vaid keeras plokki enda käes nii, et Isis seda näeks. Tal olid mõned pildid veel vaatamata jäänud, seega ei tahtnud ta plokki veel tagasi anda.

"Ei." muigas Isis "Sellest tuled sina." ütles tüdruk naeratades "Ma pole veel nägu jõudnud teha." lisas ta.

"Sellepärast ma mõtlesingi, et need silmad olid nagu tuttavad. Nagu oleks kuskil näinud," lausus Jack mõtlikult. Ilmselt oli ta neid näinud peeglis. "Kui küsida tohib, miks sa mind joonistad? Kuskohast tuli üldse selline mõte?" küsis ta muuseas, lehti edasi keerates.

Kuuldes seda mida Isis ütles, ei suutnud Cathy naeru pidada. Ta küsis valjusti naerdes: "Sa... joonistad Jack' i?"

"Mul oli paras jagu pea tühi ja ma küsisin ühe tuttava käest ja ta soovitas teemaks joonistada sõpra." kehitas Isis õlgu "Ja kuna sa oled mo parim sõber, siis ma sina joonistama hakkasingi." lisas ta. Isis pöördus siis Cathy poole lai naeratus näol "Jah, kas see on keelatud? " uuris ta, siis.

"Muide, sind on ka joonistatud," lausus Jack muiates ning keeras plokki nii, et Cathy näeks pilti temast endast ja Jack'ist. Sarnasusi oli, nii et pildil kujutatud inimestes ei saanud olla kahtlustki. "Mida see peaks tähendama?" küsis Jack siis irvitades Isis'e käest, nõudes selgitust sellise pildi kohta. "Sõpru siin ju kujutatud pole?" muigas ta.

"Ei. Ma lihsalt ei arvanud et sa nii armunud oled..." itsitas Catherine Isis' le. Nähes plokis pilti endast ja Jack' st, ei teadnud tüdruk mis meeleolus olla. Joonistus oli kena, aga see kellega koos teda kujutati, ei läinud Cathy' le eriti peale.

"Ei ole jah." nõustus Isis "Aga see ei pööra ümber fakti, et sa oled mo sõber." lisas ta vaates pilti kus Jack ja Cathy nääklesid. Cathy peaaegu karjus Jack'i peale selles pildil. Isis läks Cathy lause peale näost sügav punaseks.

Jack muigas vastuse peale ning lehitses pildid lõpuni. "Igatahes, sa joonistad hästi," lausus ta siis. "Ja sa pead mulle näitama seda pilti, kui valmis saab," ütles ta, vihjates kahele hallile silmale ning ulatas siis ploki tagasi tüdrukule.

Isis võttis ploki vastu "Aitäh." ütles ta Jack'i esimese lause peale "Ju ma siis näitan." lisas ta teise lause peale ja suutis lõpuks punastuse alla suruda nii et ta vaid õhetas näost kergelt nagu siis kui ta oli Jack'ile selgitanud mis peol oli juhtunud.

"Punastad või?" küsis Jack, kui nägi Isis'e näol kergelt punakat varjundi. Siiski ei teinud ta sellest rohkem juttu. Poiss toetas pea vastu kiviseina ning vaatas üles taeva poole, mis müüri tagant paistis. Kuna ta istus põrandal, siis ei paistnudki midagi muud peale taeva.

"Jah." vastas Isis Jack'i lause peale ja võttis pliiatsi ja otsustas joonistamist jätkata. Seda oli palju lihtsam teha kui mälu järgi. Ta vaatas korra Jack'ile otsa ja joonistas hallise silmade ümber näo piirjooned.

"Mida sa teed?" küsis Jack ning kiikas Isis'e ploki poole. Kui ta nägi taas seda poolikut pilti, pidi Jack muigama.