Tegevusetult Tornis

''Kust sina tead, milline ahv ma oleksin?'' küsis Emilia huviga. ''Tegeled ennustamisega?'' lisas ta.

"Mkm, ma olen sind näinud ahvina, pool-ahvina," lausus Jack. "Ja see tuli sul küll kenasti välja," lisas Jack.

''Sa ei ole mind näinud ahvina, sa oled mind näinud ahvi mängimas.'' parandas Emilia vaikselt.

"Ja see tuli sul hästi välja," lausus Jack, ennast korrates.

Isis oli lihtsalt vait ta ei saanud pihta millest teised rääkisid kuina see vaidlus oli tal kahe silma vahele jäänud.

''Sa oled siis kohe ekspert ahvide hindamise alal, jah?'' küsis Emilia üsna teravalt.

"Me rääkisime praegu sinust kui ahvist," lausus Jack rahulikult. "Teisi ahve ma ei hinda," lisas poiss.

''Oi, mul on nii hea meel teada, et ma olen ka millegi suhtes eriline, olgu see siis või ahvi mängimine.'' ütles Emilia teeseldud õnnelikkusega.

Isis juba irvitas vaikselt nurgas lootes, et ta sellega kedagi ei pahanda.

"Tore siis," lausus Jack, saamata aru, et Emilia vaid teeskles õnne.

Emilia vaatas Isist ja hakkas isegi naerma. Kuidas saab Jack viimasel ajal nii loll olla? Keegi on talle vist midagi joogi sisse pannud.

Jack vaid vahtis küsivalt, kui nägi Isis'e irvitavat nägu ja Emilia naermist. "Mis on?" küsis ta siis. Ilmselt polnud ta naljale pihta saanud.

''Midagi.'' ütles Emilia naerdes. Tal oli väga lõbus.

Isis kehitas õlgu "Ma ausalt öeldes irvitan teie nääklemist." ütles ta ausalt.

"Sa oled segane," lausus Jack siis Emilia't kahtlaselt seirates. "Ükski inimene ei naeraks lihtsalt lambist, kui midagi naljakat pole," lausus ta täpsustuseks.

Isis noogutas nõustuvalt ja hakkas oma põhjatus kotis sorima.

"Sama käib irvitamise kohta," lausus Jack Isis'ele.

"Ma ei irvitanud lambist." märkis tüdruk süütult "Mull oli põhjus ka." lisas ta uuesti koti sukeldudes.

"Tõesti ka?" küsis Jack veidi pilkavalt, jälgides nüüd, mida Isis otsib. Ta polnud märganudki, millal Isis hundist inimeseks muutus.

"Jah tõesti." kinnitas tüdruk kuskilt kotti sügavustest.

Jack vaid kehitas õlgu, viitsimata rohkem midagi küsida. Selle asemel eemaldus ta veidi torni piirdest ning istus kuskile maha, toetades selja vastu kivist seina.

Isis tõmbas pea kotist välja. Seal oli tõsiselt umbne, aga ta oli lõpuks leidnud need asjad mida ta otsinud. Pinal ja joonistusplokk. Tüdruk pani joonistamis tarbed kõrvale ja tiris luua välja. "Kurat see oli just siin." pomises ta ja surus käe küünar nukkini kotti.

"Lahe kott," lausus Jack muiates. Niipalju tark oli ta küll, et aru saada, see kott polnud normaalne. "Paistab, nagu sa võiksid sinna sisse ära uppuda," lausus ta siis välja selle, mis tal mõttes oli mõlkunud. Põhjatu kott, mille põhi paistab?

"Ma arvan, et kogu sigatüügas võik siia ära mahtuda koos metsa ja järvega." lausus Isis ja soris natuke edasi kuni leidis lõpuks võlukeppi. Tüdruk ohkas kergentatult ja ütles "Aricco raamat." ja talle lendas pihku "Nõidused nõidadele läbi aegade" tüdruk lappas raamatu lehti kuhu ta oli meeletult palju loitse ise juurde kirjutanud.

"Mida sa teed?" küsis Jack siis, jälgides Isis'e iga liigutust.