Lugedes raamatut siseõues

Kertu tuli lossist välja ning hakkas siseõues otsima kohta, kus ta saaks rahulikult raamatut lugeda. Ta istus ühe pingi peale ja võttis välja paksu raamatu nimega ,,Mustade jõudude tõus ja langus". Ta tegi selle lahti ning süvenes sellesse.

Isis jalutas rõõmsalt siseõue ja märkas seal Andromeda't. Tüdruk oli just tahtnud sõbrale rõõmsalt 'Hey!' hüüda aga märkas, siis et tüdruk loeb raamatut. Isis Istus vaikselt selle pingi ette maha kus Kertu istus ja luges sealt veidi kaldus raamatu pealkirja.

,,Sa ei sega mind." lausus Kertu rahulikult, pilku raamatult tõstmata.

Isis nookutas vaikselt ja küsis siis "On huvitav raamat?" tüdruk vaatas ringi, et näha kas kedagi veel siseõues on.

,,Päris normaalne tegelt." vastas Kertu Is´ile. ,,Pr. Pince hakkas minuga mölisema, kui ma seda raamatukogust võtmas käisin." ütles tüdruk muigega. ,,Mul kukkus ainult korraks raamat maha ja ta tuli kohe mulle kallale..."

Jack kõndis siseõue. Eriliselt ringi vaatamata kõndis ta lähima pingi juurde, kuid kui ta veidi eemal kahte tuttavat tüdrukut nägi, võttis ta suuna hoopis nende poole. "Mis teoksil?" küsis Jack erilise innuta tüdrukutelt ning võttis luba küsimata pingil istet.

*pöörab pilgu uuesti raamatule*

Isis itsitas "Kui ma raamatukogu külastan, siis koperdan ma mõnikord riiuli taha..." Ütles Isis teeseldud amelikusega ja jätkas, siis naerdes "Mul läheb väga hästi kui 'mina' ninali käin, aga ma usun, et kui mul õnnestub riiul ümber ajada, siis isegi kui ma selle alla ei jää lõpetan ma haiglatiivas..." Irvitas Isis "Aa milest see raamat ültse räägib?" Küsis tüdruk, siis raamatu kaani uurides. "Tere!" ütles *Isis rõõmsalt kui Jack nende juurde tuli ja ootas, et Kertu vastaks.

Jack heitis pilgu Kertu raamatukaanele ning märkas raamatu pealkirja. "Mustade jõudude tõus ja langus? Mis ajas peale sina mustadest jõududest huvitud?" küsis ta muigega Kertu'lt.

,,Mis ajast see sinu asi on?" küsis Kertu väikse muigega.

Isis vaatas lihtsalt üles see kiskus juba seda moodi nagu oleksid Jack ja Cathy kokku saanud.

"Aga päriselt, sind huvitavad mustad jõud?" küsis Jack, tegemata välja tüdruku küsimusest. Kui vastus oleks olnud jaatav, oleks see üsnagi suur üllatus olnud.

,,Mul on vaja see lihtsalt esmaspäevaks läbi lugeda." põhjendas Kertu.

"Miks?" küsis Jack, kuigi ta oli üsna kindel, et Kertu ei vasta sellele küsimusele. Ta vahtis veidi siseõues ringi ning nähes, et seal rohkem rahvast polnud, pöördus ta tagasi tüdrukute poole.

,,Küsi Lupinilt, mitte minult." lausus Kertu lihtsalt.

"Miks?" küsis Jack uuesti, ta ei mõistnud, miks ta oleks pidanud Kertu raamatu kohta midagi Lupin'i käest küsima.

Isis jõllitas nüüd ühte rohuliblet enda ees, sest keegi ei rääkinud taga ja ta ei tahtnud teiste vestlusele vahele segata. Isis hakkas suvaliselt lilletest ja rohukõrtest pärga või midagi taolist punuma ja leidis maast ühe päris suure ämbliku kes oli vähemalt kahe tolli kõrgune. Tüdruk pani pärja käest ja võttis ämbliku kätte. "Armas!" Ütles tüdruk rohkem endale ja silitas õrnalt nimetissõrmega putuka karvast selga. Ämblik lihtsalt istus seal Is'i käe soojuses.

,,Kas sul on tõesti nii pikad juhtmed?" küsis Kertu Jack´i käest. ,,Lupin teeb selle peale töö!"

Isis lasi nüüd ämblikul enda ühelt käelt teisele sibada ja vaatas putukat ainiti. Kuidas küll mõni sellist armsat olendit karta saab? arutas Isis mõttes ja tõmbas putukal sõrmega üle selja nii, et see ennast väristades seisma jäi ja Is'il ennast silitada lasi.

OT: Kus Cathy nüüd on kui teda vaja on? Ma paneks talle hea meelega ämbliku kraevahele .

"Teeb või? Miks?" küsis Jack, kuigi taaskord ei lootnud ta vastust saada. Nüüd vahtis poiss Isis'e käes olevat ämblikku. "Milline kole ämblik," lausus poiss väikese vastikusega. Talle ei meeldinud ämblikud, kuigi ta ei kartnud neid. Lihtsalt koledad, kasutud, mitmejalgased loomad.

Isis vaatas Jack'ile otsa ja ütles siiralt "Mulle meeldib."Isis mõtles hetke ja lisas, siis " nad on sama toredad kui maod!" Tüdrukule meeldisid väga igasugu elukad aga kõige rohkem köitsid teda need keda teised kartsid või jälestasid.

Emma, kes oli alles terveks korralikult saanud, läks üle pika aja välja jalutama. Nii kui ta siseõue astus, nägi ta eemal juba kolme tuttavat nägu ja kõndis nende poole. Ta võttis Isise kõrval istet ja tervitas teisi.

"Madudel pole viga midagi, aga see siin," lausus Jack ämblikku jõlitades. Kui Emma nende juurde saabus, lausus ta: "Hei."

,,Hei!" lausus Kertu Emmale. ,,Oh, ma mäletan, kui ma toppisin oma vennale ühe sitasitika perekonna tema voodisse." ütles Kertu muigega, ise ämblikku silmitsedes. ,,Nalja sai palju igatahes..."

"Üsna jõhker. Miks sa seda tegid?" küsis Jack. Tema endale küll sellist õde poleks tahtnud.