Loeme raamatut

Lena istus juba mõnda aega üksinda MJVK klassis ühe akna poolses reas oleva laua peal, rätsepa istes, ning luges raamatut. Tegelikult oli ta ennem lugenud koridoris, aknalaual. Aga siis oli koridori saabunud kamp valjuhäälseid slytherinlasi, kes neiu lugemist segasid. Kuna kära sees oli väga raske keskenduda, otsustas Lena lõpuks oma raamatu võtta ja endale vaiksema koha otsida. See, et ta just sinna klassiruumi sattus, oli puhas juhus. Neidis aga oli kohaga rahul. Aknast paistis täpselt piisavalt valgust, et ta ilusti oma raamatut näeks lugeda. Klassi uks oli küll kinni, aga mitte lukus.

OT: Thomas

Thomas jalutas niisama vahetunni ajal koridoris. Tegelikult tuli ta just siseõuest värsket õhku hingamast ja pead tuulutamast. Peavalu, mis umbses ja palavas klassiruumis istudes tekkinud oli, oli juba enam-vähem järele andnud, kuid just siis märkas - või õigemini kuulis - ta üht lärmakat slytherinlaste kampa. Poiss ohkas. Ta tundis juba, kuidas pea kergelt tuikama hakkas. Ometi oli slythide tegevuses midagi, mis Thomase tähelepanu köitis. Nimelt libistasid nad ühe klassi ukse alt, mis tema mäletamist mööda oli MJVK klass, mingeid rebitud paberilehti klassi sisse. Teda nähes jooksis terve kamp minema. Poiss kehitas üsna ükskõikselt õlgu ning hakkas just koridori teist ust, milleni ta just jõudnud oli, avama, kui märkas ühte paberilipikut, mille slythid endast ilmselt suure kiiruga maha olid jätnud. Ta lasi uksel uuesti kinni vajuda, jalutas MJVK klassi ukseni ning korjas paberilipiku kummardudes maast üles. "Hei, kuku, mis teed seal?" oli käesolevale paberile lohaka käekirjaga kritseldatud. Thom kortsutas mõtlikult kulmu. Seega siin klassis oli keegi? Poiss paotas ettevaatlikult pisut klassi ust. Ruumis oli hämar, kuid ometi märkas ta ühe laua peal istuvat ning raamatut lehitsevat neiut. Järsku kuti käsi aga libastus ukselingil, see lendas mitte just hääletult üles ning seejärel vajus ka uks ise valju kääksatuse saatel pisut rohkem lahti. Nüüd oli too neiu teda juba kindlasti märganud. "Ee... vabandust," kogeles Thom, pisut kohmetult naeratades. "Ega ma ei sega? Ma lihtsalt... noh... teate küll... tähendab..." Poiss oleks tahtnud häbist maa alla vajuda. Mida paganat ta kokutab seal?

Lena püüdis terve selle aja mitte välja teha ukse taga sahistavatest slytherinlastest ning nendest paberililehtedest, mida nood ukse alt klassi sisse libistasid. Neiu oli neid märganud, aga tal polnud tuju ega tahtmist minna vaatama, mis nendele kirjutatud oli. Sest ega midagi tarka seal kirjas niikuinii polnud ning oli selge, et seda kõike tegid slythid ainult Lena häirimiseks, mis neile ilmselgelt lõbu pakkus. See oligi tegelikult päris häiriv. Oli nendel slytherinlastel ikka viitsimist. Õnneks oli klassis siiski üsna vaikne ning Lena'l oli oskus väikestest segavatest faktoritest, nagu ukse taga nahistamine, mitte välja teha ning keskenduda, mida ta tegigi. Neidis oli just peaaegu ühe lehekülje lõppu jõudnud, kui kuulis kuidas ukselink päris kõvasti üles lükati, misjärel uks kriiksatuse saatel avanes. Raamatult pilku tõstmata tajus neiu siiski, et keegi oli ukse peal. Ta kuulis ka, kuidas too inimene midagi ütles, aga sõnadele ei pööranud Lena tähelepanu. Ja sealkohal tegi ta vea. "Kas te ei võiks lihtsalt lõpetada?!" päris neiu ning luges leheküljelt viimase rea ära. "See on teie jaoks kindlasti kohutavalt naljakas, aga palun, see on häiriv!" teatas neiu ja lõi oma raamatu kinni. Alles siis viis ta oma pilgu ukseavas seisjale. Lena ilme väljendas üllatust ning hetke pärast punastas ta sügavalt. Too poiss polnud päris kindlasti olnud ennem koridoris, koos slytherinlastest koosneva kambaga. See poiss polnudki tegelikult slytherinlane, selles oli neiu üsna kindel. Aga veidi kahtlust äratas see paberileht kuti käes ning seda märgates sai Lena oma hetkelisest kohmetusest üle. Äkki polnudki paberilehtede sisse libistajaks slythid vaid hoopis see kutt? Kuigi see ei olnud üldse loogiline.. "Tere," lausus Lena. "Ei, sa ei sega mind. Aga need küll segavad," lausus neidis ning osutas kuti käes olevale paberilipikule. Ta ei märganud isegi seda, et poiss ise üsna kohmetult seal kokutas.

Thomas kohkus veidi, kui neiu midagi vihaselt torises ja seejärel raamatu, mida ta ennist lugenud oli, kõva pauguga kinni lõi. Ta mõtles juba ka paari sammu võrra taganemisele, kuid just siis suunas laua peal istuv neiu oma pilgu tema poole ning hoolimata ruumis valitsevast hämarusest nägi poiss selgelt, kuidas näitsiku nägu üleni punaseks värvus. "Tere-tere," vastas ta ning ta huuled kaardusid põgusaks naeratuseks. "Kindel?" päris ta seejärel pisut kõhklevalt, pead kergelt ühele küljele kallutades ning võõrast neidist pisut viltuse pilguga seirates. See küsimus oli tingitud sellest, et just äsja oli too neiu karjunud midagi lõpetamisest ja poiss oli kuulnud ka sõna "häiriv". Ning loomulikult turgatas talle pähe ka selline mõte, et ehk oli näitsiku pahameel tingitud tema äkilisest sissesadamisest? I mean, ta oli ju enne siin rahulikult ja vaikselt raamatut lugenud ja see võis tõesti üsnagi häiriv olla, kui keegi järsku üldse mitte hääletult klassi sisse sadas. "Oh, ära muretse," sõnas Thom, paberilipikut enda käes tükkideks rebides ning tükke seejärel klassi nurgas asuvasse prügikasti visates. "Ma ajasin need tobedad slythid siit minema. Või noh, tegelikult jooksid nad ise mind nähes minema. Küllap nad kartsid, et ma tulen nendega pahandama või midagi."

Kuulnud kuti sõnu, oli neiu ilme jälle üllatunud. Lena oli vahepeal jõudnud arvata, et äkki too poiss toppiski neid pabereid ukse alt klassi. Aga nagu näha oli neiu selles ikkagi eksinud, ning taaskord oli tal häbi. Kõige pealt karjub kuti peale ja siis kahtlustab teda veel milleski, mida ta ei teinud. Kaks ämbrisse astumist järjest. Tal polnud ammu midagi nii piinlikku juhtunud. Lena siiski püüdis esmamuljet endast veidi siluda ning ta vaatas poisi poole, püüdes naeratada. "Anna andeks, see ennem polnud sinule mõeldud," lausus neiu pead raputades ja asetas samal ajal raamatu enda kõrvale lauale. Kui ta nüüd rahulikult vaikuses seda raamatut oli mõnda aega lugenud, selgus, et tegelikult see polnudki eriti huvitav teos. Vähemalt Lena jaoks mitte. "See oli sellele slytherini kambale mõeldud. Ma pidasin sind üheks nendest," lisas neidis veel vabandavalt. "Aitäh," lisas neiu kergelt naeratades, mis seekord paremini välja tuli, ning viis oma pilgu põrandale. See 'aitäh' oli slythide ära ajamise eest. Kui Lena hetke järele mõtles, tuli talle meelde, et poisi nägu polnud talle päris võõras ning ta oli päris veendunud, et kutt käis seitsmendas klassis.

Thomas naeratas. "Tore. Pole just eriti tore saada sõimata millegi eest, mida sa teinud pole. Ma olen muidu Gryffindorist ja sellest east, kus selliseid lapsikusi ja rumalusi korda saadetakse, juba ammu välja kasvanud. Need slythid olid minust kindlasti mitme klassi võrra nooremad." Poiss astus nüüd täielikult ruumi sisse, sulges enda järel ukse ning jalutas laudade vahelt neiuni. "Thomas Gripe, 7. klassist," tutvustas ta end pisut ning sirutas käe näitsiku suunas, oodates, et too seda suruks. Varem oli ta tüdrukuid enamasti džentelmenlikult käele suudelnud, kuid nüüd oli tal Nora ja poiss ei tahtnud teda oma vahel ehk liigse džentelmenlikkusega armukadeduks muuta. I mean, draamat polnud vaja. See muudaks küll kooli üksluise elu vähemalt natukenegi põnevamaks, ent loomulikult polnud Thom selline, kes hakkaks iseenese lõbustamiseks ja igavuse peletamiseks oma tüdrukut armukadedaks ja kurvaks, vihaseks muutma.

"Seda on hea teada," arvas Lena kergelt naeratades, kui Thomas mainis, et ta sellisest east, kus lapsikuid rumalusi tehakse, välja oli kasvanud. Lena polnud ise vist kunagi selline olnud, nagu need slythid. Ta oli alati oma eakaaslastest sammu võrra ees ning üsna varakult täiskasvanuna käituma hakanud. Kuti nime kuuldes meenus Lena'le, et oli Thomas't tõesti paaril korral kooli peal näinud ning tema nimigi polnud neiule võõras. Kui Lena oleks väga viisakas olnud, oleks ta ennast laua pealt maha libistanud ning siis kuti kätt surunud, aga seda neidis ei teinud. "Lena Frances," tutvustas Dia ennast ka ning surus Thom'i kätt, jäädes laua peale istuma. Ta ei pidanud vajalikuks öelda tervet oma pikka nime, hüüdnimest neiu arvates piisas. Sest kõik kutsusidki teda tema hüüdnime järgi. "Ravenclaw ja viies klass," lisas neidis ning tõmbas oma käe siis tagasi. "Sattusid sa siia täiesti niisama või...?" uuris Lena, jättes küsimuse lõpetamata. "Sest mul pole aimugi, kas ma tohiks siin olla või mitte," lisas neiu.

"Meeldiv tutvuda," lausus Thom naeratades. "Täitsa juhuslikult jah," vastas Thom ning kergitas pisut kulme. "Kardad sa vahele jääda?" Poiss mõtles hetke ning kehitas siis õlgu. "Kui see oli küsimusena mõeldud, siis ega ma ka ei tea, kas tunniväliselt siinviibimine on lubatud või mitte." Mitte, et see teda väga huvitanud oleks või midagi. Talle ju meeldis reeglitest üle astuda ja pealegi tundis ta sellest puudust, kuna juba ammu polnud ta ühtegi reeglit rikkunud. Vist. Noh, eks neid pisirikkumisi tuli vist ikka vahel ette, kuid vahele polnud poiss veel see aasta jäänud. Tegelikult ei tahtnudki ta vahele jääda, pigem eelistas ta napilt pääsemist. See oli närvekõditav ja pinev tegevus, kuid sel juhul ei saanud vähemalt karistada. "Aga millegipärast ma ei usu, et keegi teine siia sattuma peaks."

"Mul on ka meeldiv. Tutvuda," lausus Lena, kui Thom seda ütles. Ta vaatas vahepeal klassis ringi, et mitte ainult poissi jälgida. Kui ta aga küsimust kuulis, viis ta oma pilgu uuesti kutile. "Kui ma vahele kardaks jääda, siis oleks ma siit ära läinud kohe, kui ma aru sain, kuhu ma sattunud olen," vastas neiu ning sättis ennast laua peale istuma nii, et ta oma jalad üle laua ääre lükkas. Nii oli mugavam. Lena'l oli üldiselt ükskõik, kas ta rikkus reegleid või mitte. Kuigi tavaliselt juhtusid rikkumised kogemata. Neiu lihtsalt ei kavatsenud kõiki reegleid endale meelde jätta ning kui ta mingist keelust üle astus, siis ei teinud ta seda üldjuhul meelega. Aga õpetajatele ei meeldinud talle sellegi poolest vahele jääda ning õnneks polnud seda pikka aega juhtunud ka. "Sina ju sattusid," lausus Lena oma jalgu kõigutades. "Aga ma arvan sama. Koolis on palju teisi kohti. Miks peaks keegi ikka siia tulema?" lausus neiu. See polnud küsimusena mõeldud, kuigi võis nii kõlada.

"Kõlab loogiliselt," sõnas Thom Lena teise lause peale ning muigas kergelt. Kuid tundub, et miski jäi talle siiski veel pisut arusaamatuks. "Mis mõttes? Sa siis varem ei teadnud, et see on MJVK klass?" Poiss muigas endamisi. "Mina olen oma elu jooksul nii paljudes MJVK tundides käinud, et mulle on see juba ammuilma pähe kulunud." Poiss vinnas end samuti ühele lauale istuma, jäädes ust põrnitsema. "Äkki peaks ukse lukku keerama? Selles mõttes, et ükskõik kes saab ju selle mõne loitsu abil üsna lihtsalt avada, ent siis me vähemalt kuuleme, kui keegi tuleb ja meil on vähe, kuid siiski enam-vähem piisavalt aega, et end kusagile ära peita. Ja isegi, kui me peaksime kellegi samme juba varem koridorist kuulma, võidame me sellega igal juhul pisut aega."

Lena mõtles enne, hetke kui esimesele küsimusele vastas. "Ma tahtsin sealt koridorist ära," lausus neiu aeglaselt, mõtlikult. "Ja ma astusin esimesse ettejuhtuvasse tuppa sisse. Ma ei pannud täpselt tähele, kuhu ma läksin," lisas neidis. See vist oli juba loogilisem seletus sellele? "Aga kui ma juba siin olin, siis tulid kohe need slytherinlased ukse taha ja mul polnud tahtmist nendega rohkem tegeleda," lõpetas Lena selle vastusega ning muigas kergelt. Kuidagi oli nii, et neiu ei sallinud selliseid inimesi, kes teisi lihtsalt meelega häirivad ning seda ise tohutult lõbusaks peavad. See oli lihtsalt lapsik. Lena ohkas vaevukuuldavalt ning vaatas siis samuti ukse poole. "See on vist hea mõte," noogutas neiu. Uksel oli lukk olemas, ma oletan. Kuigi lihtsam oleks olnud sealt lihtsalt minema minna.. Aga ei, Thom'i plaan sobis ka hästi. Lena hüppas laua pealt maha ning kõndis ukseni. Kuna tal võlukeppi kaasas polnud, siis keeras ta ukse lihtsalt kinni. "Sobib?" pöördus ta Thom'i poole. "Ma ei ole kindel, kas siin on ennast kuhugi tegelikult peita," lausus neiu muiates ning vaatas siis klassis ringi. Ukse juurest avanes hea ülevaade kogu klassile. "Kui me just kappi minna ei taha," sest mingid kapid klassis olid, kuigi need võisid olla ka asju täis. "Või õpetaja laua taha," lisas Lena ning toetas ennast hetkeks vastu ust.

Thom noogutas Lena vastuse peale. Eks tema oli ka kunagi palju-palju nooremana sageli ulakust teinud ning samuti polnud ka see ukse alt kirjakeste klassi libistamine talle eriti võõras tegevus, kuid juba ammu oli poiss sellest east välja kasvanud ning nüüd tundus see talle lapsik ja rumal. Muidugi meeldis talle endiselt reeglitest üle astumisega kaasnev risk, pinge ja see, et kogu aeg pidi valvel olema ja hoolega jälgima, et keegi sulle peale ei satuks. Aga ukse alt mingite tobedate kirjakeste klassi libistamine - täiesti lapsik! Mõelgu siis vähemalt midagi pisut originaalsemat välja... Võib-olla oli asi lihtsalt selles, et Thom oli jõudnud sellesse ikka, kus ta hakkas aina rohkem ka vastassugupoolele tähelepanu pöörama. Igas tüdrukus oli midagi ilusat ja ka pisut erutavat. Vähemalt igas tüdrukus, keda ta siiamaani kohanud oli. Ja sellepärast ei meeldinudki poisile, kui tüdrukuid kiusati, õrritati või neid mingil muul moel häiriti. Tõtt-öelda oli Thom ise arvamusel, et ta oleks valmis iga tüdruku kaitseks välja astuma, gentleman like he is. Tüdrukud olid ju ikkagi see nõrgem sugupool ja Thomasele ei meeldinud, kui keegi kedagi näiteks vägivallaga ähvardas. Näiteks mõni poiss mõnda tüdrukut. See oli tema arust lihtsalt nõme ja vastik, kuna poisid on ju enamasti füüsiliselt tüdrukutest tugevamad. Enamasti näitas Thom sellistele ennasttäis tüüpidele koha kätte, isegi, kui tal tuli selle eest maksta mõne sinikaga, vahel ka pisut tõsisemate vigastustega. Ta kannatas valu lihtsalt välja, selle mõttega, et nüüd on ta mingi tüdruku silmis kangelane. Poisile meeldis üldiselt tähelepanu keskpunktis olla, kui see oli hea tähelepanu ja eriti veel siis, kui tähelepanu osutajaks oli mõni tüdruk.
Lena küsimuse peale Thomas noogutas. "Seal kapis võib meie kahe jaoks pisut kitsaks minna," vastas ta muiates ning kergitas paar korda pisut flirtivalt kulme, kuid taipas siis lõpuks lõpetada. Tal oli Nora ju ikkagist. Kuigi Lena oli ka täitsa ilus tüdruk.

Millegipärast on see alati nii, et poisid kiusavad tüdrukuid. Harva on see vastupidi. Lena oli seda alati äärmiselt tüütuks pidanud. Samas, kuna neiu on lapsest saati üksi kasvanud, on ta harjunud enda eest seisma. Üldjuhul ta kellelgi endale liiga teha ei lase. Kuigi ta on üsna rahumeelse iseloomuga ning hea meelega ta kellegagi õiendama ei hakka, isegi kui keegi talle tõeliselt närvidele käib. Tavaliselt üritas ta häirijaid lihtsalt ignoreerida, nii oli lihtsam. Mitte et seda üldse tihti oleks juhtunud. Tavaliselt Lena kellelegi ette ei jäänud. Thom'i suguseid poisse oleks Sigatüükas võinud rohkem olla. Selliseid gentleman'e. Mitte et Lena'l oleks väga vaja, et keegi teda kaitseks, võinii. Aga vahelduse mõttes oli mõistlike inimestega ka tore suhelda. Jällegi, mitte et koolis muidu mõistlikke inimesi ei oleks. Aga kui sa oled kokku sattunud sellise kambaga, nagu need slythid enne, siis sa hakkad tahtmatult kõrgemalt hindama teistsugust seltskonda.
Lena lükkas ennast ukse vastast ära ning sammus uuesti laua poole, millel ta ennem istunud oli ja kus tema raamat vedeles. Ta naeris kuti vastuse peale, et seal kapis võib neil kahekesi kitsaks minna. "Hea tähelepanek," mainis neidis ning toetas ennast laua vastu, järgmisel hetkel uuesti ennast sellele istuma sättides. "Sa siis pigem jääksid õpetajale vahele, kui et tuleksid minuga koos kappi?" muigas neiu ning vaatas Thomas'e poole. Okei, see küsimus oli tegelikult veidi veider, aga Lena ei saanud midagi teha, et see talle alles hiljem kohale jõudis. Tal oli mõnikord oskus öelda asju, mida ehk ütlema ei peaks. Kuigi tegelikult veidra jutu ajamine oli ka parem, kui lihtsalt vaikimine. Seega dilemma, eksole.

"Kindlasti mitte," vastas Thomas muiates. "Ja seda mitte ainult sellepärast, et vahele pole üldse tore jääda. Kellel ikka oleks midagi nii kenade tüdrukutega kapis," poiss vakatas hetkeks, õigeid sõnu otsides. "kükitamise vastu." Esimene mõte oli 'nahistamine', aga see kõlaks liiga kahtlaselt ja ma üldse ei imestaks, kui Lena seda sõna kuuldeks ennast poolsurnuks ehmataks ja siis ei peaks ta Thomast enam ilmselt meeldivaks ja mõistlikuks inimeseks, vaid pigem mingiks perverdiks, kellest on targem eemale hoida. "Keegi võiks juba tulla, tegelikult," lisas ta, Lenale silma tehes. Loodetavasti sai tüdruk aru, mida ta sellega öelda tahtis.

OT: Hähh, ma pean sööma minema.

Lena kergitas Thomas'e vastuse peale kulmu. Neiu oli järelikult enne valesti aru saanud, sest talle oli mulje jäänud, et kutt ei oleks temaga hea meelega kapis istunud. Aga ta muigas, kui järgnevat lauset kuulis. Kellele ei meeldiks, kui sulle komplimente tehakse. Kuigi Lena üritas sellest mitte liiga paljut järeldada. 'Nahistamine' oleks jah kahtlaselt kõlanud. Ning võibolla poleks Lena päris ehmatanud, aga veidi teistmoodi oleks ta ehk Thom'ist mõtlema hakanud küll. Kas ta just pervo mõõdu välja oleks andnud... Kes teab. Kuti järgmiste sõnade peale naeris Lena jälle. Sai väga hästi aru, mida poiss öelda tahtis. "Kui see nii veider ei oleks, siis ma pakuksin praegu, et me võime ka niisama kappi istuma minna," lausus neidis ning tegi hetkeks mõtliku näo pähe. "Sest keegi võib ju iga hetk uksest sisse sadada. Nagu sina enne tegid," lisas ta tõsiselt, nagu ta oleks seda päriselt mõelnudki. Tegelikult mõtles neiu seda naljaga pooleks.

"Tahad öelda, et mind ei olnud üldse kuulda?" imestas Thomas. "Näiteks minu samme või midagi? Sest kui kellegi saabumisest midagi kuulda pole, siis oleks vist tõesti targem kas siit kiiremas korras minekut teha või end kuskile ära peita. Vähemalt võidame me lukustatud uksega natukenegi aega." Poiss vaatas Lena poole, kui keegi järsku uksele koputas. Ta ehmatas ning tardus liikumatult paigale, neiule pisut hirmunult otsa vaadates. Koputus kordus. "Tule," sosistas poiss, avas kapi uksed ning viskas sealt pisut igasugust kila-kola välja. Seejärel litsus ta end tugevasti vastu kapi ühte seina, nii ka Lenale natuke ruumi tehes.

"Ei. Ma küülsin küll vahepeal mingit sahistamist, aga see oli ilmselt too slythide kamp," vastas Lena ausalt ning raputas pead. Thomas'e samme polnud ta tõesti kuulnud. Seepärast oli neiu teda esialgu üheks slytherinlaseks pidanud, kes tema rahu ja vaikust oli segama saabunud. Neiu pidi nõustuma, et lukustatud uks oli hea mõte olnud. Kui just tahtmist vahele jääda polnud, siis see uks andis neile enda peitsmiseks eelise küll. Lena võpatas, kui ta koputust kuulis. Ta vaatas automaatselt Thomas'e poole, veidi ehmunud ilme näol. Neidis libistas ennast hääletult laualt maha ning järgnes kutile kapini. Ta nägi küll hetkeks kõhklev välja, kuid otsustas, et vahelejäämise vältimiseks muud üle ei jäänud. Ka tema ronis kappi, üritades ennast võimalikult väikeseks teha ning enda alla võimalikult vähe ruumi võtta. Aga kuna kapp polnud siiski mingi üüratu, siis puutus Lena üsna palju Thomas'ega kokku. Dia tõmbas kapiukse koomale ning surus oma sõrme suule. Kuigi olgem ausad, see kila-kola kapi ees ei tekita ju üldse kahtlust, onju. Ja Lena oli vist oma raamatu laua peale unustanud.

Thomas tundis Lena keha enda vastas ning muigas. Iga koputus pani teda üha uuesti ja uuesti võpatama, kuni lõpuks kuulis ta ukse tagant kellegi häält: "Me teame, et sa oled seal, nii et pole mõtet teeselda!" "Slythid," pomises poiss vihaselt. Ta mõistis, et slythid ei kujuta neile endast mingit ohtu ja täiesti vabalt võiksid nad nüüd kapist välja ronida, aga millegipärast ta ei tahtnud. Lena keha tema oma vastas oli nii soe ja kuna kapp oli nii kitsas, tundis poiss ka neiu kuumavat hingeõhku, mis õrnalt tema nägu puudutas. "Sa oled soe," pomises Thom unelevalt ning iseenesegi märkamatult tõmbas ta Lena't endale õige pisut lähemale.

Lena sulges hetkes oma silmad. Seal kapis valitses veider olukord. Neiu ei tundnud ennast täiesti vabalt, sest Thomas oli talle ja tema Thomas'ele nii lähedal. Ta ju peaaegu ei tundnudki poissi. Ja niimoodi koos kapis istuda.. Aga samas oli see omamoodi huvitav. Neiu ärkas oma mõtetest, kui taas uksele koputati. Ta võpatas päris kõvasti ning endalegi märkamatult haaras Thomas'e varrukast kinni. Siis kuulis ta, kuidas keegi ukse taga hüüdis. "Oh," lausus neiu veidi kergendatult, kui õpilase häält kuulis. See oli ilmselt slytherinlane ning ta noogutas Thomas'e vihase pomina peale. Lena arvas ka, et slytherinlastest neile erilist ohtu polnud, aga ometi ei tulnud talle pähe kapist välja minna. Kas neiu ainult kujutas seda endale ette, või Thom tõesti tõmbas teda veidi lähemale, pärast seda kui oli öelnud, et Lena oli soe? Neiu punastas veidi juba ainuüksi selle lause peale, aga pimedas kapis seda ilmselt näha polnud. "Siin.. Võibolla siin kapis on lihtsalt.. Soe?" sosistas Lena. Ei tea, miks ta sosistas, sest slytherinlased ju niikuinii nende kõnelemist poleks kuulnud.