Lapsed järve ääres

Cecelia oli ilmselt ainuke, kes oli suutnud sellist asja ette näha, tüdruk jäi täiesti terveks ja oli kohe jälle püsti püüdes kujutada, kuidas kõrvalt vaatajale selline asi tunduda võiks. Tüdruk hakkas tahtmatult naerma, siis ulatas Meganile käe ja proovis teise tüdruku ka püsti aidata.

Megan haaras CeCe käest, aga tundis jälle valu ning vajus uuesti lehehunnikusse.

OT. Nõrk.

Adams? "Sorry, sa jäid mulle ette," lausus Jack, kelle arust see üsna iseenesestmõistetav oli. "Tahad haiglatiiba minna? küsis poiss igaks juhuks.

OT: Ma lasen su koolivanema tiitli eemaldada.

"Jah, sorry, sorry" pomises Megan pahaselt. "Jah, otsekohe, ja siis kutsun ma McGonagall'i sinna."

OT. Karm värk.

"Vajad abi?" küsis Jack. Ta oli ennegi tüdrukuid haiglatiiba viinud, eks. "Mida McGonagall seal teeb?" ei saanud poiss pihta.

"Jah," lausus Megan, "räägib minuga loomulikult."

"Mis ta räägib?" küsis Jack, kummardus Megan'i juurde ning võttis tüdruku sülle. Ei mingit vastuvaidlemist, parem oleks. Teistele rohkem midagi ütlemata võttis poiss suuna lossi poole.

"Ilmselt midagi räägib," lausus Megan napisõnaliselt. Kui ta sülle võeti lisas tat: "Hea transport. Vaata, et Annie sind ei näe, hakkab nutma muidu."

"Annie ja nutab? Raudselt eks," lausus Jack. Oli ta üldse kunagi Annie't nutmas näinud? "Sa ei pistagi karjuma," märkis poiss. "Ma oleks oodanud vastupidist," lisas Jack nagu muuseas.

"Äkki nutab," pakkus Megan. "Peaksin karjuma? Ma olen Annie unistuste poisi süles," lisas ta.

"Jah, kindlasti," pööritas Jack silmi. "Annie on minust ammu üle saanud, sa oled uskumatult maha jäänud kõigest toimuvast," lausus Jack rahulikult. Megan oli leidnud ka teema, mida arutada.

"Kust sa tead?" küsis Megan. Kindel ei saanud ju olla.

Märgates, et Jack hakkas eemalduma Megan süles kiirustas Isis neile järgi, ei-ei teda ei tohtinud omati tittetega üksi järve äärde jätta!

Nüüd oli siis Vanessa nende tittedega üksi jäämas, ta kiirustas teistele järgi.

"Tean, mida?" küsis Jack, kes pihta ei saanud."Kui sa Annie't mõtlesid, siis on see üsna ilmselge," lausus poiss. Üsna varsti oleks nad pidanud lossi jõudma.

"Et sa talle enam ei meeldi?" lausus Megan. "Ja vastupidi ka," lisas ta. Neiu juba niheles Jack'i süles. "Kas sa normaalsemalt ei oska mind hoida?"

"Pole sinu asi," lausus Jack tüdruku esimeste sõnade peale. Megan oli see inimene, kellega Jack oma "tüdrukute teemasid" ei arutanud. Eriti antud juhul. "Ära vingu," lausus poiss, kuid jäi korraks seisma ning üritas Megan'it kindlamalt sülle võtta. "Ole õnnelik, et ma sind üldse tassida viitsin," lausus poiss ja jätkas teed lossi poole.

Megan turtsatas, aga eiras algul öeldut. Alles Jack'i viimaste lausete peale suvatses ta suu lahti teha. "Ise võtsid mu sülle, keegi pole palunud."

"Sa ütled seda nüüd?" küsis Jack ning pani Megan'i maha. "Kaval, me oleme juba kooli juures," lausus poiss. Pikem tee oli juba läbitud.

Megan vaatas kahtlevalt enda ümber. "Ee, aga ma ei saa siit ise edasi," lausus ta.

"On see minu mure?" küsis Jack. Ei olnud.

"Sina pärast kma kukkusin," lausus Megan. "Pealegi on siin väljas külm," lisas ta.

"Sa ise vingud," lausus Jack. "Ma võin su õhku ka tõsta ja lossi lennutada," pakkus Jack välja teise variandi.

Megan kortsutas uuesti kulmu, aga noogutas siis. "Lase käia siis."

"Anna oma võlukepp," lausus Jack. Enda oma oli lossi jäänud, no mis teha.