Lapsed järve ääres

OT. Ärge pange pealkirja tähele, eks...

Eva jooksis mööda järve kallast ühe suure tamme juurde, mille alune paksult langenud lehti täis oli. Talv oli juba lähenemas, seega ei olnud puulehed enam kirjud, vaid pruunid, kuid eriliselt palju oli neid siiski. Tüdruk oli endale selga pannud mantli ning jalga kummikud. Ta kavatses kauemaks õue lõbutsema jääda. Nagu öeldud, jooksis Eva tammeni, ning hüppas jalgupidi lehehunnikusse.

Isis oli sügisepuhuks isegi oma joppe leidnud.. Või tegelt, mis nüüd oma joppe, pigem selle, mille ta pärast Ballafterparty't enda seljast avastanud oli. Töölisepüksid, mis selle "komplekti" juurde käisid oli ta aga maha jätnud, jalas olid tal hoopis Albuse koolirüü juurde kuuluvad püksid. Tamme all olevat tüdrukut Isis ei märganud, tema läks ikka oma soodu veepoole.

Evangeline märkas nüüd, et keegi tüdruk oli veel muidu inimtühjale järve kaldale saabunud. Julge, nagu ta võõrastega suheldes oli, jättis tüdruk lehehunniku sinnapaika ning sammus tüdrukule järele, hakates samuti vee poole liikuma.

Megan, kes oli lõpuks leidnud tee lossist välja, võttis veel viimast sügisest. Talle ei meeldinud talv üldse. See tekitas temas masendust. Aga oli viimane aeg sügismõnusid nautida ning nii ta jooksis ja kilkaski värviliste lehtede hunnikus ja loopis neid teiste peale, pidades kaasõpilastega pahaseid ohkeid naljakaks. Veel polnud ju masendus saabunud.

Isis ei märganud ei teise klassi tüdrukut kes tema järel veepoole sammus, ega ka Megan'it kes nagu väike laps lehehunnikus hullas. Nigra jalutas järjekindlalt järve kaldale ning kükitas siis sinna maha. Ei tea, kas ilm on ujumiseks liiga külm?

"Tere," lausus CeCe Evale selja tagant lähenedes ja lootes sellega teist tüdrukut ehmatada. See oli tema arust väga lõbus. Tüdruk uuris teisi järve ääres olevaid inimesi, ta oli küll neid näinud, aga ühegi nime ta ei tuvastanud.

Eva tõi kuuldavale lõbusa naeruturtsatuse, kui endast palju vanemat õpilast lehehunnikutes hullamas nägi. See oli tore, ka vanemad õpilased käitusid vahel lapsikult. Naljakas. Siis meenus aga, kelle järel Eva ennem vee poole oli kõndinud ning neiu vaatas enda kõrval kükitavat tüdrukut. "Vesi on külm," teatas Eva enesekindlalt tüdrukule.
Tüdruk võpatas kergelt, kui tuttavat häält seljatagant kuulis. Koheselt pööras ta end ümber. "CeCe!" hüüdis tüdruk etteheitvalt. "Ma ei ehmatanud üldse," lausus ta uhkustaval toonil, unustades hetkeks kükitava tüdruku.

"Arvata on." lausus Isis ennast uuesti püsti ajades. Kui ta kükitades oli olnud väiksest plikast lühem, siis nüüd oli ta päriskindlasti pikem.

Cecelia naeris tüdruku käitumise peale. "Ei, muidugi sa ei ehmatanud, kuidas sinust üldse selline asi võimalik oleks?" lausus CeCe naeru vahel. "Mida sa siin teed?" küsis tüdruk siis teiselt ja vaatas ringi, kas Rabbit on kusagil läheduses. Tal oli selgesti meeles Rabbiti iseloom ja käitumine.

Teiste jutuvada äratas ka Megani oma mõtisklustest üles. Ta jättas koheselt lehehunnikus sahmimise ning kõndis nagu muuseas Isise juurde. Ta oli enda meelest väga lapsikult käitunud. Dorklase juurde jõudes, vaatas neiu Is'ile otsa, eirates väikesemaid tüdrukuid. "Sa tunned neid väikseid?" pomises ta.

Isis rapputas kergelt pead. "Ühte nägupidi tean, aga üldiselt pole aimugi." lausus ta siis. Jahm, CeCe oli talle MJVK tunnist hästi meelde jäänud.

OT. Ma jõudsin Rabbit'i juba ära unustada..
"Ei ehmatanudki," lausus Eva uhkustaval toonil, endale kindlaks jäädes. "Tulin õue jalutama," lausus Eva, õigemini jooksma, hullama. Eva vaatas hetkeks järve ääres ringi. Kuhu Rabbit oli kadunud? Kass oli selgelt tema järel kõmpinud. Ilmselt oli tüdruk lihtsalt kassil liiga kiiresti eest ära jooksnud. "Mina olen Eva," teatas Ang ennast ümber pöörates, kui kuulis võõra tüdruku küsimust.

"Vanessa," lausus Megan. Miks mitte hakata peale jälle selle köögi-näidendiga?

"Mina olen CeCe," lausus ta tüdimusega ja istus maha. Selline oli elu, kui olid väike ja keegi ei jätnud su nime kunagi meelde. "kus Rabbit on?" küsis tüdruk ja toetas pea ilusasti lehtedest padja peale. Suurepärane voodi ju? Tüdruk nagi selgesti seda natuke hallikat taevast, kuigi mõnes kohas varjasid suured puud selle ära. CeCe katsus erinevaid lehti ja nägi nendes erinevusi, kuid ei suutnud aimata, mis puu lehtedega on tegu.

"Kas maas külm ei ole?" küsis Eva Cecelia'lt, kui tüdruk ennast pikali viskas. "Näe, seal," lausus Eva itsitades, viibates kaugele lossi poole viivale teele. Hea silmanägemise korral oleks CeCe näinud suurt valget karvakera, kes laisalt järve poole jalutab.

Mingil hetkel leidis Jack ennast järve äärest. Poiss oli oma jope lossi unustanud, seega ei viitsinud ta sinna kauaks vahtima jääda. Jack kõndis veidi edasi, kui märkas Isis't ja Megan'it. Midagi muud polnud teha, seega võttis poiss suuna nende poole.

"Jack!" hõikas Isis hoobilt kui poissi märkas. No mis teha, selline halb komme kohe teda nähes kisa tõsta oli külge jäänud.

Megan kortsutas kulmu. "Masekunn tuleb, ma vist lasen jalga, enne kui ta mind nakatab," lausus ta halvakspanuga.

Jack muigas, kui Isis't kuulis. "Tere Isis, Megan," lausus poiss, kui piisavalt lähedale jõudis. "Ja sina," lausus ta, hetkeks Cecelia poole vaadates.

"Tobu, mu nimi on Vanessa," lausus Megan muiates.

Vanessa jalutas oma mõtetes, pilk maas järve äärde. Kui ta pilgu tõstis nägi ta Meganit, Isist, Jacki ja kahte väikest tüdrukut, üks oli vist Cecelia. "Tere," tervitas ta inimesi.

"Oi, tere," lausus CeCe, kui Jacki nägi ja oli kraps püsti. "Mis sa siin teed?" küsis tüdruk pikalt poisilt ja laiutas käsi, nagu tahaks sülle.

"Muidugi, Megan," lausus Jack muiates. Miks Vanessa? "Tema on Vanessa ju?" lausus Jack Vanessa poole noogutades. Mida siis Megan veel ajas? "Sind jälitasin," lausus Jack Cecelia'le. Iseenesest näha ju tegelikult.

"Tsau, Megan," hüüdis neiu Vanessale. "Sa oled ikka ilge juss, ma olen Vanessa, tema on Megan," jätkas ta, ise samal ajal Vanessa'le silma pilgutades.

Isis vaatas korda mööda Vanessa't ja Megan'it ning otsustas siis mitte sellesse kummalisse vestlusse sekkuda.