Järve ääres

Alexander oli juba mõnda aega järve kaldal seisnud, käed taskus, ning kaugusesse järvele vaadanud. Ilm oli selge, kuigi oli õhtune aeg, siis päike paistis endiselt. Seega oli kevadiselt soe ning õues oli hea olla. Seega oli poiss otsustanud välja kõndima minna.

OT: Cecilie.

Cecilie jalutas niisama lossi ümbruses ringi, ta siis tutvus selle kooliga. Ta tuli siia kooli alles paari päeva eest. CeCe jõudis siis ühe järveni ja ta jäi seda vaatama, ise samal ajal mõeldes, et selle jalutamise asmel võiks ta omale sõpru otsida.<br><br>

Kui järve vahtimisest oli isu täis saanud, pööras Alexander oma pilgu sellelt ära. Nüüd peatus see kellelgi, kes kooli ümbruses jalutas. Mingi tüdruk, keda Alex ei tundnud. Kedagi teist rohkem järve ääres ei paistnud, seega oleks üsna hea hetk olnud minna ja võõraga tutvuda. Siiski hoidis midagi nagu tagasi.

Cecilie vaatas veel mõnda aega seda järve, seda aga seni kuni see tegevus muutus juba igavaks. Ta vaatas enda ümber ringi ja nägi poisi, keda ta ei olnud siin üldse varem näinudki. Okay tegelt ta oli üldse kõiki suht välitnud selle aja mis ta oli siin juba olnud. Ta ei julgenud ka võõraga rääkima minna, kuna ta ei ole kunagi eriti poistega normaalselt läbi saanud.

Alexander tegi lõpuks otsuse, et ta ei viitsi niisama koha peal passida. Läheb ja uurib parem, milline see tüdruk iseloomult on. Poiss võttis käed taskutest välja ning seadis sammud võõra tüdruku poole. "Hey," lausus ta. "Kui ma ei eksi, siis sa oled siin uus?" oletas Alex. Kuidagi pidi juttu alustama ju.

"Hey," ütles Cecilie. "No kui aus olla siis suht jah, tulin siia kooli paari päeva eest alles," ütles ta naeratades poisile vastuseks.

"Ma teadsin, et mul on nägude peale hea mälu. Ja sind pole ma siin varem näinud," lausus Alex noogutuse saatel. "Alexander," lausus ta, ennast lühidalt tutvustades. Kätt ei hakka andma, eksole, ei le vaja nii ametlik olla.

"Cecilie," ütles siis Cece taas naeratades. No ei ole vaja jah olla nii ametlik.

"Kena," lausus Alexander nime kuuldes. "Mis majas sa oled? Ravenclaw'is sa ilmselgelt pole..," uuris Alex.

"Ei ole jah, ma olen Gryffindor'i majas," ütles Cecilie sellepeale.

"Okei..," lausus Alex. Gryffindor oli hea maja. Poiss vaikis hetke, et mitte tüdrukut kohe järjest oma küsimustega üle külvata.

Cecilie vaikis ka nüüd kuna ta ei osanud midagi küsida ega millestki rääkida poisiga. "On veel küsimusi?" küsis lõpuks tüdruk, kuna ta tõesti ei osanud millestki rääkida. "Kui on küsi aga julgelt, ma ei hammusta," ütles ta naeratades.

"Seda ma usun," lausus Alex muiates. Vaevalt, et tüdruk teda hammustada kavatses. "Ma ei tahtnud jätta liiga pealetükkivat muljet, tead küll," lausus ta vaikimise põhjuseks. Poiss oleks võinud rääkida ükskõik millest, kasvõi ilmast, aga piinlikku vaikust ta ei kannatanud. Ainult piinlikku. "Kus koolis sa enne käisid siis?" küsis kutt järgmise küsimuse.

"Ahah, no jahm, ei ole eriti pealtükkiv," ütles Cece muigega. "Aga jahm ma käisin muidu mingis Londoni koolis, nime tõesti ei suuda hetkel meenutada," lausus ta naeratades.

"Olgu..," noogutas Alex taas vastuse peale. "Ma käisin ka kunagi mugude koolis," lausus ta, hetkeks mõttese vajudes. "Ma ennem ei küsinudki, mitmendas klassis sa käid üldse?" küsis kutt.

Cecilie vaid naeratas mõnda aega niisama ja vaatas jälle järve poole. "Ma käin kuuendas," ütles CeCe lõpuks naeratades taas kord.

"Siis me oleme klassikaaslased," lausus Alex selle peale. Ta oli ka kuuendas. Poiss vaatas samuti korraks järve poole, kuid pöördus varsti tagasi. "Sulle meeldib siin?" küsis ta.

"Nii ja naa. Ilmselt meeldiks siin rohkem kui oleks sõpru ja ei peaks ainult iseenda seltsis aega veetma," ütles CeCe naeratades.

"Sa oled uus, küll sa leiad sõpru," arvas Alex. Ta oli selles päris kindel.

"No seda küll," ütles Cece. Cecilie selles nii kindel polnud kuna ta siiski hoidis mingil määral inimestest eemal, ise ta ei julgenud eriti võõrastega rääkima minna.

"Sa oledki päriselt selline vaikne, tagasihoidlik, või oled sa lihtsalt praegu selline?" küsis Alex mõtlikult. Hetkel oli tüdrukust selline mulje jäänud. See polnud halb, küsimus oli lihtsalt uudishimust.

"No em... no mingil määral olen küll, eriti viimasel ajal," ütles CeCe ausalt välja kuna valetamine pole ilus.

"Viimasel ajal? Nagu siia kooli tulles?" oletas Alex. Või mingil muul põhjusel? Jah, valetamine pole ilus.

"Imselt küll," ütles Cecilie mõtlikult, kuna tal polnud täpselt teada, millal ta muutus tagasihoidlikuks ja vaikseks tüdrukuks.

Alexander noogutas, jällegi. Ega vahet polnudki, millal täpselt tüdruk vaikseks ja tagasihoidlikuks oli muutunud. Tema oli ka kunagi selline olnud, tegelikult. "Sa oled siis pärit ka Inglismaalt?" uuris Alex järgmiseks. Tuli tõdeda, et küsimused hakkasid vaikselt otsa saama.