Järve ääres

"Kus juures ei ole. Olen sündinud hoopiski Koreas ja elanud seal paar aastat. Kui olin viiene kolisin siia Inglismaale koos perega," ütles Cecilie vastuseks. "Sa ise?" küsis lõpuks ka Cece ühe küsimuse.

"Aa," lausus Alex selle peale. "Ma olen inglane, kogu elu elanud Inglismaal," vastas kutt küsimusele. "Mulle meeldib reisida. Aga Koreas pole ma veel käinud," lisas poss mõtlikult.

"No see on tore koht ilmselt, ei mäleta sellest eriti suurt midagi," ütles Cece naeratades. "Ma ei ole eriti palju reisinud, vanematel ei olnud kunagi aega," ütles Cece üsnagi kurvalt seda lauset. Kuna ainus koht kust ta ka oli korra käinid oli Prantsusmaa.

"Sa oled varsti täisealine," oletas Alexander. Kuuenda klassi õpilased olid enamasti 16-17 aastased. "Siis sa saad ise reisida," ilmumisega oli reisimine kergendatud.

"No seda küll aga selleks läheb ikka veel aataid ehk siis kaks," ütles CeCe juba veidikene naeratades. Cecilie ei teadnud eriti sellest nõidumisest midagi muidu, ta teadis vaid paari loitsu, mida ta ema talle õpetas ennem siia kooli tulemist. Needgi on Cecilie suutnud ära unustada.

"Sa oled siis viisteist?" küsis Alexander. Mitte et sellel nii väga tähtsust oleks olnud. Nad olid enamvähem ühevanused, vist siiskil.

"No üleeile olin veel aga siis oli sünna ja sain kuusteist," ütles Cece muigega.

"No, palju õnne tagantjärele siis," lausus Alex sõbralikult naeratades. "Siis üks aasta veel ju," tegi ta omad arvutused. Võlurite maailmas oldi täisealised seitsmeteistaastaselt.

"Äitah," ütles Cece naeratades. "Ilmselt küll," lisas ta veel juurde. Cecilie pole veel võlurite maailma reeglidega harjunud, ta sai teada, et ta on võlur ka alles kuskil kuu tagasi.

Alexander muigas. "Sünnipäeva pidu ei pidanudki?" uuris ta. Ju ei tahtnud uues koolis kohe pidu pidama hakata?

"Ei pidanud kus juures jah. Esiteks ma unustasin selle ise üldsegi ära, no tegelt ma ei teadnud esimestel päevadel siin kuupäevadest midagi. Need oli mul nii segi. Teiseks mul tuli meelde, see alles siis kui keegi seal puhketoas küsis kuupäeva, mingi kella 10-ne ajal õhtul. Kolmandaks ma ei tundnud sel hetkel siin veel kedagi, kellele oleks võinud öelda, et mul on sünnipäev ja neljandaks sel hetkel oli ma juba ka liiga väsinud, et midagi korraldama hakkata," seletas siis CeCe seal midagi.

Alexander naeratas Cecelie jutu peale. "Mul pole veel kunagi õnnestunud oma sünnipäeva ära unustada," lausus poiss. See oli tavaliselt asi, mida oodata.

"No jahm, ega see oli ka esimene kord mil ma unustasin oma sünna ära ja ma loodan, et ka viimane," ütles Cece sellepeale. See ongi asi mida tavaliselt ootadatakse.

"Su pere ei tuletanudki sulle su sünnipäeva meelde siis?" küsis Alex jutujätkuks.

"No oleksid aga jahm peale seda kui ma kodus siia tulin, jäid mul suhted vanematega väga segaseks. No tegelt on nad alati mu sünnipäeva ära unustanud, need kellel see alati meeles on noorem õde ja vend," lasusus CeCe sellepeale.

Alex noogutas mõtlikult. Tema vanemad ei unustanud kunagi tema sünnipäeva ära. Samas, kui CeCe sellest probleemi ei teinud, siis oli ju kõik hästi. "Sul on nooremad õde ja vend?" kordas kutt. "Mul on kaks õde," lisas ta.

"On jahm. Nad on tegelt kaksikud aga väga erinevad iseloomult ja nad on kõigest 8 aastased hetkel veel," ütles CeCe siis poisile muiates. Ei no ma loodan, et ma ei pea kogu oma elulugu nüüd veel jutustama hakkama.

Ka see oli arusaadav. Ei, Cecilie ei pea oma elulugu jutustama, kui ta ei taha. Samas ei osanud poiss hetkel ka rohkem midagi küsida. Alexander viis korraks oma pilgu lossi poole, kuigi ta ei kavatsenud veel ära minna.

CeCe ka ei osanud enam midagi küsida ega ka öelda. Ta vaatas taas järve poole.

"Ilus ilm on," mainis Alex, ennast mõttes kirudes. Ta rääkiski päriselt ilmast... See polnud tavaliselt hea teema. Väga igav. Eriti kui ilmal polnud midagi viga, polnud, mida kiruda.

"On On," nõustus CeCe Alex'iga. Ta ei osanud selle ilma kohta suurt midagi öelda, kui vaid et see on ilus. Teda ei eriti ei huvitanud see ilma jura, see oli väga igav teema Cecilie jaoks.

Oli küll igav teema. Aga veel igavam oleks olnud vait olla. "Millega sa muidu vabal ajal tegeled? Mingeid hobisid on?" uuris Alex. Noh, ta ei tahtnud väga oma nina igalepoole toppida, loodab, et see küsimus väga uuriv ei olnud, võinii.

"Em...ennem siia tulemist tegelesin laulmisega, käisin ka mingis laulkooris mugu koolis," ütles CeCe muigega. Muid hobisid tal ei olnud.

"Laulad hästi?" küsis Alex. Ilmselt oli see halb küsimus, aga see oli esimene asi, mis pähe oli tulnud. Poiss oli kindel, et CeCe poleks laulmisega tegelenud, kui ta selles hea poleks olnud.

"Logish, et olen," ütles CeCe naerdes poisi küsimuse peale. "Lalalalala," laulis siis tüdruk kuna tal ei tulnud kohe üldse mitte ühetgi laulu sõnu meelde.