sööki otsimas

Randa läks kööki. Tal oli nii suur isu et ta palus majahaldjatel endale kõikvõimaliku ette tuua. Ta istus maha ja jäi ootama.

Isis rammis kõige täiega puuvilja kandikut kujutavat maali, enne, kui üks majahaldjas halastas ning selle teiselt poolt avas. "Süüa!" käratas Isis, kui kööki sisse sadas ning kõhuli lenas.

Jen ehmatas niimodi, et ta kukkus tooli pealt maha."Rahu,rahu.Mina olin siin enne," räuskas Jen.

"Ära mölise!" teatas Isis kellel polnud aimugi kas võõra lause oli mõeldud talle või majahaldjatele. Ja tegelikult oli tal sellest ka täiesti suva. Ennast püsti ajades, krahmas ta söögi, mis oli tõenäoliselt mõeldud teisele tüdrukule, kuid Nigra oli näljane, ning hunti ei peatanud miski. Toitu endale sisse lahmides muutus ta hundiks, olles võimeline korraga veel rohkemat sööma.

"SEE ON MINU SÖÖK!"karjus Jen ja võtis Isise toidu ära, ise ka hundiks muutudes.

OT: Sa oled ka ainmaag?

Ilma halastuseta hargas süsimust hunt teisele kraesse, surudes kihvad sügavale liidri kaela. Enne kui emahunt end peatada jõudis oli ta teist juba tõsiselt vigastanud.

OT:Olen jah

Nüüd oli Jen juba tagasi inimeseks muutunud, kuna talle oli teine hunt kihvad sisse surunud. "AAAA!"karjus karjus Jen viimast jõudu kokku võttes.

Nigra tõmbus urisedes eemale, adrenaliin veres, polnud ta suutnud instinktidele järele anda. "Kas sa pole kunagi kuulnud, et näljane hunt on ohtlik?" nõudis ta inimeseks muutudes, ning oma kotti lahti lüües. Hetkepärast oli ta juba esmaaebi kohvri kätte saanud, ning kohmitses sideme ning veepudeliga.

"NO MA ISE OLIN KA HUNT JA NÄLJANE,"karjus Randa valust.

"Ole vait! Sa oled vigastatud ära kobise, teed asja ainult hullemaks." sähvas Isis kõht näljas korisemas. Kärmelt ning kogenult teise haava parandades, valas ta sellele diktamindjust, ja sidus siis sidemega kinni. Majahaldjad nende ümber olid täielikus šokis, kuigi oleks võinud arvata, et nad on sellega juba harjunud.

Jen teadis et ta oleks pidanud vait olema, aga kuna valu oli nii suur siis ta karjus vahetpidamata"AAAAAAAA,VALUS ONN!"

"Ära irise, ei ole sul midagi." sähvas Isis, kellele selline röökimine närvidele käis. Enam ei olnud tüdrukul midagi viga, kui välja arvata, et ta kael oli verest määrdunud.

Jen rahunes natuke ja ütles siis"Muide, mina olen Miranda Jennete McCurdie."

"Tore." arvas Isis lihtsalt ning ajas ennast püsti, suundus ta laua juurde, millele oli kuhjatud hulganisti toitu. Ilma peensusteta lahmis ta seda endale suhu.

Jen tõusis püsti ja hakkas ka toit sisse ajama, nii et majahaldjad vaatasid neid imestunult.

Tegelikult olid haldjad rõõmsad, et said kasulikud olla, kuid Isis'el oli sellest sama savi nagu alati. Kui tüdruk lõppuks suu käe seljaga puhtaks pühkis oli laua osa kus ta söönud oli, nagu lahingu väli.

Jen vaatas oma lauapoolt ja võrdles Isise omaga ja veel talle tundus et temal ei ole lauakombeid.

Isis istus otsustavalt kuhugi laua alla, ning krahmas mööduva majahaldja käest võiõlle, millel ta jube hetkepärast korgi kaha oli kiskunud, ning kuhugi laepoole lennutanud.

Randa võttis ka ühe võiõlle ja asus seda kulistama. "Muide mis sul täna plaanis on?" küsis Jen

"Keegi ära tappa." lausus Isis ning kulistas korraga pool võiõlut alla. "Kurat kas siin midagi kangemat pole?" nõudis ta siis ühelt majahaldjalt kes õlgu kehitas.

"Ma võtaks ka midagi palju kangemat,nimelt mul on täna plaanis purju jääda,"lausus Randa kindlalt.

"Preilid, Prof. McGonagall, keelas alaealisele ja õppilastele alkohooli andmise ära." piiksatas haldjas, kuid Isis eksles juba sinna kust ta tavaliselt likööri sai.

Jen jooksis Isise järgi kuid ei vaevunud majahaldjatele midagi öelda.

Isis jõudis rahumeeli laua juurde, kust ta seal oleva ainukese likööri pudeli krahmas, ning hetkega tühjaks jõi.

"Aga mina?" karjus Jen.