Jätke mind üksi!(Anabel ja Sam)

"Mis see sinu asi on." lausus Belle mürgiselt.Tal oli paha tuju ja kõige tipuks oli ta siin üleval ainsa inimesega, keda ta vältida oli üritanud. "Jah." vastas ta siis lühidalt ja vaatas mujale.

Sam kuulis Anabelle mürgist tooni,,Kuule, sa pole ainuke, kellel on raske olnud. Mul oli üleeile õhtul suur mäluauk, ja ma võisin tol ajal teha mida iganes''

OT:Mälauk=Noakaklus ja see haiglatiivaasi

Anabelle naeris võltsilt. "Teeskle jah oma mäluauku, nagunii keegi seda ei usu." lausus neidis. Ta oli Emilylt kõike kuulnud ja ei hakanud tüdruku sõnades kahtlema. Kuigi tal oli raske Sami sõnades kahelda.

Sam püüdis pisaraid tagasihoida,,Sa ei tea, kui raske see on, ühel hetkel kivitrepist üles joosta ja siis, järgmisel hetkel mäletad end hommikul haiglatiivast. Sa ei tea, mis tunne see on, kui sa ei tea, mida oled eelmisel õhtul teinud. Ma võisin kellegi tappa!''Sam suutis vaevu pisaraid tagasihoida.

"Sa tapsidki peaaegu kellegi!" karjus Anabelle. Tal oli juba ükskõik. Ükskõik taktitundelisusest, ükskõik tunnetest ja kogu sellest jamamisest. "Ma arvasin, et sul hakkas parem kui ma sinuga olin!" karjus neidis, kuid pisaraid ta silmist ei tulnud. "Ükskõik." omises Ana ja vaikis.

Sam vaikis, kuid peale kümmet minutit vaikust lausus ta:,,Hakkaski, kuid peale seda, kui sa läksid, on kõik hullemaks läinud.''Sam põõras Anabelile selja ja vaatas taevast,,Ma ei saa mitte midagi kontrollida, kui ongi mingi viis seda parandada, siis pean ma lihtsalt end ahelatesse panema''Sami silmist veeres pisar.

Anabelle raputas pead. "Me oleksime võinud edasi koos olla, kui sa poleks seda teinud." vihjas neidis suudlemisele. Ta ei kavatsenud mainida, kuidas see talle meeldinud oli. "Sa pead lihtsalt enda kallal töötama." lausus naiu poisi huuli silmitsedes.

,,Kuidas?''Sam raputas pead,,Mul on vihahood, ma ei oska ennast maandada, mul on mäluaugud. Ma ei saa ennast parandada''Sam oli suht vihane juba,,Ma olen selline nagu olen ja pean sellega leppima!''

"Seda polnud ju, kui sa minuga olid. Ma parandasin seda." lausus Anabelle, enne kui ennast peatada sai. Kas ta üritas Sam'i jälle teda suudlema ajada või midagi. Ana oleks pidanud lahkuma, aga tasakaalutu Sam ei ol ud hea asi, mida üksi jätta. Ta võis alla hüpata.

,,Sa ei parandanud mind, sa aitasid mul saada paremaks inimeseks, sa vähemalt proovisid''Sam ohkas,,Ma kardan, et pean tollest ööst kõik teada saama. Mida mategin üleeile ööl, kui mul mäluauk oli?''

"Ei, ma ei tea." ajas Anabelle vastu. Ta ei tahtnud siia istuma jääda, eriti koos Samiga kahekesti. Siin üleval oli üsnagi romantiline ning Belle ei tahtnud et asjad areneksid.

,,Kuidas sa said siis teada, et ma peaaegu tapsin kellegi?''küsis Sam,,Räägi kiiresti, ma olen tõeliselt väsinud''

"Arvasin." lausus Anabelle ja hakkas teisele poole tornitippu lonkama, et ukseni jõuda. Tema ja ukse vahel seisis ikka veel Sam, mis polnud just eriti hea uudis. "Ma pean õpoima." lausus Belle kiiresti.

,,Olgu''lausus Sam ja hakkas allaminema,,Headööd siis''lausus poiss veel ja võttis enda kotid,viiuli,poogna ning mantli.

Anabelle ohkas. "Oota." lausus ta vaikselt, pooleldi lootes, et Sam teda ei kuule. Anabelle teadis et ta ei saa ösel magada, kui laseb poisil praegu lahkuda. "Oota palun." lausus neiu veidi valjemalt.

Sam kuulis Anabellet,,Mis?''küsis poiss. Sam oli tõesti väsinud, kuid ta kõmpis tagasi torni.

"Sa ähvardasid ühte tüdrukut noaga, et ta sulle minu ja Kelly kohta räägiks. Ja kui ta midagi ei teadnud, siis sa lõikasid talle õlga." seletas Belle kiiresti nõjatus vastu seina. Tal oli juba valus, ilmselt mingi väänamine. "Ta pääses minema." lisas neidis lõppu ja vaatas esimest korda Samile silma.

Sam raputas pead,,Kas sa tunned teda? Ütle talle edasi,et vihkan end,,Sam hakkas allaminema enda asjadega''head öòd,Anabelle"

"Sam!" hüüdis Anabelle teda tagasi. "Tule korraks." lausus neidis. Kutt tundus liiga depressiivne et midagi korralikult teha. Ja Belle ei saanud ilmselt enne keskööd oma vigastusega alla.

Sam tuli tagasi torni,,Mis?''Sam kortsutas kulmu. Tal oli isegi võibolla üks magamiskott kotis, aga eriti eelistatud ei ole see, et ma siin magaksin.

"Kas... kas sul on kõik korras?" küsis Anabelle veidi kõhklevalt. Ta oleks pidanud haiglatiiba minema, aga mõte kuskil jokutavast Samist polnud kõige parem. "Ma mõtlen nagu siin üleval." lausus neiu sõrmega pea peale koputades.

,,Jah, ma olen lihtsalt väsinud''lausus Sam ja muigas,,Ma peaks minema alla, aga kahjuks oleme me ühes kõrgemas tornis. Milline jama, ma kardan, et pean kuskil mõne nurgaaguse otsima''Sam põõritas silmi,,Suva see, niikuinii hakkab koit lähenema''Tõesti oli silmapiiril näha midagi punakat, päike hakkas varsti tõusma.

Uskumatult silmitses Anabelle taevast. Hakkas tõesti päike tõusma. Alles siis jõudis talle kohale, kui kaua ta oli üleval olnud. "Sam, sellest hommikust Tarviklikus toas." alustas Anabelle rääkimist ja hammustas siis huulde. Ta polnud kindel, kas oleks pidanud selle üles tõstma.

,,Jah?''küsis Sam ja istus äärepeale. Mida Anabelle õelda tahtis?

"Ma tajtsin vabandada, et ma ära jooksin." lausus neiu maha vaadates. Ta võlgnes Samile vabanduse. "Ma ei oodanud lihtsalt midagi sellist." lausus Belle kõhklevalt. Kuigi talle oli see meeldinud.