Jätke mind üksi!(Anabel ja Sam)

Sam tuli torni joostes,pisarad voolamas, viiulikott koos enda teise kotiga käes kõikumas, mantel pealt äralibisemas ning mõtted keerlemas. Ilm oli jube: Torm ja välk ja vihm, ja ärgem unustagem suurt tuult. Sam ei hoolinud sellest, ta kasutas torniuksel lukustamisloitsu ja pani kotid äärde, siuksesse kohta, et need ei saanud allakukkuda, ning siis hakkas Sam viiulit mängima. Kurba lugu, kuid Samil polnud vahet. Ta ei suutnud enam, koguaeg tuli kuskile mingi suvakas teda segama. Kui nüüd ka keegi tuleb, karjub Sam talle näkku ja kaob minema. Vot.

OT:Anabelle

Anabelle'i päevik oli Põhjatornis. Mitte see tavaline mõttetu mugupäevik kus tunnid ja kodune töö sees käib, vaid neiu isiklik päevik. Täis neiu isiklikke mõtteid. See ei oleks kohe kindlasti kellegi teise kätte tohtinud sattuda. Mis sest, et see oli loitsuga lukustatud, lahti sai selle kiiresti ja Ana lootis vältida oma mõtete kuskil valjusti ettelugemist. Seetõttu oli ta vihaselt üles kõmpinud, kõrvaklapid peas. Terve selle aja polnud ta isegi märganud, et sealt ei tule muusikat, kuna ta telefon ega ka mp3 ei töödanud. Sellleasemel tuli kuskil mingit jama klassikalist sitta, mida Belle oleks tahtnud välja lülitada. Niimoodi pahas tujus jõudis Ana ukse taha ja mühatas vihaselt, kui uks lukus oli. Vastumeelselt prõmmis neiu paar korda vastu ust.

KURADI FASSISTID KURADI FASSISTID JÄTKE MIND RAHULEE! Oleks tahtnud Sam selle trummisoolo, või õigemini uksesoolo peale õelda. Kuid Sam hakkas veelgi kõvemalt mängima. Et Anabellet ajaks see asi närvi ja ta lahkuks. muhaha. Sam peatus hetkeks ja hakkas FOur Seasonist Sprinig mängima.

Anabelle sulges hetkeks silmad ja mõtles, kui väga tal seda päevikut ikka vaja oli. Siis meenus neiule hommikune koristaja ja prügikast oli viimane koht kust Anabelle oleks oma päevikut leida tahtnud. Ta prõmmis veel paar korda ja andis siis uksele jalaga. Sinna tuli mõlk neiu saabastel olevatest neetidest ja Belle muigas kõveralt. Võlukeppi välja tõmmates lausus Ana avamis loitsu, mille peale lukk kergelt klõpsatas.

Stupid girl, u thind Sam heard that? Sam jätkas mängimist. Muide, ta oli uksepoole seljaga serva ääres, niiet näha oli ainult Sami siluetti

Samist umbes kaks sammus paremal lamas ka Anabelle'i päevik. Neiu needis oma halba õnne ja astus sisse. Ta saapab klõpsusid kivil ning neidis seadis sammud äärt mööda sinnpoole, kus ta päevik paistis. Viiuli järgi Belle juba arvas kes seal seisab, kuigi lootis et eksib. Samiga sellisel hetkel kokku saada, oleks... huvitav. Kuigi ka hirmutavalt vale.

Sam tõmbas enda nahkdressika kapuutsi silmadele,ning põõras ringi. Ta arvas, et teab, kes seal on,,Anabelle''sosistas poiss väriseva häälega ja astus ettepoole. Oli näha, et poisi jakk on ehtsast musta värvi hobuse nahast. Kunagi oli Sam suure kaarega ehtsast loomanahast riietest mõõdajalutanud, kuid nüüd Samil oli kõigest pohhuj. ,,Sina''lausus Sam külmalt.

Anabelle võpatas. Kurat, ta oli lootnud et see pole Sam. Pealegi seisis poiss täpselt ta päeviku kõrval. "Hei." lausus neidis, silmitsedes nahkkaantes päevikut Sami vasaku jala kõrval. Kiiresti kammis ta silmadega üle Sami käte, et näha ega tal midagi ohtlikku käes pole. Nagu nuga.

On viiul ohtlik,,Mida sina siin teed?''küsis Sam lihtsa küsimuse külmalt. Ei ta polnud raamatut märganud.

Kui Sam just sellega peksma ei hakka tüdrukut. Selleks on viiul liiga kallis et sellega peksta ma oletan. "Mitte selleks et sind otsida." lausus Anabelle pahaselt. Ta ei viitsinud jamada ning see päevik oli viimane asi mida Sam oleks hetkel lugema pidanud. Jah, Anabelle oli kirjutanud sinna ka Samist.

Nüüd nägi Sam enda jalgejuures olevat raamatut,,Mõnda õpikut?''oletas Sam ja võttis raamatu enda kätte ja muigas,,TUndub olevat mingi muundamisõpik''

Anabelle võpatas tahtmatult, kui Sam raamatu üles korjas. "Jah, muundamisõpik. Anna see siia. Mul on homme töö." lausus Belle kannatamatult. Ei usu et tema lukustusloits kaua vastu peaks, kui keegi võlukepi välja tõmbaks. "Palun." sundis Anabelle ennast ütlema.

,,Mul on ka seda vaja, laenan seda, eksole.''Sam proovis seda lahtikangutada,,Raisk''pomises ta ja tahtis võtta taskust võlukeppi, mis oli tal kotis.

"Ei!" hüüatas Anabelle ja astus sammu ettepoole. "Anna siia palun." lausus neidis, kui nägi võlukeppi. Ta üritas taskust enda oma kätte saada, aga see oli tal vihaselt seljkotti topitud, mis rippus pooleldi üle õla. Anabelle hakkas kotist seda otsima, tal oli vaja Sam peatada.

Sam hakkas teisele poole torni sammuma, jama oli selles, et võlukepp oli tal sügaval taskus. Raamatu pani Sam endakõrvale maha ja hakkas kotis sorima.

Nähes raamatut maas, viskas Anabelle koti käest ja sööstis selle poole. Ta jooksis poolviltu ja üritas raamatut Sami kõrvalt ilma poissi riivamata kätte saada. Samil ei ole vaja teada, mida arvab Belle sellest hommikust Tarviklikus toas.

Ja Sam kuulis jooksmist,,MIda...''suutis ta veel õelda, kui välk lõi otse üle nende torni, ning siis otse seal kõrvalolevasse torni,,wow'' oli kõik, mida poiss suutis õelda.

Ja otse loomulikult Anabelle koperdas. Vähemalt sai ta hetkeks päeviku kätte, kuid kui ta vastu ust lendas, kukkus päevik meetri temast eemale torni serva juurde. Anabelle üritas oma hingamist korda saada ja asetas käe hetkeks jalale, et mõelda, kas midagi on katki.

Päevik pidi kohe üleääre kukkuma, kuid Sam püüdis selle kinni, proovis seda avada käega ja lausus siis:,,Alohomora!''Nüüd raamat avanes, ja Sam oleks võinud hakata seda lugema, kui piisavalt valge oleks olnud

Anabelle lamas ikka veel maas ja silmitses kibedalt Sami. Loomulikult sai ta Belle päeviku lahti. "Ära loa." kortsutas neiu kulmu. Kui Sam ainult seda hommikut üles ei leiaks. Kuigi ka kõik muu ei olnud just kuttidele lugemiseks.

,,Lumos''pomises Sam ja luges mingit suvakat kohta,,Wow, kahtlane, muundamise õpikus ei peaks olema kirjas me haiglatiiva vestlust''

Anabelle ajas end seina najal sirgu. "Ära näpi." lausus neidis ja võttis oma võlukepi, sellega ähvardavalt Sami poole näidates. "Anna see siia." lausus Ana veidi närviliselt. Ta puus valutas.

Sam andis raamatu Anabellele, või õigemini viskas,,võta''muigas ta ja vaatas Anabellele sügavale silma.

Anabelle keeras pilgu mujale ja lonkas kergelt oma koti poole. Sinna jõudnud toppis neidis päeviku sügavale asjade alla ja tõstis koti õlale. Puhkust vajades toetas Belle ennast vastu rinnatist, ikka veel Sami pilku vältides.

,,Kukkusid?'' küsis Sam ja vaatas murelikult Anabellet.