Back to school.

Sarah jõudis varakult rongijaama, ta oli see aasta tulnud üksi. Mitte nagu tavaliselt terve suure suguvõsaga. Kallistused ja musitamised jäid koju. Elinal oli alati olnud rõõmus, kui sai astuda rongi peale ja Sigatüükasse sõita. Mitte, et talle kodus ei oleks meeldinud. Seljataga oli super suvi jäänud, just selle suve parimaid hetki meenutades astus Sarah naeratus suul rongi. Otsis, siis kiiresti ühe tühja kupee kuskil rongi keskel ja astus sisse. Ta üritas oma kohvrit üles tõsta, et seda sinna ülesse kottide hoidmis riiulile vms oma kohvrit vinnata, aga nii palju tal jõudu ei olnud. "Ah,"mõtles Elina pettunult,"Ma olen kas väga vormist väljas, või olen ma see aasta palju rohkem raskemaid asju endale kohvrisse mahutanud, kui eelnevad viis aastat..."

Ryan ja muud loomad.

Ryan jõudis ka väga varakult rongijaama. Ta oli rõõmus, et sai tagasi kooli minna. Teda saatis ära tema ema, kes aina rongi kõrval musutas ja kallistas Ryan'it ''Ole siis tubli, ja kirjuta mulle nii palju, kui sa saad, eks?'' rääkis Trish Ryan'ile ja Ryan ainult noogutas ja noogutas ''Tsau, ema.'' ütles nüüd Ryan lõpuks ja nägi, et ta emal olid ka pisarad silmas. Ryan ikka läks enda kohvriga rongi peale, lehvitades talle akna pealt ja puhudes talle õhumusisi. Nüüd otsis Ryan kupeed. Talle jäi esimesena ette kupee, kus oli ka üks tema tuttav üksinda sees. Ryan avas kupee ukse ja vaatas tüdrukule küsivalt otsa ''Tsau, Sarah.'' tervitas Ryan koolikaaslast rõõmsalt ''Võin ma sinuga liituda?'' küsis Ryan sõbralikult. Ta unustas ära, et ta ema huulepulga jäljed olid Ryan'ile näkku jäänud.

Sarah tõstis oma kohvrilt pilgu ja naeris kuti põsel olevate huulepulga jälgede üle ikka üsna pikalt,kogus siis ennast ja ütles:"Tere, sullegi." Elina ise oli kindlasti paremas tujus, kui eelmine kord, kui nad kohtusid ja vastas siis teistmoodi, kui tavaliselt Ryani esitatud küsimusele:" Võid, kui sa mu kohvri sinna üles saad. Nõrku ma oma kupeesse ei sovi." Pärast seda lauset naeratas Sarah jälle. Tüdruk ikka lootis, et poiss mõistis, et lause oli irooniaga mõeldud.

Ryan esialgu kergitas kulme, Sarah naeru üle. Ta ei saanud aru, mille üle ta naeris. ''Okei.'' noogutas Ryan ja võttis Sarah kohvri ja tõstis selle üles, kuhu Sarah tahtis. Kui see seal üleval oli, naeratas Ryan rahulolevalt ''Sa oled ju nõrk, kui sa seda ise sinna ei saanud.'' ehk Sarah ei pidanud ennast sinna kupeesse soovima. Ryan läks enda kohvriga kupee sisse ja asetas ka selle ülesse. Ryan sulges kupee ukse.

"Sul on põsk huulepulga jälgedega koos muide. Kes see õnnelik siis oli, kes sind põsele suudles?" küsis Sarah naljaga. Järgmise Ryani lause peale pidi Elina natuke mõtlema, oli ju ikka korralikku ettekäändu vaja, miks ta ei olnud seda kohvrit jaksanud tõsta. Millegi andeka peale Sarah kahjuks ei tulnud. "Ma olen õrnemast soost ka," vastas Sarah muiates. Täna oli neiul ikka tõesti hea tuju.

''Päriselt?'' küsis Ryan ehmunult ja hakkas enda nägu hõõruma, et seda maha saada ''See oli mu ema.'' ütles Ryan naerdes ja, kui talle tundus, et tal ei olnud enam midagi näos, noogutas Ryan ''Seda ma tean.'' ütles poiss naeratades.

"Päriselt, päriselt." naeris Elina poisi ehmumise üle." Sul on siin veel," ütles Sarah viimase huulepulga raasme oma näpuga ära võttes. Ootamatult oli poiss talle väga lähedal. Elina ei olnud sellises valdkonnas just eriti hea reageerija ja sellepärast vaatas ta lihtsalt maha, imelikult punastades.

Ryan naeratas selle peale, kui lähedale äkki Sarah talle sattus. Ta hammustas enda alahuult ja siis sättis ennast mugavamalt istuma. ''Sind ei saatnud keegi ära?'' küsis Ryan Sarah'lt, natuke üllatunud tooniga.

Sarah istus ka maha, mis ta seal ikka totakalt seisab. "Ei saatnud jah. Mind juba musitati ja kallistati ohtralt kodus ära," vastas neiu siis Ryani küsimusele.

Serena talus ilusti ema-isa musid-kallid ära ja lubas kirjutada, kuigi ta seda arvatavasti eriti tegema ei hakka. Ta vedas oma suure kohvri ja kassi rongi peale ja lehvitas kergelt vanematele. Ta astus suvalisse kupeesse sisse lihtsalt, tundus kena kupee. "Tere," tervitas Ser kupees olijaid. Tüdruk oli talle nägupidi tuttav aga poiss ei tulnud tuttav ette. "Kas see kena džentelmen tõstaks mu kohvri üles?" küsis Serena. Ega neiu viitsind ise võlukepiga jändama hakata. Neiu sättis ennast istuma ja sättis kassikasti enda kõrvale ja jäi ootavalt noormeest silmitsema.

"Ooh, Ryan. Vaata, et sa endale liiga ei tee. Pärast minu kohvri tõstmist olid sa küll üsna kurnatud," ütles Sarah kutile togivalt. Tegelikult ei teinud poiss teist nägugi, kui ta Sarahi kohvrit tõstis. Sarahil oli ikka tõesti hea tuju, tavaliselt oleks ta kuskil kupee nurgas istunud ja raamatut lugenud. Sisse sadanud tüdruku tervitusele vastas Sarah ka naeratus veel suul:"Tere."

"Oh, küll ta hakkama saab, eksole?" küsis Serena naeratades. Poiss mingi nõrguke küll ei tundunud, aga siiski, kes teab. Las ta nüüd pingutab et neiut aidata.

Ryan tervitas ka tüdrukut vastu ja tõstis ta kohvri siis sinna üles. Ta ei teinud jah teist nägugi. Ryan naeratas ja istus tagasi enda kohale ''Ei juhtunud minuga midagi.'' ütles Ryan muiates.

"Vot, kui tugev poiss," ütles Elina korraks Ryanile otsa vaadates. Pööras, siis oma pilgu uuesti kupeesse sisenunud tüdrukule ja ütles:"Sa tundud kuidagi tuttav. Kus ma sind näinud olen?"

"Tänud," lausus tüdruk poisile. "Koolis, ma oletan," lausus Ser kergelt naerdes. Kus mujal võiksid nad olla kohtunud? "Mina olen Serena," tutvustas Cessy ennast, sest ametlikult ta kummagi inimesega tutvunud ei olnud.

"Arvatavasti koolis jah" ütles Sarah vaikselt. Neiu nime kuuldes Elina noogutas ja vastas:" Minu nimi on Sarah. Sarah Elina."

"Kas meil on koos tunnid?" küsis Serena, tüdruku nimi oli väga tuttav. "Sa oled Ravenclawis eks? 6. klass?" tuli nüüd midagi talle pähe.

"'Ma kujutan ette, et kõik need tunnid, kus sina käid on meil koos. Ma õpin kõiki aineid," vastas Sarah kupees ringi vaadates. "Olen küll ja sina ka?" küsis Sarah Elina, siis Serenalt vastu.

"Mina ka jah," vastas Serena. Siis on teada kust nad üksteist näinud olid. Cessy mäletas nüüd Sarahit tundidest. "Sa oled see tuu... see tark tüdruk eks?" küsis Serena ilusti naeratades. Ta võttis oma kassi kastist välja ja hakkas teda silitama.

Sarah sai aru küll mida neiu oli hakanud ütlema, tuupur oli talle varemgi öeldud. Tüdruk mõtles, siis mida Serena küsimusele vasta ja ütles, siis midagi ebamäärast:" Ma ei tea, kas tark just, aga..."

"Ära ole tagasihoidlik, sa oled ju prefekt ja puha," meenus Serenale. "Kui ma tunnis millestki aru ei saa, siis tulen küsin sinult. Sa ju õpetaksid mind?" küsis Cessy armsalt naeratades. Tundus et tema kassil polnud paitamise tuju, ta hüppas oma kasti tagasi.

"Olen prefect küll, aga see ei näita veel ülimat tarkust. Kindlasti on meie klassis targemaid inimesi, kui mina," ütles Elina. "Ma arvan küll, et õpetaksin. Aga sa oled ju ka Ravenclawis, järelikult oled sa ju ise ka tark?" vastas Sarah Serena esitatud küsimusele ja esitas, siis oma küsimuse ka kohe otsa.

"Võibolla," leppis Cessy selle esimesega. Kuigi siiski mäletas neiu mõnda kiitust mida õpetajad olid Sarahile avaldanud. "Ma õpin üsna hästi jah. Ma ei pinguta tunnis ega kodutöödes eriti ja ma ei ole ka raamatutest vaimustuses nagu enamik meie majast. Mind on lihtsalt kodus hästi õpetatud. Saan kõigega enam-vähem hakkama," jutustas ta. Ta ei olnud kunagi päriselt mõistnud miks teda Ravenclawi sõõlati. Ehk lihtsalt tema hea pea pärast, sest eriline innukas õppija ta ei olnud. Ta ei olnud kunagi oma maja inimestega väga hästi klappinud. Huvid olid lihtsalt tihti erinevad.

Rong hakkas liikuma ja Sarah jälgis natuke aega aknast väljas toimuvat, näiteks teistele lastele lehvitavaid inimesi. Tal oli heameel, et tema vanemad olid temaga kodus hüvastijätnud, sest see vaatepilt, mis praegu aknast paistis oli tohutult naljakas ja labane. Neiu naeratas selle peale. "Võib-olla, võib-olla, aga selle eest ma ei mängi eriti hästi lendluudpalli," ütles Sarah Serena ühe sõnalise vastuse peale. Tüdruku järgneva lause peale ta noogutas.

"Ma mängin vabal ajal lendluudpalli, aga ma ei tea kui hea ma selles tegelikult olen. Koolis pole kunagi mänginud," jutustas neiu. "Mulle üldiselt täitsa meeldib sport," lausus ta. Kui rong tema vanematest möödus manas Serena näole oma kõige armsama naeratuse ja lehvitas vastu. Ema oli nutmise äärel, nagu ikka.