Öökullinunnutus

"Hey mate sel juhul," ütles Davido. Tema kehahoiak muutus järsku erksamaks ja nägu rõõmsamaks. "Aga okei, aitab nõmedatest teemadest!" teatas ta. "Erm...mis sa vaheajal teed näiteks?" küsis ta naeratades.

"Mul on plaan minna mõneks ajaks Londonisse, koju," lausus Chanelle. Nad pidid seal Liam'iga endale autod ärima ja siis nendega ringi sõitma ja ägedad olema. "Ja siis lähen Prantsusmaale ja Californiasse tahaks ka suve veetma minna," lausus neidis. "Käin poodides, päevitan, ujun, söön jäätist, saan mõne sõbraga kokku," loetles tüdruk üles tegevused ka. "Su enda plaanid?" küsis ta Doriano'lt ka.

"Ilmselt olen ma suurem osa ajast kodus," alustas Doriano. "Siis me lähme Itaaliasse vanavanematele külla. See saab raske olema, sest nad ei oska ühtegi sõna inglise keelt.... ...ja ülejäänud aja ma ilmselt lebotan kodus, loen, tegelen Giovanniga, käin ratsutamas ja käin isa vennal abiks. Ta on küll inimeste arst, aga ta lubas mu suveks paar korda kuus õena tööle võtta." See oli vist kõik....

"Sul on hobused?" küsis Chanelle. Ta oli ka väiksena palju ratsutanud ja hobustega tegelenud aga suuremaks saades ta nö. kasvas sellest välja. "Sind siis tõesti huvitab teiste aitamine," maninis Chanel naeratusega. Kui ta õena tööle kavatses isegi minna, võimis.

"Jap, meil on kaks hobust," vastas Davido. "Valge ja must ruun," täpsustas ta. "Minu Benvenuto on valge." Doriano mõtles veidi: "Kui sind juba siia loodud on, siis peaks ju maailma natuke paremaks proovima muuta, onju?" naeratas ta.

"Okei," noogutas Chanel hobuste peale. "Jah, see on õige suhtumine..," noogutas Chanelle mõtlikult.