Öökullinunnutus

Doriano oli koos Giovanniga tulnud öökullimajja. Osalt selleks, et oma lemmikule veidi seltskonda otsida, osalt selleks, et tulla neid võrratult imelisi linnukesi nunnutama. Ta laskis Giovannil ettevaatlikult teiste öökullide juurde lennata ja ise kudistas üht valget lõua alt. Öökull pani silmad kinni ja mõnules, Doriano naeratas.

Chanelle oli lõpuks end kokku võtnud ning kirjutanud kirja enda vanadele sõpradele Beauxbatonsisse. Alles nüüd, kuna ennem polnud ta viitsinud sellega vaeva näha. Nüüd oli neidis igal juhul astunud öökullimajja, käes volditud pärgament. Chanel vaatas majakeses ringi ning muidugi märkas ühte võõrast noormeest. Seiranud hetkeks kuti tegevust, viis Roxy siiski oma pilgu öökullidele.

Doriano keeras end rahulikult ümber, kui kuulis selja taga samme. Öökulli paitas ta edasi, see paistis linnule meeldivat. Ta küll saputas hetkeks tiibu, kui Doriano end liigutas, kuid mõnules siis edasi. Doriano vahtis hetke hindavalt tüdrukut kes, pärgament käes, sinna oli ilmunud.
"Tere," ütles ta siis ülilaialt naeratades ja silitas öökulli tiibu. Ta toetas end vastu seina, ei viitsinud enam niimoodi kuninganna ihukaitsja seisakuga passida.

See ülilai naeratus oli kindlasti nakkav, seepärast ilmus Chanelle'i huulile ka kerge naeratus. "Tere jah," lausus ta uuesti pilku kutile viies. Siis vaatas ta taaskord öökullide poole. Milline oleks hea valik? Kuna Chanelle'il endal öökulli polnud, sammus ta ühe kooli kaku juurde aknal ning võttis oma kirja, et sellele viimast korda pilk peale visata.

"Hmm..." ütles Doriano, pani öökulli Giovanni juurde ja vabandas kenasti, kusjuures ta ei tulnud selle pealegi, et on imelik, kui ta räägib öökullidega nagu täiesti tavaliste inimestega. Ta sammus tüdruku ja tema postimehe juurde ja silmitses murelikult öökulli hõredate sulgedega tiiba. Ta võttis kaku sülle ja pani ta oma käsivarrele istuma.
"Ta on natuke räsida saanud," ütles Davido ja tõstis ettevaatlikult kaku tiiba. "Äkki ei peaks teda praegu koormama?" küsis ta ettevaatlikult. "Ta võib alla kukkuda või midagi." Doriano keeras end öökulli poole, keda ta ennist hellitanud oli. "Sorry sõbrake," ütles ta,"kuid mulle tundub, et sa pead neiukese kirja kohale viima."
Ei tea, kas lind sai aru või mitte, aga igatahes lendas ta sinnasamasse aknale.

OT: Sorry, ma vist kirjutasin liiga palju

OT: Ohsa.

Chanelle oli juba selle peale oma pilgu uuesti poisile viinud, kui see öökullidega rääkima hakkas. Huvitav tundus. Chanel noogutas kuti sõnade peale. "Viimane asi, mida mul vaja oleks, oleks see, kui see kiri kohale ei jõuaks," pomises tüdruk. "Aga tema näeb terve välja, eks?" osutas ta nende juurde lennanud öökullile. Seda öökulli oli kutt ennem silitanud ka.

"Totaalselt," vastas poiss. "Ilus tüdruk ka," ütles ta. "Öökull," täpsustas Doriano muiates.
Kurat, mõtles ta tegelikult. Jälle ma hakkan jama ajama. Ta pani öökulli nurka, kohevate õlgede peale ja lubas talle mõttes, et hakkab teda nii hästi ravima, kui oskab. Oma juukseid siludes pööras ta end tagasi "tüdrukute" poole.

Chanel'i huulile ilmus õrn muie, kui ta kuulis, mida too noormees ütles. "Sa saad öökullidega hästi läbi," Lausus neidis. "Ma ei tee tüdruk öökullidel ja poiss-öökullidelgi vahet," lisas neiu. Tark poiss. "Mis su nimi on?" küsis Chanelle, pilk kutil.

Doriano kergitas kulmi, kui kuulis, et neiu ei suuda eristada daam-ja meesöökulle. "Doriano... või Davido, kuidas kunagi," vastas ta. "Doriano Davido London," ütles ta kokkuvõtteks. "Öökulliekspert on mu registreerimata keskmine nimi. Ja ...sina?"
Preili ma-näen-välja-nagu-beauxbotonlane-ega-tee-öökullidel-vahet, jätkas ta mõttes ja muigas.

Jah. See et Chanelle neid eristada ei suuda, kukkus kuidagi valesti välja. Daamöökullid. Ma tahaks naerunäoga smaili panna siia. "Huvitav nimi," lausus Chanelle. "Chanelle, Chanel, mõnikord Roxana, kuidas iganes sobib," lausus Clara ka oma nime. "Sind huvitavad siis öökullid väga?" järeldas neidis. Et kohe ekspert. Tegelikult nägi Roxy ise ka, et noormees oskas nende lindudega käituda.

"Sa oled prantslane?" imestas Dor. "Muidugi huvitavad, no vaata neid!" ütles Davido ja laiutas öökullide poole käsi.

"Pooleldi prantslane," lausus Chanelle küsimuse peale. Ema oli prantslanna ja isa inglane. Neidis vaataski korraks lindude poole.

Davido naeratas arusaadavalt. "Minu ema on itaallanna," ütles ta. Ta oli oma päritolu üle väga uhke.

"Siis sa oled pooleldi itaallane," noogutas Chanel. "Lahe," arvas ta. Neidis ise oli ka rahul, et ta prantslane oli. Pooleldi.

"On jaa lahe," ütles Davido uhkelt ja naeratas. Ta pöördus tagasi Giovanni poole ja ootas, et Chanel oma kirja ära saadaks koose selle kena daamöökulliga.

Chanel noogutas, vaatas siis kirja korraks üle, voltis selle kokku ja asus kirja daamöökulli jala külge siduma. Aega võttis, aga asja sai. Varsti lendaski lind aknast välja ning Chanel jäi talle järele vaatama.

Davido vaatas aknast välja ja hüüdis: "Bye, mademoiselle!"

Chanelle muigas selle peale. "Ta on teel prantsusmaale," lausus neidis. Seega Davido hüütud lause sobis hästi.

"Bon débarras," jätkas Davido endiselt aknast välja vaadates ja pöördus siis tagasi. "See on ainuke prantsusekeelne lause mida ma oskan," lausus ta muiates.

Chanelle naeratas ning pööras oma pilgu aknalt. "Hääldus oli täpselt õige," lausus neiu kiitvalt. "Ma ei oska üldse itaalia keelt," mainis Roxy.

"Ma tänan," ütles Doriano. "Ega minu itaalia keel ka nüüd perfektne ei ole, aga mia madre õpetab mind ikka," jätkas ta naeratades.

"Su isa on siis inglane?" oletas Chanelle. Jutujätkuks küsis. Temal endal oli prantsuse keel lapsest saati suus.

"Täiesti puhas inglane," noogutas Doriano. "Ta vennatütar käib ka siin koolis," ütles ta mõtlikult. Ta oli alles vähe aega siin koolis käinud ning polnudki teda veel kohanud. Peaks ta mõni päev üles otsima.

"Ma ei tea siit koolist paljusid," lausus Chanelle. "Mis majas ta on?" uuris neidis siiski järele. "Mis majas sina oled üldse?"

"Hufflepuffis," ütles Danielo. "Mina olen Hufflepuffis." "Liz on Gryffindoris," lisas ta vaikselt. Ta tõstis küsivalt pea ja jäi ootama informatsiooni Chanel´i maja kohta.