Öökullinunnutus

"Gryffindoris? Ma olen ka seal," lausus Chanel. Tal oli päris hea mele Gryffindoris olemise üle. Rahul oma majaga.

"Mõnuus," ütles Doriano. Ka tema oli rõõmus oma huffelpufflase staatuse üle. Ta istus maha, õlgedele. Vigastatud kullikese kõrvale.
"Tule istu," ütles ta Chanelle´ile. Mul oleks vaja kedagi, kellega rääkida ja kes mulle lihtsalt "Huhuu" ei vastaks..."

Chanelle naeratas ning kõndis sinna, kus Doriano ja öökull istusid. Ta ei kavatsenud "Huhuu" vastata ka. "Midagi mureks?" küsis Roxana õlgedele istudes.

"Just see ongi, et mul pole kellegagi peale nende düüdide rääkida," naeratas Danielo ja osutas öökullidele. Ta keerutas pöidlaid ja mõtles sobivat jututeemat välja.

"Öökullid ei olegi head vestluspartnerid?" küsis Chanelle teeseldud üllatusega. Paistsid sellised rahulikud linnud, kes vaikides kuulasid, mida räägiti ning vahepeal pistsid vahele mõne "Huhuu"."Tegelikult ma täitsa mõistan sind, mul oli ka alguses siia kooli tulles selline tunne," lisas neidis tõsisemalt. Ja tema ei saanud veel öökullidega ka nii hästi läbi, kui Doriano.

"Ei, muidugi nad on," ütles Dor kiiresti. "Aga ma öökullistun lihtsalt ära varsti, uhhuu! Näed?"

Chanelle naeris selle peale. "Aga nagu sa ennem ütlesid, oled sa siin koolis uus? Varsti tekivad sulle sõbrad ja vestluskaaslased ja kes kõik veel," lausus Chanelle mõtlikult. Doriano tundus just selline inimene, kes kõigiga hästi läbi võiks saada janii.

"Eks vaatame," ütles Dor ja kehitas õlgu. Ta uuris vaese väikse vigastatud öökulli tiiba. "Mõned inimesed väldivad mind mu öökullihulluse pärast, aga kes siis nende sõbrakeste eest siis veel hoolitseb, kui mitte mina?" Danielo naeratas.

"Jah.. See tundus mulle ka alguses veider, aga heas mõttes. Pole palju inimesi, kes lihtsalt ise tahaks loomi aidata janii," lausus Chanelle ausalt. Väga tore tegelikult.

"Jaa, nii nummi, eks?" Doriano puhkes naerma ja pani öökulli tagasi enda kõrvale.

"On jaa," lausus Chanelle siis samuti naerma hakates. "Sul on endal päris oma öökull ka?" küsis Chanelle. "Miks ma üldse küsin? Kindlasti on," arvas neidis.

Davido tõusis püsti ja võttis õrrelt oma armsa Giovanni. Ta istus koos linnuga tagasi õlgedele ja ütles ta kurgualust silitades: "Siin ta ongi, minu kallis mr. Giovanni." Giovanni kurises mõnust nagu kass. "Mu patroonus on ka öökull," lisas Doriano.

"Giovanni," kordas Chanelle noogutuse saatel nime korrates ja naeratas siis kergelt, kui ta öökullile otsa vaatas. "Ta on ilus," arvas neidis.

"Ütle aitäh, Giovanni," ütles Doriano rahulolevalt. Giovanni lendas ette hoiatamata suure pahinaga Chanelle´i õlale. Doriano sai tiivaga vastu pead. "Giovanni!" hüüatas ta.

Chanelle oli ehmatusest silmad kinni pigistanud, kui Giovanni suure hooga tema poole lendas. Ta arvas, et nüüd lind ründab teda. Aga ei rünnanudki. Tundes oma ühel õlal väikest raskust, tegi Chanel järelduse. "Ta on mu õla peal, onju?" arvas Chanelle, julgemata oma õlgu liigutada. Aeglaselt avas ta oma silmad ka.

"Jap, seda küll" ütles Davido oma pead hõõrudes. "Ma ei teadnudki, et see on tema arust tänamine. Oiii, Giovanni. Sa oled niii viisakas ikka, tänan muhu eest."
Giovanni vaatas uudishimulikult Chanelle´i kinnipigistatud silmi ja kummardus talle lähemale. Vaatepilt oli koomiline. Kui Chanelle oma silmad nüüd lahti teeks, näeks ta esimese asjane imestusest suurte silmadega XXXL öökulli nägu.
OT: Mõni sekund pidin ajas tagasi rändama, et Giovanni vahtida saaks

Chanelle arvas, et lind istub siis ohutult tema õla peal ning avas silmad. Järgmisel hetkel olid tema silmad samuti imestusest ümmargused. "Oh isver!" esimene reaktsioon oli, et Giovanni sööb ta ära. Järgmisel hetkel sai ta aru, kui võimatu see oleks olnud. Ning siis hakkas Chanel itsitama. See, kuidas öökull teda vahtis, oli naljakas. Ta püüdis naeru ajal võimalikult vähe rappuda, et Giovanni tema õlalt maha ei kukuks janii. "Mis ta teeb?" küsis Chanel muiates. Miks ta teda nii vaatas?

"Ma ei tea," ütles Doriano ja naeris omaette. "Ju ta püüab sind "rahustada" või midagi. Davido tegi sõrmedega jutumärke. "Tõmba tagasi, Giovanni," ütles ta. Giovanni jäi uniselt Chanelle´i õla peale kössitama. Tark öökull. "Nii, nüüd ta tahab tududa," ütles Doriano ja tegi beebi-pudistamise häält.

"See rahustamine tuli tal hästi välja," lausus Chanelle veidi sarkastiliselt. Pigem ajas see Chanel'it naerma ja siis ei saanud ta rahuneda. Chanelle kahtles hetkeks, kuid keeras siis oma pead veidi öökulli poole, et näha, kuidas Giovanni istus seal tema õla peal.

OT: Ehh...miks ma tsiteerisin

Giovanni tudus seal, roosade silmalaugudega pisikesed silmad kinni. Ta sättis end veidi ja vajus veel rohkem kössi.
"Aww..." ütles Doriano. "Head ööd!" "Ma loodan, et sa lähiajal kuskile minema ei pea?" küsis Davido Chanelle´ilt ja naeratas sõbralikult.

Chanelle naeratas. "Mul aega on. Saabki oma õhtu sisustatud," lausus Chanelle. Kuskile minna tal plaanis polnud jah. Ja midagi muud teha ka polnud. "Ega ta alla ei kuku nii?" küsis Chanel. Öökullil polnud seal kuigi turvaline ikka.

"Tal on hea tasakaal," vastas Davido. "Ja kui ta oma pekikesed niimoodi laiali laotab, siis on eriti mõnna," lisas ta.

"Magades on ka hea tasakaal?" küsis Chanelle, kõhklevalt. Samas Doriano kindlasti teadis temast paremini. Chanel vist ei pidanud muretsema.

"Ta on öökull ju," ütles Doriano. "Kui ta isegi oma silmi liigutamata selja taha saab vaadata, siis tasakaalu hoidmisega saab ta ka hakkama."