Igavus ja üksindus on vist toredad asjad...

Aqua siis jalutas mõõda Sigatüüka siseõue üski ringi kuna ta ei tundnud siin koolis kedagi. Ta oli alati kõigist eemale hoidnud aga nüüd kus ta oli siin juba 5(No sees suhtes, et ta käib ju 5. klassis) aastat ära olnud, ta tahtis omale sõpru saada. Marial oli sellest üksindusest kõrini.
Lõpuks mõtles ta istuda pingile kuna ta jalad valutasid juba sellest kõndimisest.

OT: Sellega võivad liituda kõik, kes tahavad... piiranguid pole.

Arya lonkis vaikselt vestibüülist siseõue. Gryffindor'i puhketoast oli villand saanud, kuna Isis oli seal olnud ja ülejäänud majakaaslastele ei meeldinud kohe üldse tüdruku lemmikloom. Hall hunt Valküür oli nüüdki tüdrukul tihedalt sabas. Peamine põhjus miks ta puhketoast ära oli tulnud, oli siiski selles, et Putelanus lubas Minerva'le tüdruku hundist rääkida, et direktriss Isis'e poolõele mõistuse pähe paneks.

Aqua märkas eemal kedagi aga ei teinud temast üldse välja kuna ta ei ju oli suht arg tüdruk. Ta kartis võõrastega rääkida kuna tal on elus olnud palju halbu kogemusi võõrastega, seega istus ta seal vaikselt edasi. Ta nägi isegi looma käimas sellel isikul järel, see tegi Aqua meele veel rohkem kurvemaks. Ta oleks ka tahtnud omale lemmiklooma aga see oli ju tema lastekodus keelatud ja tal polnud ka raha, et seda kuida soetada.

Arya peatus vaadates korra ühe pingi ning seejärel ühe põõsa poole. Hetke aru pidanud otsustas ta siiski põõsa kasuks ning istus selle alla maha, Valküür keeras end perenaise ümber kerra ja põhimõtteliselt tõstis Arya lõpuks endale selga, et tüdrukut külma maapinna eest kaitsta. Lootnud, et on nüüd rahulikult üksi ja ei pea mõnda aega Isis't jälgima, eksis Arry aga rändalt. Mustad juuksed lehvimas ja erinevat värvi silmad helkimas prantsatas Isis siseõue ühest vestibüüli aknast kukkudes kõhuli maapinnale. Kukkumine lõi Isis'e hetkeks hingetuks, kuid jjuba mõne sekundi pärast tüdruk kogus end ja ajas vaikselt istuli. Randme oli meie geenius ja välja väänata suutnud.

Aqua jälgis enda ümber olevaid inimesi ja istus edasi seal pingi peal. Ta otsis oma taskudest oma telefoni tükk aega aga ei leidnud seda. Siis aga tuli tal meelde, et see jäi tal oma tuppa laua peale kuskile. Maria istus vaikselt seal siis edasi ja jälgis taas enda ümber olevaid inimesi, talle meeldis seda rohkem teha kui nendega suhelda.

OT: Sigatüükas elektroonika ei tööta üldiselt vms. Telefonid ja muu säärane lähevad hulluks. Ainult neid vanaaegseid välguga fotokaid saab kasutada..

Isis istus nüüd juba vaikselt seal maas hääletult vandudes ja väljaväänatud rannet masseeride. "Osav.." turtsatas Arya rohkem endale ja pööras pilgu oma saamatult vanemalt õelt võõrale kes sammuti siseõues viibis. Midagi öelda Arry'l aga polnud. Ta üldiselt oli siiski rohkem tegude kui sõnade nõid ja seega talle ka väga teistega rääkida ei meeldinud. Isis ei olnud oma poolõe täielik vastand, aga ta oli lisaks oma tegudele ka paras tatraveski nagu Wandere.

OT: okay, tore teada ... ta ei kasutagi seda telefoni eriti... see on rohkem tal ilu asjaks.

Aqua jälgis siis endiselt enda ümber olevaid inimesi, kuna see oli üsna põnev tegevus kui ei julge inimestega rääkima minna. Aqua ohkas ja hakkas siis ümisema mingit viisi juppi mida ta teadis kuna tal oli tegelt suhteliselt igav. Tal oli igav kuna ta ei tundnud esiteks siin kedagi ja teiseks ta ei osanud või ei teadnud mida teha. Tal oleks olnud vast sõpru kui ta ei oleks oma koolikaaslasi esimsel aastal tõrjunud endast eemale. Nüüd ta istub siin üksi tunneb üksindust, kurbust, igavust ja veel ka igatsust, et saaks kellegiga normaalselt rääkida, viimati ta tegi seda kui oli 4-5 aastane vaid.

OT: Selge.


Ta peaks kunagi Wanderega kokku saama. Majakaaslased ikkagi. Wanda sõbrustab kõigiga valimatult. Otsustanud, et ranne kannatab olla küll ajas Isis end lõpuks püsti ja pühkis vasema käega püksid enam-vähem puhtaks suundudes edasi Arya juurde, kes pilgu uuesti õele pööras. "Kas sa tunned teda?" uuris Arry enne kui Isis suu lahti teha jõudis õelt ja viipas võõra Rave poole. Isis kortsutas kergelt kulmu ja pööras pilgu klassikaaslasele ja kehitas kergelt õlgu.

Aqua jälgis ikka endiselt võõraid kuna tal pole tõesti midagi paremat teha. Ta kuulis küll mida nad seal rääkisid aga ta ei teinud sellest välja kuna ta oli õppinud enda ümber olevate inimeste juttu ignoreerima. Selle asja sai ta selgeks juba enne siia kooli tulekut kuna teda narriti vanasti palju kuna ta erines igas asjas teistega ja algul ta võttis seda kõike nii sügavlt hinge, et teda võis isegi näha nuttes kuskil nurgas istumas või siis vetsus. See narrimine saigi saatuslikuks tema puhul, see mõjutas teda nii palju, et ta hakkas inimesi oma elust eemale tõrjuma ja mitte nendega suhtlema vaid ignoreerima igat nende lauset.

"Hey!" hüüatas Isis mõne hetke pärast, kui Arry midagi muud ei öelnud, võõra poole. "Kes sa oled?" See oli vajalik info ja ISis oli üldiselt harjunud, et ta enam-vähem kõiki oma klassi kaaslasi ja majakaaslasi ja üleüldse selliseid tegelasi mingil määral teadis. Kui keegi oli võõras tuli seda probleemi lahendada.

"Em.. minuga rääkida wä?" küsis Aqua sellepeale. "Kui rääkid siis mul on nimeks Aqua Maria Smith," lisas ta veel ja üritas naeratada, mis oli vägagi feik, kuna tal ei olnud enam erilist tuju, et kellegiga rääkida.

Isis hakkas just küsimusele vastama, aga tundus, et võõras sai juba ise ka aru, et temaga räägiti, kuna parasjagu siseõues vist kedagi peale nende polnud. "Kas sa käid viiendas klassis?" küsis Nigra lisaks. Tuttav nägu tundus ikkagi. Kui klassikaaslane on siis on vähemalt arusaadav. Seda, et tegu pole teise dorkiga teadis Isis kuna oma maja omasid tundis ta paremini kui teiste majade ome.

"Käin küll," vastas Aqua ja tõusis püsti. Kuna Marial oli väga igav siis ta vaatas niisama siin ümbruses ringi ja nägi lilli. Ta kõndis lillede juurde ja nuustutas neid. Lilled olid ühed asjad neist asjadest mis talle meeldisid.

Zayn kõndis üksinduses kooli suurets kriuksuvast uksest välja. Ta oli just tulnud asju pakkimast, seega väga väsinud ja omadega läbi. Poiss oli veidi uimane ja vajus seepärast ühe puu alla istukile. Päike kõrvetas tema jalga, mis puuvarjust välja paistis. Poiss tõmbas oma jala puuvarju. Korraga nägi ta paari võõrast, keda ta ennem ei märganudki. Poissi huvitas nende tegevus. Rääkimine.

Isis jälgis veidi arusaamatult klassikaaslase tegutsemist. Lillede nuusutamisest ta eriti aru ei saanud, ei tundunud huvitav tegevus tema jaoks vähemalt. Arry potsatas kuhugi õe juurde istuli ning küsis üpris nõudlikult. "Ega sa Lühisega jälle midagi teinud pole?" Nigra poolõde kortsutas ka kulmu, kuna miski õe vööl rippuvas kottis liigutas end. "Mh? Mina ei ole midagi teinud, ta ise ronib igale poole." kehitas Isis õlgu avades kotti millest äärmiselt räsitud ja ärritatud olemisega kass turtsudes välja ronis.

Aqua lõpetas lillede nuustamise ja istus siis lillede ette maha. "Oot, mis su nimi on üldsegi?" küsis siis Maria, kuna ta tõesti ei teadnud siin koolis kellegi nime. No võib olla on isegi kuulnud koolikaaslaste nimesid aga ta lasi need kõik ühes kõrvast sisse ja teisest välja.

"Minu?" võppatas Isis kui see lillenuusutaja küsimuse esitas. Tema väike ja loll, ei saanud ju aru, kas rave rääkis tema või selle poisiga kes kuidagi mingi hetk sinna tekkinud oli. Taevast alla sadanud raudselt, kuna Isis ei olnud poisi tulekut märganud.

"Loomulikult, et sinult küsisin seda," ütles Aqua naeratades.

"Ahah." noogutas Isis sammuti naeratades, ainult et ilmselt laiemalt. "Nigra olen." lisas Isis siis oma teise nime nagu tal kombeks oli. Ega muidu ta põhiline lause "Call me Nigra" vist ei oleks, kui ta end Isis'ena tutvustaks. "Ja sina?" vastu pidi ka ju küsima. Muidu on ebaviisakas, kuigi Isis ei suutnud parasjagu meenutada, kas ta seda küsimust juba küsinud polnud.

"Sa juba küsisid seda. Aga jah kutsu Aqua," ütles siis Aqua naeratades.

"Küsisin või?" küsis Isis, kuigi Aqua lause oli siililegi selge. Isis'el tulid vahetevahel väiksed mäluaugud sisse. Suur seltskond ei mõjunud hästi. Suur seltskond selles mõttes, et sigatüükas õppis ikka kohutavalt palju õpilasi.

"Küsisid jahm," ütles siis Aqua naeratades. Aqua tõusis püsti ja läks istus siis oma pingile tagasi. Maria aga ei osanud enam midagi öelda, ta ei olnud tõesti eriti suhtleja tüüpi inimene.

Noh, vait olemises ei olnud ka midagi halba. "Mul on halb mälu." arvas Isis, kuigi ta tegelikult rohkem kordas asja mis tavaliselt juhtus olema fakt.

"No mine mäluke on ka halb, eriti nimede puhul. Ära pane pahaks kui ma su nime ei mäleta paari päeva pärast," ütles Hazel naeratades. Ta suudab alati inimeste nimed paari päevaga ära unsutada kui ei suhtle nendega eriti ja kasuta seda nime väga tihti.