Midagi mis ei ole igavus

Bella sammus enesekindlalt järve äärde. Ta vahtis tuimalt kaugusesse.

Isis oli hetkel hüppertujus. Kogu maailm tundus nii ilus ja lilleline, kuid ta seal venna käeotsas kõlkudes järve poole kepsles - või siis pigem Al'i selle suunas tiris.

"Ohhh, jälle mingid jõnpsikad ronivad minu rahu rikkuma. Ma nelile alles veel näitan" mõtles Bella vihaselt."Midade tahate?" küsis ta kurjalt.

"Seda mida sa ei taha." teatas Isis ninakalt, mingile tibile kes endast ilmslet väga palju arvas. Albusel jättkus oma klassi kaaslase jaoks vaid külm pilk.

"Ahhh, mis kõigil viga on?" küsis Bella vihaselt teisele tüdrukule lähenedes.

"Kõigil?" küsis Isis kulmu kortsutades. "Minul on viga see, et ma olen hull, aga minu teada, on Jack, Albus, Syd.." Isis loendas enesekindlalt veel poolsada nime üles enne kui oma lause lõpetas. "ja Athena täiesti normaalsed." teatas tüdruk, Albus't õlale patsutades, ning siis vennast eemale tõmbudes, ning blondule vastu astudes.

"No Jack ja Annie on normaalsed aga Sydi ma ei tea" lausus Bella oma kontsaga maa sisse veel sügavamat jälge lükates.

"Siis oled sa uus." arvas Isis, kui võõras ütles, et ta Syd'i ei tea. Kõik teatsid Syd'i ja kõik teatsid teda, ja nad oma korda teatsid ka veel kõiki, võib-olla, et isegi paremini kui Wanda.

"Ma ei ole uus," karjatas Bella."Ma lihtsalt ei pea kõigiga kokku puutuma," lausus ta siis kidlalt.

"Aga närvi lähed kiiremini, kui trahhtagumikuga skruut." arvas Isis lõbusalt. "Tead, sa võiksid Isabella'ga ülbus karika nimel võistlema hakkata." lisas ta siis nagu muuseas.

"Ise sa oled mingi kuradi siga," lausus Bella ülbelt."Ja karikast rääkides, oleksin mina kindlalt võitja," sõnas ta õelalt naeratades.

"Ma ei ole kuradi siga. Ma võin olla kuradi hunt, aga seaga pole mul midagi ühist." teatas Isis väärikalt. "Ja karikas on juba Isabella'le reserveeritud, niiet sul poleks sellele lootustki." ĺisas ta siis naeratades. "Ou, huntikene.." pomises Albus mingi hetk, vett jõllitades. Isis'e näkkist sõber vaatas sealt vastu.

"Minuarust täpselt sea koopia," lausus Bella irooniaga."Karikas oleks MINU," lausus ta irvitadaes.

"Sa oled loll." lausus Isis veendunult, ning koperdas venna juurde, kes jätkuvalt veepinda jõllitas.

"Sa oled idikas," lausus Bella sellepeale tühjalt ja jalutas lähima puu juurde.

"Ma olen seda juba pikemat aega kahtlustanud." möönis Isis, sõimu pilgates. Hetkepärast sumas süsimust hunt juba vees, püüeldes sügavamale oma näkkist sõbra juurde, samas kui Albus pöögi poole sammus, ning vilunult selle otsa ronis, jäädes ühele alumisele oksale istuma.

"Mine jah, põgene ära," hüüdis Bella ülbelt.

Hunt suutis vaid uratada, kuid seda polnud vajagi, kuna Albus rääkis ta eest. "Isis ei põgene." kostus puuotsast vaikselt. Nigra oli selle ajapeale juba üpris sügavale sumanud, ning veest ilmus nähtavale ka teine kogu. Roheliste juustega kahkjas näkk, kes aasta tagasi oli olnud noor tüdruk, kuid nüüd andis juba naise mõõdu välja.

"No ja siis," lausus Bella. Mõne aja pärast sammus Jessica järve äärde."Tere, Albus," lausus Jessica tuttavat nägu nähes.

"Kas ma tunnen sind?" küsis Al kahtlevalt, kui mingi võõras dorklane ta juurde jalutas.

"Issand jumal. Keegi ei tunne mind ära," lausus Jessica ohates."Kas ma olen siis nii palju muutunud," uuris ta.

Albus kehitas õlgu. "Võib-olla on probleem minu mälus." pakkus ta.

"Kõikidel on midagi mäluga juhtunud," hüüdis Bella Jessica ja Albuse juttu kuulates.

"Ja sul veel eriti." lausus Albus. No midagi paremat mida vastu sähvata pähe ei tekkinud.

Jessica purskas naerma, kuid Bella tõsist nägu nähes, lõpetas ta naermise ja ronis üles Albuse juurde.