Hilinenud õhtusöök

"Päriselt ikka," lausus Alex. "Burns," ütles ta oma perekonnanime. "Kuigi me oleme klassikaaslased, siis ma ei imesta, et sa mind ära ei tunne. Me pole varem suhelnud ka," lausus kutt. "Nii välimuselt kui iseloomult. Ma olin varem rohkem omaette hoidev," rääkis Alexander naeratuse saatel. Enam ta ei oleks ennast sellisena ette kujutanud.

Alex noogutas, perekonnanime kuuldes. Samas ei tulnud see kuigi tuttav ette. Uue küsimuse peale kutt muigas. "Tagasihoidlikum," oli esimene iseloomustav sõna, mis mõttesse tuli. "Tead küll, tagasihoidlik, selline nohikulik välimus. Kuigi mul polnud prille," lausus poiss meenutades. Sellest oli nüüd natuke aega möödas.

Kuna Megan oli Alex'i tähelepanu söögilt kõrvale juhtinud, siis oma pilku langetades leidis poiss üllatusega eest oma taldrikutäie. Oma pilku lauale langetades nägi poiss ka ära Megan'i sõrmes oleva sõrmuse, mille kohta tal kohe küsimus tekkis. "Päris ilus sõrmus," märkis Alexander, uuesti Megan'i poole vaadates. "Kuigi näeb välja nagu... Kihlasõrmus?" muigas poiss. Alex'ile lihtsalt tundus nii.

Alex vaatas Megan'ile otsa, kui tüdruk käe laualt ära võttis. Küsimuse peale kortsutas poiss kulmu. "See nägi välja nagu kihlasõrmus, lihtsalt mainisin. Aga su reaktsioon oli imelik," lausus kutt, kuid hetke pärast oli kulmukortsutus kadunud ning asemele oli ilmunud tavapärane sõbralik muie.

Alex, kes oli kätte võtnud just klaasitäie mahlaga, ajas joogi endale pärast sellist uudist kurku. Poiss pani klaasi lauale ning pööras pea ära, et korralikult köhida. Kui noormees ennast tagasi Megan'i poole pööras, oli tema näol kergelt šokeeritud ilme. "Kui vana sa oled? Kuusteist-seitseteist?" pakkus kutt.

"Natuke vara pole?" küsis Alex, mahlaklaasi endast eemale lükates. "Andesta mulle mu reaktsioon, aga abiellumine on siiski üsna.. tõsine.. samm?" lausus Alexander, lause küsivalt lõpetades.

"Kas nii mitte kõik noored ei mõtle? Aga millegipärast ikka järgnevad lahutused...," lausus Alexander, kuid jäi siis poole lause pealt vait. Polnud tema asi, ei hakka targutama. "Kes see õnnelik siis on?" uuris ta hetke pärast muigega. "Äkki ma tunnen teda?" küsimus käis Megan'i tulevase mehe kohta.

"Roshon, keegi kuuendast klassist?" üritas Alex meenutada. "Ka Slytherinist?" uuris kutt. Nad Roshoniga ei suhelnud, kuid umbes-täpselt teadis ta poissi välimuse järgi. "Nii arvavad ilmselt kõik...," kordas Alexander Megani esimese lause peale. "Aga eks te ise teate. Tuleb suur pidu?" küsis kutt siis pulmapeoplaanide kohta.

Alex oli Megan'i jutu peale kergelt noogutanud. Noh, kui tüdruk oma plaanides nii kindel oli, siis oli vist kõik okei. Ega Alex'il polnudki plaanis Megan'it kahtlema panna, või midagi sellist. "Minul? Ei ole," lausus kutt küsimuse peale ning võttis oma mahlaklaasist uue lonksu. "Aga... Peo kuupäev on paigas, näiteks?" küsitles Alex Megan'it pulmade teemal edasi.

"Miks ma teada tahan? Ei, ma isegi ei tunne teid, eksole. Lihtsalt üritasin teemat edasi arendada," lausus Kyle mõtlikult. Ja ta üritas teema, et miks temal tüdrukut pole, lõpetada. Samas hakkas Megan'i öeldu teda huvitama. "Minusugusel võiks olla? Mida sa 'minusuguse' all silmas pead?" uuris poiss muigega.

"Ma ei tunne seda.. Roshon'it? Seega oleks imelik, kui ta mind kutsuks, eksole," lausus Alex alguses koohe ära. "Aga kui sina mind kutsuks, siis ilmselt," arvas poiss naeratades. Selle teise lause ajal venis noormehe naeratus veelgi laiemaks. "Vaata ette, äkki Roshon veel kuuleb, mida sa ütlesid," lausus poiss. Ei, muidugi oli ta hea välimusega. "Aga ma tänan sind selle eest. Ma ei tea ise ka," lisas ta lõpuks.

Viisakas tüdruk, ja. "Eks ma pean siis millalgi poodi minema," lausus Alex. Läheb ja ostab endale sobiva ülikonna. "Kõlab, nagu tuleks mingi uhke pidu. Uut ülikonda on isegi vaja ja..," lausus poiss naeratades. Küll ta kunagi tutvub Roshon'iga ka. Ehk.