Haiglatiivas 5.

Elizabeth tuli longates siia, jalast verd voolamas. Kuigi jalg oli valus, suutis sa natukenegi kõndida. Ta istus ohates voodile ning vaatas siin ringi. Seejärel laskus ta pikali ning kriiskas valu pärast.

Varsti tuli Pomfrey ja tervitas tüdrukut. "Ma pole sind siin varem näinud," lausus Pomfrey. "Ma olen uus," ütles Lucy läbi hammaste. Valu tungis juba üsna kaugemale. "Las ma aitan sind," pani Pomfrey midagi Lucy haavale. "Parem?" küsis ta natukese aja pärast. "Palju parem," ütles Lucy. "Sa pead natukeseks siia jääma, "ütles Pomfrey varsti, kui oli asjad ära viinud. "Eks ma pean jah," pomises Lucy endamisi. Ta ei oleks uskunud, et kooliaasta tema jaoks nii hakkab.

Haiglatiiva uks avanes teist korda ning Wil sisenes ruumi, Alexa süles. Tüdruk oli endiselt teadvuseta. Poiss asetas Lexi ühele voodile ning võttis siis ise mingil voodi kõrval oleval toolil istet. Kuna ta oli ise Alexa uimastanud, juhmistamise loitsuga, siis polnud võimalik tüdrukut mingite Pomfrey ravimismeetoditega äratada. Wil pidi sinna jääma, et vajalikul hetkel lausumata loits lausuda.

Lizzie vaatas võõrast poissi ja tüdrukut, kes ruumi saabunud oli. "Hei," ütles ta nõrga häälega, sest haav oli veel väga valus ning Lucyl oli nõrk tunne. Ta vaatas oma haava ning ohkas.

"Tere," noogutas Wil tõsisel toonil. Poisil oli käes võlukepp, mis jättis mulje nagu see oleks tal lihtsalt kogematta kätte ununenud. "Osalesid ka võitluses?" küsis William, järeldades sed tüdruku haavast jalal.

"Jah, sain suht rängalt vigastada," ohkas Lucy veel raskemalt. Ta proovis oma haava katsuda, aga võttis ruttu käe sisistades ära. "Mis tal on?" viitas Eliza võõrale tüdrukule.

"Temal?" Wil viipas Alexa poole. Loomulikult ei saanud ta öelda, et tüdruk oli lihtsalt juhmistatud. "Kaotas teadvuse ilmselt. Ma ei tea, nii ma ta vestibüüli põrandalt leidsin," kehitas William õlgu. Ta paistis murelik välja.

"Wow, tal võib midagi ränka olla," tegi tüdruk suured silmad ning tõusis. Ta lonkas tüdruku voodi poole ning põrnitses teda. "Ma arvan, et see ei ole lihtsalt teadvuse kaotamine. Lihtne minestamine see nüüd küll olla ei saa," teatas Lucy, sest tal oli väike talent selliste asjade ära arvamise peale. Tüdruku suul oli väike tagasihoidlik naeratus, kuid see kadus, kui märkas murelikku poissi.

"Nojah, see naine peaks ta üle vaatama," arvas George, mõeldes Pomfrey'd. Aga kus see naine oli? Ilmselt oma ruumis või kuskil. "Võibolla sa ei peaks oma jalga vaevama, näeb päris hull välja," lisas Henry, kui tüdruk voodini lonkas.

"Ma arvan, et ma ise tunnen, mis mu jalg arvab," muigas Lucy, kuigi ei tahtnud ebaviisakas olla. Ta istus kõrvalvoodile ning lausus siis: "Ma olen Elizabeth Lucy."

"Wil," lausus George oma 'nime' ning pöördus Alexa poole. Tema ei saanud ennast tutvustada, ei hakanud poiss seda tüdruku eest tegema ka. "Selge," noogutas ta Elizabeth'i vastuse peale. "Võitlus on nüüd läbi," lisas ta, kui tüdruk seda veel ei teadnud.

Tüdruk oli nüüd vaikselt püsti tõusnud. Kui aga kuulis head uudist, potsatas uuesti voodile. "See tegi mu tuju nüüd küll rõõmsaks," naeratas Lucy tänulikult.

Wil noogutas, kuigi teda see palju rõõmsamaks ei teinud. Ei pidanudki. "Aga vigastatuid on palju," lisas poiss. Vähemalt tema oli näinud üsna palju vigastatuid. Nii surmasööjaid kui Sigatüüka õpilasi. "Ja enamus surmasööjaid pääses põgenema," lisas noormees.

Lucy tuju läks jälle halvaks. "Nad tulevad veel tagasi..." teatas ta vaikselt, "ma tean seda." Ta põrnitses maha. "Sa ei saanud vigastada?"

"Mitte eriti," raputas Wil väsinult pead. "Paar sinikat ehk sain," aga üldiselt oli ta üllatavalt terveks jäänud. "Ilmselt tulevad nad tagasi," noogutas William.

"Siis vähemalt sul veab," viipas Lucy jälle oma haavale. "Tore valentinipidu," ütles ta siis irooniaga.

"Jah," lausus Wil ning vaatas Pomfrey poole, kes oli nüüd haiglatiiba jõudnud ning Alexa voodi ümber askeldama hakkas. Loomulikult ei aidanud ükski ravim. Vaene Alexa. Ja vaene Pomfrey, ükski tema imeravim ei töötanud.

Lucy oli tõesti väsinud. Ta lonkis tagasi oma voodisse. Ravimi mõju hakkas ta jalale vaikselt mõjuma ning ta tuju ei olnud enam nii halb, nagu enne.

OT: Sry, et topeltpost Pean ära minema siit

Lucy haav oli Pomfrey imeravimi pärast korda saanud, ning ta võis lahkuda. "Tsau, eks ma lähen," ütles ta enne lahkumist poisile ja tõttas välja.

Wil ei jõudnudki midagi vastata, sest tüdruk oligi juba välja rutanud. Otsustades, et praegu oli hea hetk Alexa üles äratada, mõtles Wil hetkeks vastuloitsule. Pomfrey oli üllatunud, kui Alexa vaevaliselt liigutama hakkas, siiski silmad kinni. Ka Wil teeskles üllatumist.

Ot: Et keegi võiks siia siis liituda.

OT:Rosalie võib?

Ot: Kui ta liiga dramatiseerima siin ei hakka, siis ikka võib.

OT:Ei hakka

Rose tuli haiglatiiba.Ta oli õues peksja pajuga vastu kätt ja nägu saanud,mistüttu oli tal nii käsi kui ka nägu verine.Istudes ühele voodile,tuli ta juurde Pomfrey ja pani ta istumise asemel voodile pikali,ning hakkas näo pealt verd ära puhastama,kuid sellest polnud eriti kasu.Ninavere jooks oli Rosel hetkel üsna tugev.Lõpuks Pomfrey sai kuidagi verejooksu aeglasemaks tehtud,oli vist osa verest peatanud ja hakkas teda verest puhastama.Selle asjaga valmis saanud,avastas Pomfrey et Rosel oli ninaluu murdunud,ning ta tegi selle paari minutiga korda.Seejärel hakkas Pomfrey Rose käega tegelema,selle luu vist ka murdunud.Rose märkas ühte poissi,ning tema kõrval voodis teadvusetut tüdrukut,ning ütles vaevatud tooniga:,,tere''

Wil jälgis, kui verine tüdruk haiglatiiba oli tulnud, kuid üsna pea oli ta oma pilgu ära pööranud. Ei tundunud huvitav. Kui too võõras siiski lõpuks 'tere' kuuldavale tõi, noogutas noormees lühidalt. Alexa oli nüüd silmad lahti teinud, selle ajaga mil Pomfrey teise tüdrukuga oli tegelenud. Alexa lihtsalt vaatas hetke, silmad pärani, haiglatiiba. Ilmselt ei saanud ta aru, kus ta oli.

Cat lonkis haiglatiivas ringi. Tal polnud veel sõpru. Järsku hüppas kuskilt Cat'ile sülle Quinn. "Tsau sõbrake," Ütles Kate vaikselt ja kõndis kassi silitades edasi.