Haiglatiivas 4

Isis tuhises saalist otse haiglatiiba. Mõned veretilgad siin-seal tähistasid tüdruku teekonda. Enne haiglatiivani jõudmist või kuulda üpris valju kiljatust koridoris kui tüdruk põlvili vajus. Ennem oli viha oomega vastu aidanud tal valu vältida, kuid nüüd oli see juba talumatuks muutunud. Kas haavad peavadki nii valusad olema või oli seda tera mingis mürgis või kellegi veres immutatud? Nigra'l polnud aimugi. Pomfey tormas õnneks aihlatiivast tüdruku karjatust kuuldes välja ning hetke pärast oli Isis juba haiglatiiba aitatud ning voodile lamama pandud. Pomfey toimetas tüdruku kätte kallal ning see tegi veel põrgulikumat valu, kuna naine puhastas haavu.

Demetria on vahepeal üüratult kohmakas olnud. Ta on juba kolm kontsa ära saanud lõhkuda, neiu on palju kordi libisenud ja mida Lucifer veel ma ei tea. Neiu oli teel väikesele jalutuskäigule, kuid komistas enda põlve veriseks. Õnneks see juhtus vestibüülis ning Marlene sai minna haiglatiiba. Ähkides. Proua Pomfrey käskis Demetrial voodile istuda. Selle voodi kõrval oli veel üks voodi (duh) ja seal lamas neiu majakaaslane.

Jahm.. Ilmselt Pomfrey käsikis sellele teisel tüdrukul ootata, kuna ta tegutses Isis'ega edasi. Peagi olid tüdruku käed väga paksu sidemesse mässinud ning Isis'el oli näol selline grimass mis ilmselt ei tahtnud sealt veel niipea kaduda.

Demetria tõstis vahepeal pilku enda majakaaslasele ja kuidas Pomfrey temaga tegelema hakkas. Päris verine. Demetria sõbranna minestaks ära, kui ta näeks teda. ''Mis sinuga juhtus?'' küsis äkkitselt neiu oma majakaaslaselt. Nii suur uudishimu.

Pomfrey lõpetas Nigra'ga ning pöördus siis selle teise tüdruku juurde. "Kaklesin." pomises Isis silmi kinni pannes ning püüdes valu unustada. "Oma kasuõega." rohkem ei kavatsenud ta lisada. Ime, et ta kasuõe kohta oomega ei öelnud, aga jah, see oleks taas ebavajalike küsimusteni viinud.

''Mul on vend,'' lisas järsku tüdruk. Pomfrey oli neidist üle vaadanud ning tõi lihsalt ühe kipsi. Mingit võlukunsti ei ole vaja, mugu tegudest aitab. See oli väga tark lause, eks ole.

"Mul on ka." oigas Nigra. Albus oli juba pikemat aega kuskil ära. "Ja mul on pooõde." sosistas ta siis püüdes ennast teise tüdruku poole pöörata kuid loobus sellest üritusest. Liiga valulik.

''Mul oli noorem vend ka, kes jäi auto alla,'' lisas neiu. Dramaatiline hetk. Tema kaksikvend, aga kolis nende juurest minema ja palkas endale teenri. Ka Demetria vennad on liiga valulikud, et rääkida. Paari minuti pärast oli Pomfrey meistertanud Demetria jalga kipsi, mida neiu vaatas ning tänas Pomfrey't.

"Kahju." pomises Isis kahetsedes kergelt, et oma häälde kahetsust panna ei saanud. Valus oli noh, ainult piin oli see mis ta hääles kõlas. Aga noh, elame üle siis.

Tüdrul noogutas. Kõigil on kahju. Kaksikust ta veel ei hakkanud rääkima vaid küsis, et miks nii verine kaklus tema ja ta kasuõe üle. Kas keegi varastas kellegi poisi või meigikoti? Õdede vahel on haledad kaklused vahepeal haledate asja peale.

Nii madalale poleks Nigra elu sees laskunud, et mingi nii tühise asja peale kellegiga kärkima hakata. Pluss, tal polnud meigi kotti. "Ta on 13." alustas Nigra suutes end lõpuks kergelt teise tüdruku poole keerata. "Me oleme kari. Animaagid, kõik hundid. Minu vend on alfa mina olen beeta, mu poolõde on lihtsalt karjaliige ning sammuti tema lemmikloom, kelleks on hunt. Kasuõde on Rosalie, tal ei ole karjas tiitlit, me nimetame Albusega Arya't, Valküüri ja Rosalie't oomegateks." alustas ta siis sisse juhatavalt. Oli vaja kellegile südant puistata, mis sa teed.. "Ta on praegu veel vist suures saalis, igatahes ta kaanis ennast täis ja hakkas märatsema, võtis lõpuks oma mõõga välja. Ma võtsin selle terast kinni ning sain selle kätte." lõpetas ta siis ohkega. Pole vist vaja lisada mis kätega peale mõõga terast kinni hoidmist juhtus..

Väga tore, nii peabki. Demetria kuulas oma majakaaslase juttu väga huvitunud pilguga. Sellest võiks raamatu kirjutada, eks ole. ''Mina ei kakle oma vennaga, sest ta kolis minu vanemate kodust ära,'' ütles lõpuks Marlene neiule.

Jahm.. Eks ole. "Miks ta ära kolis?" uuris Nigra. Valu oli õnneks enam vähem unustatud ning see hakkas alanema ka. Pomfrey oli talle ikkagi valuvaigistavat nõiajooki või midagi säärast andnud.

Tüdruk ohkas. Liiga, noh, kuidas öelda, mõttetu teema, mis Demetriale ei istu. ''Kui sa tunned mu venda, Demetrit, siis ma arvan, et sa teaksid miks.''

"Demetri." kordas Isis, see äratas ta mälus midagi. "Ma olen teda paar korda näinud." pomises tüdruk siis. Ahjaa üks oli Slyth ning kõrvalvoodis istuv neid oli ta majakaaslane, ilmselt erineva mõttemaailmaga inimesed.

Kindlasti oled. Demetria ja Demetri pole samas majas, ei, ei. Demetri on Slytherin ja Demetria Gryffindor. Kaks eri asja.

OT: ?

OT: Kindlasti olemise all ma mõtlen seda, et Isis kindlasti on Demetrit kooli ümbruses näinud.

OT: Ma ei saa su postist aru. Sorry, mu aju lihtsalt ei võta. Mai saa aru, kuidas Syd praegu teemasse puutub..

OT: Vabanda, ma lugesin valesti.. Ma teen oma posti korda..

OT: Tore..

Jah, kaks eri asja. Isis keeras end tagasi rohkem selili ning Pomfrey tahtis talle mingit jooki sisse joota mis tüdruku magama oleks pannud, kuid Nigra surus kangekaelselt huuled kokku ja raputas pead.

''Mis su nimi on?'' küsis Demetria kiirelt ära, enne kui nad magama jäävad, sest Pomfrey ajas ka Demetria pikali. See on lihtsalt kips, grandma.

"Nigra." lausus Isis nagu alati kui keegi tema nime küsis. "Sinu?" küsis ta siis kergelt kähiseval häälel vastu.

''Liida Demetrile A juurde,'' ütles tüdruk. Kerge. Demetria.

"Demetria?" küsis Isis kohe. Loogiline. Aga jah, nüüd Pomfrey juba sundis teda seda jooki jooma.