Let it snow

"Nägemist, küll me kunagi jälle kohtume. Suured tänud kiidusõnade eest," lausus Bob ja kallistas tüdrukut. Pärast seda ka Trisi ja naeratas mõlemale soojalt. "Minu poolt ka suured tänud," vastas Tris ja avas välisukse, ust tuli sisse jäine õhk. Beatrice lasi Lenal uksest väljuda ja sosistas veel Bobile:" Ma toon need tassid sulle tagasi ja ei mingit vastuvaidlemist." Bob muigas ja lehvitas tüdrukutele, sulgedes järgmiseks ukse.

OT: Beatrice võiks MJVK tunnis ka Lenale vastata.

Lena kallistas muidugi metsavahti vastu ning lehvitas talle enne väljumist. Õhh, ukse avades tundis neiu kohe külma õhku, kuid astus sellegi poolest ruttu välja, et Bobi majakest ukse pika lahtioleku ajaga mitte liiga külmaks ajada. Ta hoidis teetassi kahe käega kinni ning astus majakese trepist alla. Kas talle ainult tundus, või oli vahepeal lund juurde sadanud? "Meie koolil on tõesti lahe metsavaht," muigas Lena Bearice'i poole pöördudes. "Kuidas teist nii head sõbrad said?" uuris näitsik huvitatult.

OT: Vastasin

Beatrice kiirustas uksest välja, enne kui Bob selle sulgeda jõudis. Tüdruk hõõrus oma käsi teetassi vastu ja võttis sealt ühe lonksu. "Seda ta on," vastas Beatrice ja naeratas Lenale, pöörates pilgu neiu poole. "Ta on tegelikult mu vanaisa ja ma olen tal siin lapsest saati külas käinud," lausus Tris naeratades ning vaatas, kuidas lumi ta juustesse langes. "Ma arvan, et sinu vanaema on ka väga tore," naeris plika ja vaatas uuesti Lena poole.

"Päriselt?" imestas Lena, kui Beatrice teatas, et metsavaht oli tema vanaisa. Päris huvitav. Ta võttis samuti oma teest lonksu ning soojendas tassi ümbert kinni hoides oma käsi. "Mu vanaema on ka tore," noogutas Dia ning naeris veidi. Seejärel vaatas ta nende ümber korraks ringi. "Kas lähme jalutame veel või lähme kooli tagasi?" küsis ta Beatrice'i arvamust.

"Jah, päriselt," naeratas Beatrice Lenale. "Kui sina oled tore, on su vanema ka tore," muigas neiu ja võttis uue lonksu tassist. "Nii kahju, et me majakaaslased pole," vaatas tüdruk auravat teetassi oma käes. "Ma arvan, et me külmume surnuks, kui me kooli tagasi ei lähe," naeris Tris ning vaatas tõdruku poole.

Lena naeratas Beatrice'ile. Poleks võib-olla alguses osanud arvatagi, et nad nii hästi võiks läbi saada. Aga Beatrice tundus ka tore ning tema järgmiste sõnade peale Dia noogutas. "Me pole isegi ühes klassis," lisas ta veidi kahetsevalt, kuna Lena oli viiendas, ja Tris kuuendas. "Sul on vist õigus, lähme siis lossi," lisas Lena järgmisel hetkel ning hakkas mööda täis tuisanud teerada tagasi lossi poole minema, oodates et Beatrice ka talle järele jõuaks. "Oled sa muidu veel endale uusi tuttavaid koolis oldud aja jooksul juba leidnud?" uuris lena järgmiseks, sest Tris oli just enne metsavahi juures olles maininud, et oli alles peale jõule siia kooli tulnud, vist. Kui Lena oli õigesti aru saanud.

"Kurat küll, see elu on ikka ebaaus. Vabandust," naeris Beatrice ja vaatas Lena poole. Tüdruk noogutas Lena sõnade peale ning järgnes tüdrukule, enne seda võttis veel ühe lonksu oma teest, mis oli jahtuma hakanud. Tüdruk soojendas oma sõrmi, mis olid jääkülmad ja sammus läbi paksu lume. "Mõned jah," lausus Tris ning naeratas, kuigi Lena seda vist ei näinud. "Mis sa siis ka jõuludeks said?" uuris tüdruk ja ütles seda üsna kõvasti, sest arvas, et neiu muidu ei kuule, kuna tuul oli suhteliselt tugev ja väga vastik on rääkida, kui keegi on su seljataga ja midagi jahvatab, eriti veel siis, kui ta räägib vaikselt.

Lena naeris Beatrice'i vandumise peale ning noogutas, nagu oleks see kõik äärmiselt ebaaus olnud. Trisi järgmiseid sõnu neiu kuulis küll, kuigi tõesti oli tugeva tulle käes halb rääkida. Küsimusele vastust mõeldes võttis neiu veel lonksu oma teest, mis nii külma temperatuuri käes juba tõesti jahtuma hakkas. "Vanaema kinkis mulle ühe väikse talismani, mille sees on mõned loitsitud ravimtaimed, mis peaks mulle õnne tooma - mu vanaema usub sellistesse asjadesse.. Aga kõige õnnelikum olen ma Rocketi üle, ta on väike kassipoeg, kes jõulude ajal surnuaias käies ise minu juurde tuli. Ta oli nii kõhn ja külmetunud ja hirmunud, ma ei leidnud ta omanikke ning vanaema lubas ta lõpuks endale jätta. Nii et tema oli ka nagu väike jõulukingitus," rääkis Lena, astudes lõpuks sügavamasse lumme teeraja kõrval, et Beatrice'iga kõrvuti jääda, kuna muidu oleks enamus tema jutust kaotsi läinud. Aga kuna tal olid kõrge säärega saapad, siis polnud sügavas lumes käimine ka väga suureks probleemiks. "Mis sa ise said?" küsis Dia sama ka Trisilt.

"Tõesti? Mulle kohe hirmsalt meeldivad kassid. Ma oleksin ta kohe endale võtnud ja ma loodan, et tal on hea uus kodu," naeratas Beatrice Lena jutu peale. Tris mõtles veidi, kuna tal ei tulnud kõik kohe meelde ja vastas siis Dia küsimusele:" Kuidas nii öelda, aga ma sain jõuludel tädiks. Mu õel sündis tütar Brettyson, võiks öelda, et ma armusin temasse silmapilgselt. Ma sain ka ühe kaelakee, mis oli kassi kujuline ning uue kitarri. Ma midagi väga erilist ei saanudki, kuna ma elan väiksest peale koos oma õega ja me pole kõige rikkamast perest, tuleme vaevalt otsotsaga kokku. Ahjaa, ka minu kassil Kirrenil sündisid kaks poega, nii, et ma olen tädi ja veel kassitädi veel pealekauba," naeris tüdruk oma viimase lause peale ja võttis uue lonksu oma teest.

Lena noogutas, ta püüdis küll oma kiisule Rocketile võimalikult hea perenaine olla. Ta kuulas huviga ka Beatrice'i vastust ning naeris neiu viimase mõtte peale. Kassitädi, armas. "Aww," pomises Lena naeratades, kui Tris talle õelapsest rääkis. "Oskad sa kitarri mängida?" uuris ta siis huvitatult, kui kuulis, et näitsik oli endale kitarri saanud. Ka Lena polnud just kõige rikkamast perest pärit, neil oli Beatrice'iga järelikult veel midagi ühist. Elas Dia ju koos oma vanaemaga, peamiseks sissetulekuks oligi vanaema pension ja lisaks vanaema töökoht ühes kohalikus kohvikus. Kuigi suviti käis Dia hea meelega ka ise tööl. "Jätad sa need kassipojad endale? Panid neile nimed ka?" küsis Lena veel, võttes siis taas paar lonksu oma teest.

"Noh, eks ma veidike omal käel harjutanud olen ja nii ma mõnda lugu oskan, aga ma mingi proffessonaalne küll ei ole," muigas Tris ja võttis samuti uue lonksu teest. "Ma arvan küll. Enne mõtlesin küll päris pikalt, kuid nüüd ma tean, üks on Lena nagu sina ja teine on Tris nagu mina. Nad oleksid siis nagu parimad sõbrad," naeratas Beatrice ja kuulas, kuidas nende jalad lumes sahisevad.

"Äge, ega sa kitarri kooli kaasa ei võtnud?" uuris Lena veel jutujätkuks. Kuigi lumi oli küllaltki sügav ja oli raske astuda, olid nad koolile juba lähemale jõudmas ning mõnekümne meetri pärast ootas neid tunduvalt soojem vestibüül. "Oh, see on nii armas!" lausus Lena naeratades ning vaatas Beatrice'i poole. See oli tõesti kuidagi tohutult kena ja Lena oli päris meelitatud. Olid nad ju siiski alles sellel õhtul kohtunud ja suhtlema hakanud, võinii. Aga nad said küll hästi läbi ja neiul oli selle üle hea meel. "Me jõuame varsti lossi," lausus neiu ning jõi veel oma teed, mis oli kahjuks juba päris jahtunud ning sooja enam ei andnudki.

"Võtsin küll, ma just mõtlesingi, et kui igav hakkab saan veidike harjutada," naeratas Beatrice Lenale ja võttis oma jahtunud teest lonksu. "Tänud," lausus tüdruk ja kallistas Diat, ise ei teadnudki miks, aga ju siis tundis ta nii, et seda oleks õige teha. "Kas lossi jõudes käime õhtust söömas?" küsis Tris ning vaatas oma teetassi, mis oli nüüdseks tühjaks saanud.

"Lahe, saame millalgi kokku, ma tahaks kuulda, mida sa mängida oskad," tegi Lena ettepaneku. See kallistus tuli neiule järgmisel hetkel küll väikse üllatusena, kuid ta kallistas Beatrice'i muidugi vastu, ise naeratades. Tüdruk oli ikka nii armas, hea sõbranna. "Me võime minna küll," lausus Lena. Metsavahi juures olid nad küll kooki söönud, kuid õhtusöök oli siiski alles hakkamas. "Kas lähme saali õhtusöögile või lähme kööki?" küsis Lena Trisi arvamust.

"Ma pole väga publiku ees mänginud või nii, ainult õe ja Kritteni ees," naeratas Beatrice Lenale, kuid oli siiski ta pakkumisega nõus. "Saali äkki, siis saan veel kellegagi tuttavaks," muigas Tris, aga küsis ka vastu," või tahad sa kööki minna?"

"Ma ise ei jaga kitarrimängust eriti midagi, nii et sa ei pea pelgama. Minust parem oled sa ikkagi," lausus Lena muiates Beatrice'i sõnade peale. "Lähme saali," noogutas Dia vastuse peale. Kuigi seal pidid neiud ilmselt mõlemad oma majalaudade taga istuma. Kuigi samas, kui väga ikka vaadati seda, kas sa istud õige majalaua taga.. "Keda sa muidu veel koolis juba tunned?" uuris Lena, lootes seekord mõnda nime ka kuulda. Kuigi Lenal endal palju sõpru just polnud, teadis ta nimepidi siiski näiteks enamus õpilasi enda klassist ning ka mõndasid nooremaid ja vanemaid õpilasi koolist.

Beatrice mõtles veidi ja vastas:" Olgu, tule siis mind mingi päev kuulama." Neiu naeratas Lenale, kui Lena saali pakkus. "Ma tean Benjamini ja Keirat ning Kyle'i," vastas Tris ja lisas," aga mitte keegi pole minu majas." Tüdruku nägu muutus veidi kurvaks. "Kas teeme pahandust ja istume ühes lauas?" uuris tüdruk muigega.

"Okei," noogutas Lena. Eks nad kunagi hiljem lepivad aja kokku ja saavad siis kokku. Ta noogutas ka sõbranna vastuse peale. "Ma ei tunne neist kolmest kedagi eriti hästi," mainis näitsik. Ta turtsatas kergelt, kui Beatrice seda 'pahandust' mainis, kuid Dia oli sellega muidugi nõus. "Muidugi. Ma tulen Hufflepuffi lauda," vastas ta ning võttis veel viimase lonksu oma teest, siis sai ka tema tass tühjaks.

"Keda sa tunned?" tundis Tris Lena sõprade vastu huvi. Beatrice oli alles uus, kuid leidis omale juba ühe toreda sõbranna. Neiu muigas kergelt ning noogutas, kui tüdruk mainis, et ta Hufflepuff'i lauda tuleb. "Teine kord tulen siis sinu maja lauda," lausus Tris ning vaatas lossi poole, mille juurde nad kohe jõudsid.

Lenal ei olnud koolis just palju sõpru ning kui Beatrice nüüd tema tuttavate kohta küsis, ei osanud neiu esialgu ühtegi nime kohe välja tuua. "Ma olen siin koolis viis aastat käinud, ma tunnen vähemalt nägupidi enam-vähem kõiki oma majakaaslaseid ja klassikaaslaseid," lausus näitsik õlgu kehitades lõpuks vastuseks. Ta noogutas Trisi lause peale ning varsti jõudsidki nad lossi välisukseni ning sisenesid vestibüüli. Tegelikult oleks olnud tore asjad puhketuppa viia, aga see oleks nii palju aega nõudnud, ning seepärast otsustas Lena oma jope, mütsi ja kindad saali kaasa võtta. Bobi antud kruusi ka. "Lähme kohe sööma, eks?" küsis ta igaksjuhuks Beatrice'i arvamust ka, kuigi liikus ise juba saali poole, tõmmates samal ajal kindaid käest.

Tdis noogutas Lena lause peale ja imestas, et ta päris paljusid inimesi teab, vahet pole, et nime meelde jätmisega tekib raskusi. Majades elab ju ikka päris palju inimesi. Tüdrukjärgnes tüdrukule, kuna ei teadnud, kus saal asu. "Jah," vastas tüdruk, kui oli Lena küsimust kuulnud. Neiu tegi oma mantli eest lahti ja võttis nii kindad, kui ka mütsi ära ja jäi neid vasakus käes hoidma, Bobi tassi aga paremas.

Lena ei arvanud, et see majakaaslaste tundmine eriti palju oleks tähendanud. Kui Beatrice ise ka veidi kauem koolis on, küll ta siis ka vähemalt sama paljusid inimesi tundma õpib. Tõmmanud kindad käest ja mütsi peast, tegi ka Lena oma mantli luku eest lahti ning suundus siis koos Trisiga saali, võttes suuna ka Hufflepuffi laua poole. Saalis oli päris palju inimesi, kes ikka märkaks, et üks ravenclawlane istug veidi vale laua taga? "Istume siia," pakkus Dia, leides vabad kohad laua keskel, ning võttis siis istet, sättides oma üleliigsed riideesemed enda kõrvale. Seejärel vaatas ta, mis söögid laual olid ning üritas otsustada, mille isu tal hetkel oli.

Tris noogutas ja istus Lena vastu. Ta võttis oma mantli seljast ning asetas selle pingile ning kindad ja mütsi selle peale. Bobi tassi asetas ta lauale ning siis hakkas tüdruk samuti toitu uurima. Kuna ta nina ees olid kanakoivad otsustas ta täna õhtul neid süüa. Tüdruk tõstis kaks kana taldrikule ja võttis kõrvale ahjukartulit, samuti värsket salatit, mis kausis oli. Tüdruk võttis kana oma näpu vahele ja võttis sealt ampsu.

Lena pani ka Bobi antud tassi lauale, et see ilusti kindlas kohas silma all oleks. Lasknud oma pilgul üle toitude käia, otsustas Lena lõpuks kartulivormi kasuks ning tõstis seda endale veidi ette. Lisaks võttis ta sama toorsalatit, mida Beatrice'gi oli võtnud ning joogiks kallas ta endale peekrisse veel teed, kuna tal oli siiski õues päris külm hakanud ning kuum jooks aitas kiiremini üles soojeneda. "Ega sa ei tea juhtumisi, mis kell on?" uuris Lena ning võttis seejärel enda taldrikus olevast söögist kahvlitäie ja pistis selle suhu. "Või mis me edasi teeme?" lisas ta mõtlikult, kui oli suutäie alla neelanud.

Tris vaatas mida Lena omale taldrikule paneb ning otsustas ka veel teed juua, nii, siis kallas ta teed oma peekrisse ja võttis sealt ühe suure sõõmu. Õnneks tüdruk ei kõrvetanud oma keelt ära, sest see polnud nii kuum. Tüdruk võttis uue ampsu oma salatist ning hammustas samuti kana. Ta mälus toidu läbi ja mõtles veidi tüdruku küsimuse peale. "Kella ma tõesti ei tea, aga sa võid pärast kuulda mu kitarri mängu," muigas Beatrice ja naeratas Lenale.