Let it snow

Nüüd olid õpilased vaheajalt tagasi olnud juba paar nädalat, kuid talv oli endiselt täies hoos ning kevade märke polnud vähemalt looduses küll veel märgata. Näiteks praegu sadas väljas lund ning olid mõned miinuskraadid. See aga meeldis Lenale, kes oli otsustanud välja lumesaju kätte jalutama minna. Pannud selga mantli, kätte kindad ja tõmmanud jalga kõrge säärega saapad ja pähe mütsi, oligi neidis ennast teele asutanud. Umbes veerand tundi oli Dia sumanud maha sadanud lume sees, kuni ta lõpuks ühe juba ära tallatud teeraja leidis. Mööda seda kõndides jõudis tüdruk üsna varsti metsavahi majakese juurde. Selle juures seisatas Lena hetkeks, kuna maja oli tema jaoks pilkupüüdev - lumi oli sadanud onni katusele ning hanged majakese ukse ees jätsid üldmulje, nagu oleks tegemist mingi päkapikumajaga. Kaua Lena seal muidugi seista ei suutnud, sest mõned miinuskraadid andsid siiski tunda. Seepärast hakkas ta uuesti aeglaselt kõndima.

"Kuule ma nüüd lähen," ütles tüdruk metsavahile ja sättis oma mütsi ilusasti pähe. "Mõni teinekord tulen sulle veel külla," lausus Tris ja tegi ukse praokile. Tüdruk astus välja, lumesaju kätte ja tõmbas oma mantli tihedamalt endale ümber. Ta nägi eemal kellegi kogu ja hõikas:" Hei, tule siia!"

Lena oli suundunud mööda rada edasi, mis viis keelatud metsa äärde. Kuid ta oli vaevalt mõned sammud jõudnud teha, kui kuulis, kuidas hüti uks käis ning järgmisel hetkel mingi tüdruku hääl kedagi hõikas. Kuigi Dia polnud kindel, kellele see mõeldud oli, pööras ta ikkagi korraks oma pilgu maja poole. Nähes, et läheduses polnud vist kedagi teist, kellele tüdruku hüüe mõeldud võis olla, viipas Lena kergelt ning hetkeks küll kõhkles veidi, kuid suundus siiski mööda oma endiseid jälgi türduku poole. Lähemale jõudes taipas neiu, et oli seda majast väljunud tüdrukut varem kooli peal kohanud küll, kuid nimi tal hoobilt meelde ei tulnud. "Hei," lausus Lena, jäädes siis neiust paari sammu kaugusel seisma. Seejärel mõtles, kas ta peaks veel midagi ütlema. "Käisid metsavahil külas?" uuris ta hetke pärast nagu jutujätkuks.

Tris nägi, et tüdruk läheneb talle ja ta naeratas. "Jah, ta mu vana tuttav," vastas tüdruk ja vaatas ringi. Ta oli samuti tüdrukut varem näinud, kuid ei tundnud teda. "Mis su nimi on?" küsis Beatrice ja jälgis sadavat lund. "Mis sa siin külma käes teed?" taipas tüdruk küsida ja naeratas.

Lena noogutas ning vaatas korra veel hüti poole. Tema polnud isegi päris kindel, kes praegu koolis metsavahiks üldse oli. Aga noh, huvitav iseenesest ju, kui too tüdruk metsavahiga läbi sai. "Jalutan," vastas Lena kõigepealt sellele teisele küsimusele. Ta oli arvamusel, et pole halba ilma, vaid on lihtsalt vale riietus. "Ilus ilm on ju," lisas ta samuti naeratades ja vaatas hetkeks taeva poole, nii et üksikud lumehelbed talle näkku sadasid. Aga need sulasid kohe ära. "Mu nimi on Lena," lisas näitsik seejärel, tagasi neiu poole vaadates. Oma täisnime ta ütlema ei hakanud, kuna kõik niikuinii kutsusid teda just selle hüüdnime järgi. "Ja sinu nimi on..?" uuris ta siis vastu ka. "Ja sa oled vist Hufflepuffis, eks?" lisas Dia veidi küsivalt veel ka, sest selles viimases ta päris kindel polnud.

"Noh jah, ega ilmal viga pole," vastas tüdruk ja hõõrus oma käsi, lisades," on ju alati valed riided."
Tüdruk püüdis mõned lumehelbed oma kindale ja vaatas, kuidas need ära sulavad. "Ma olen Beatrice, ja ma olen Hufflepuffis," ütles tüdruk, taeva poole vaadates. "Mis majas sa olidki, vabandust ma ei mäleta?" küsis tüdruk.

Lena turtsatas selle mõtte peale lõbustatult, sest ta ise arvas täpselt samamoodi, ning noogutas innukalt. Kuna ühe koha peal seistes hakkas siiski veidi külm, tammus neiu aeg-ajalt koha peal, lükates enda ees olevat lund ühte kuhja, saapaninaga. Lenal oli hea mälu vist, vähemalt oli ta Beatrice'i maja õieti meelde jätnud. "Ravenclawis," vastas Dia küsimusele. "Viies klass," otsustas ta juurde ka lisada.

Tris noogutas Lena jutu peale ja vaatas kuhja, mille neidis oli teinud. "Läheme jalutame veidi," ütles tüdruk, kuna tal hakkas samuti veidi jahe. "Tahad, ma küsin metsavahi käest sooja teed kaasa või tahad sa kakaod?" uuris tüdruk ja naeratas. "On sul poiss?" muutis Beatrice teemat ja vaatas puid, mille peal lumi kuhjas oli, puu oksad olid lume all lookas ja oleksid kohe murdunud, kui sinna veel lund peale sajaks, aga puud nii ei arvanud.

Kui Beatrice poleks pakkunud jalutama minemist, oleks Lena seda kohe varsti ise pakkunud. See oli hea mõte ning neiu noogutas selle peale. "Oh, see oleks suurepärane," oli tema esimene mõte sooja joogi kohta. "Aga ma ei tahaks talle tüli teha..," lisas näitsik veidi kahtlevalt maja poole vaadates. Kuigi eks Beatrice tundis vahti paremini ning teadis, kas ja kui palju see metsavahile tüli teeks.. "Me võime hiljem köögist ka läbi minna?" käis ta välja teise variandi ka. See järnenud teemavahetus tõi Dia huulile muige, kuigi vastuse üle ta pikalt mõtlema ei pidanud. Ta vaid raputas pead, veidi mõtlikult. "Sul on?" ei jätnud ta vastu küsimata.

Tris vaatas maja poole ja kehitas õlgu. "Talle ei tee miski tüli, ta on alati kõigiga nii sõbralik. Kööki jõuame alles siis, kui me oleme ära külmunud," ütles tüdruk ja vaatas Lena poole."Ma võin temalt üksi ka küsida, kui sa kaasa ei taha tulla," pakkus tüdruk välja ja kloppis oma jalgu lumest puhtaks, astudes metsavahi majakese trepi peale. Beatrice mõtles veidi poiste peale ja raputas pead. "Ma ei tea, miks ma selle teema üldse üles võtsin," naeratas tüdruk ja vaatas korraks maja poole.

See märkus köögi kohta võis tõele vastata küll, nii et Lena pidi vist nõustuma. See järgmine pakkumine oli väga kena ning Dia mõtles hetke järele. "Ma tulen kaasa, oleks ebaviisakas ju ilma enda nägu näitamata temalt teed tahta," mõtles näitsik valjult ning astus ka trepile, kloppides endagi jalad võimalikult puhtaks. Kuulnud Beatrice'i vastust tema küsimusele, ei osanud näitsik esialgu midagi kosta. "Lähme küsime teed ja siis hiljem räägime edasi," muigas ta.

"Eks ta nii ole jah," lausu tüdruk ja naeratas sõbralikult. Tris koputas uksele täpselt kaks korda, nagu metsavaht oli palunud. Varsti avatigi uks ja ta naeratas metsavahile. "Oh tere jälle," lausus metsavaht ja jäi Lenat vaatama lisades," seekord võtsid sõbranna ka kaasa, väga tore, aga astuge edasi." Ma läksin sisse ja ootasin, kui Lena ka tuppa astub, et ma saaks ukse kinni panna. "Mis siis ka su sõbranna nimi on?" küsis metsavaht ja ma pöörasin oma pilgu Lena poole.

OT: Ma kirjutan metsavahi eest, kui võib

OT: Hehe, ma lootsingi, et sa äkki kirjutad tema eest ka. Aga Beatrice'i eest kirjutades võiksid ka endiselt tema-vormi kasutada.

Lena astus Beatrice'i järel majja ning märkas kohe ka metsavahti, keda ta viisakalt tervitas ka, samal ajal naeratades. Ta astus ukse eest veidi ära, et Beatrice saaks selle kinni panna. "Mina olen Lena. Meeldiv tutvuda," lisas näitsik järgmisel hetkel, kuna vaht oli tema nime küsinud. Sigatüüka metsavaht tundus tore olevat, nagu Beatrice enne mainiud oligi.

"Bob, me sooviksime tassi teed kaasa võtta, või tahad sa kakaod?" vaatas Beatrice Lena poole. "Jah, muidugi, ma ennem tahtsingi küsida, kas te midagi sooja ei taha juua," lausus metsavaht Bob ja kattis lauda. "Ma arvan, et pole vaja lauda katta, me ei jää kauemaks," vaatas Beatrice uuesti neidise poole, oodates temalt vastust. "Noh, aga väike tükk kooki ei teeks ju paha," sekkus metsavaht ja saatasi mulle sõbraliku pilgu. Pööritasin oma silmi ja võtsin mantli seljast. "Ta on alati selline lahke," sosistas Beatrice Lena kõrva ja võttis laua taga istet.

"Tee sobib," noogutas Lena Beatrice'i küsimusele. Ta naeratas, kui metsavahi sõnu kuulis, kuid vaatas veidi kõhklevalt, kuidas mees lauda katma hakkas. Õnneks lausus Beatrice justkui Lena mõtteid lugedes varsti, et kauemaks neil plaani jääda polnud. Aga tundus, et vaht oli tõesti väga sõbralik ja tõesti soovis, et tüdrukud sinna kauemaks jääks. "Me ei taha tüli teha," lausus Dia vaikselt, kuid nähes, et Beatrice oma mantli ära võttis ja laua taha istus, otsustas ka tema siis sinna jääda. Ka tema võttis mantli ära ja seejärel võttis Beatrice'i kõrval istet. Ta ei osanud esialgu vahiga millestki juttu teha, seepärast istus alguses pigem lihtsalt vaikselt.

Beatrice võttis metsavahi käest taldriku koogi tükiga ja naeratas talle, kuigi kõht oli tüdrukul endiselt täis. "Sööge ära, ja ei vaidle vastu," lausus metsavaht ja ulatas koogitüki ka Lenale. "Vabandus, et ma nii ebaviisakas olen, aga minu nimi on Bob," ütles metsavaht ja ulatas Lenale oma käe, mille ta ennem oma pükste vastu puhtaks pühkis, kuna see oli veidike räpane. "Kuidas sul, Lena, siis läinud on? Beatrice`iga ma ennem juba rääkisin," lausus Bob ja võttis isegi laua taga istet.

Lena võttis ka oma koogitaldriku vastu, kuna metsavaht andis päris kindlalt mõista, et olgu kook söödud. "Aitäh," lausus näitsik tänulikult ning pani taldriku enda ette lauale. Seejärel surus Dia Bobi kätt ja lausus: "Meeldiv tutvuda." Ta vaatas korra Beatrice'i poole, kuid küsimust kuuldes, pööras pilgu tagasi mehele. "Hästi," vastas ta naeratades. "Mul on nii hea meel tagasi koolis olla," lisas ta, sest nad olid vaheajalt alles küllaltki hiljuti tulnud. "Kui kaua te siin koolis olete töötanud?" uuris Dia järgmisel hetkel. "Kui tohib küsida..," lisas näitsik juurde.

Beatrice asus oma koogitükki sööma, mis maitses imeliselt. "Minul samuti," lausus metsavaht ja pigista tüdruku kätt. Betrice pööras samuti enda pea korraks Lena poole ja naeratas. "Te kõik vastate ikka sama moodi," raputas Bob pead ning võttis oma kohvist lonksu. "Mis te tegite ka vaheajal?" küsis Bob järgmise küsimuse. Betarice vaatas Lena poole, et tüdruk alustaks. Kui Bob kuulis järgmist küsimust läksid ta silmad suureks:" Oh, ma arvan, et juba üle kahekümne aasta, ma ju juba selline kuuekümnendates." Beatrice hakkas vaikselt itsitama ja selle tagajärjel kukkus tal koogitükk põrandale. "Palun vabandust," lausus tüdruk ja kummardus seda üles võtma. "Las ta olla, ma pärast koristan," naeratas metsavaht Beatrice`ile ning pööras seejärel oma pilgu Lenale.

Lenat ajas veidi naerma see, kuidas Beatrice suutis oma koogi põrandale ajada. Selle aja jooksul oli ta aga ennast juba üsna vabalt tundma hakanud. Ning hea meelega rääkis ta metsavahiga juttu ka. Järgmise küsimuse peale mõtles ta veidi. "Mitte midagi erilist... Veetsin jõulud lihtsalt kahekesi koos vanaemaga. Ma elan koos temaga," lausus Alexandria naeratades. Ta vaatas siis Beatrice'i poole, et tema vastust ka kuulda. Samal ajal võttis neiu ampsu oma koogist ka. "See on väga maitsev, kas te ise tegite selle?" küsis Lena muiates, kui oli suutäie alla neelanud

Beatrice istus ilusti toolile ja vaatas Lena poole, kes oma vaheajast rääkis. "Kui vaba su vanaema on?" uuris tüdruk. "Mina tegin õega piparkooke ja ehtisin kuuske. Ja ma proovisin siia Sigatüükasse sisse saada ja näed õnnestuski," lausus tüdruk. Bob naeratas mulle ja lausus:" Jah, ma selline küpsetaja. Tris on enamus mu küpsetistest ära söönud. Võid temalt küsida, kuidas need maitsesid." Beatrice hakkas naerma ja muigas. "Jah, need maitsesid imeliselt."

Kas Beatrice küsis tõesti, kui vaba Lena vanaema oli, või kui vana ta oli? "Ta on 68," lausus Dia küsimusele vastuseks. "Aga ta näeb noorem välja," lisas neiu muiates. Ravimtaimede tundmine tuli vist kasuks, igatahes oskas vanaema enda eest hoolitseda ning erinevaid taimi kasutades oma tervist ja vaimu hästi hoida. Lena oli üle poole oma elust koos vanaemaga elanud ning vanaema oligi tema ainus perekond. Ta kuulas ka Beatrice'i vastust Bobi küsimusele ning võttis siis uue ampsu koogist. Ta naeris kergelt metsavahi öeldu peale ning noogutas. Tundus tõesti, et vaht oskas küpsetada, see kook oli igatahes väga hea.

Beatrice noogutas Lena vastuse peale ja võttis viimase ampsu koogist. "Tahad veel?" küsis Bob ja Tris rputas pead. "Ei, aitäh," lausus tüdrruk. "Lena, soovid sa?" pöördus metsavaht tüdruku poole. Tris vaatas korraks neidist ja tõusis siis lauast viies nõud kraanikaussi.

"Ei, tänan," raputas ka Lena pead ning naeratas seejuures sõbralikult. Ta poleks tõesti hetkel rohkem jõudnud süüa, kuigi kook maitses hästi. Ta järgis Beatrice'i eeskuju, tõusis laua tagant ning viis samuti oma nõud kraanikaussi. "Meil oleks aeg vist minema hakata," arvas nüüd Dia ning vaatas Trisi poole.

Beatrice vaatas korraks tüdruku poole ja naeratas Lenale. "Ahjaa, teed," ütles Bob ja tõusis lauast püsti. Metsavaht tuli kranikausi juurde ja ulatas kaks tassi tüdrukutele. "Tassi võite endale jätta," naeratas Bob Lenale. "Ma arvan, et ma toon ned mingi päev tagasi," vastas Beatrice ja võttis nagist oma mantli, kindad ja mütsi. Bob pööritas oma silmi ja ooras, kuni tüdrukud riidesse panevad.

Lena muigas metsavahi ja Beatrice'i sõnade peale. Ilus oleks olnud jah tassid tagasi tuua, siis saab teine kord jälle tulla teed jooma. Ka Lena võttis oma mantli ja pani selle selga, tõmbas siis ka mütsi pähe ja kindad kätte. Seejärel võttis ta Bobilt tassi vastu. "Aitäh koogi ja tee eest," tänas neiu vahti ning astus siis ukse juurde, et Beatrice'i järele oodata, metsavahillga nägemiseni jätta ja väljuda.