Error: Too many snow

Sam oli öösel tulnud metsa jalutama, võinoh, üksi olema. Kuna puu otsa ronida ei saanud, tegi Sam võlukepiga ühe mõnusa lumeonni ja võlus ühte võiõlu pudelisse sinise leegi, mis andis sooja. Sellega valmis saanud, ronis poiss enda mõnusasse ja avarasse lumeonni, ja pani sinise leegi sinna keskele. Igasuguse loogika kohaselt ei oleks keegi pidanud nägema seda lumeonnikest, sest 1. See nägi välja nagu üks tavaline lumehang 2. See oli üsna sügaval metsas 3. Seinad polnud eriti õhukesed. Lisaks oli Sam sissekõigu ette ühe lumehunniku lohistanud. Võlukunst, sa oled imeline!

OT: Kelly

Kelly oli suutnud inimesi, keda ta ei tahtnud näha(neid oli palju), vältida. Ta oli viimasel ajal üsna endasse tõmbunud olnud ja ei suhelnud väga. Ta polnud isegi Harryt märganud. Keelatud mets oli aga Kelly lemmikkohaks saanud. Ta oli soojalt riides, kuna metsas oli päris lumine. Seal oli üks päris mõnus lumeküngas, mis tundus olevat nagu kivi. Kellyl tuli mõte sinna peale istuda ja seda ta ka tegi. Ega tema ei teadnud, et seal sees üks tema poolt välditav inimene oli.

Hea, et Sam oli loitsuga selle üsna varisematuks teinud. Sellegipoolest tekkis sinna, kuhu keegi istus, auk. Sam ei pannud seda tähelegi, ta oli magama jäänud. Küll aga pani ta seda tähele, kui sellest august põhjustatud praod hakkasid talle väikseid lumetükke peale lennutama.,,Mida paganat?''pomises Sam, ja siis märkas ta, et keegi keenius suure K tähega oli otsustanud sinna istuda.

Kelly võis vanduda, et see sama lumehunnik pomises midagi. Ta ei saanud muidugi kindel olla, aga siiski tekitas see temast kõhedust. "Hallo?" küsis ta igaksjuhuks kõvasti, enda alahuult närides.

OT:Ahaha, ma naersin end surnuks selle lumehunniku pomisemise peale.

Sam kortsutas kulmu. Kelly. Poiss oli proovinud olla üksi, mineviku ja asjade järgi üle mõelda. Ja nüüd sai ta teada, millele ta oli unustanud mõelda: Neile, kes teda olid aidanud. Sam vastas:,,Ma soovitan sul lihtsalt mitte tähele panna''. Mitte väga kõvasti, aga mitte midagi pomisedes. Mõõdukalt vaikselt. Sam hakkas enda onnist välja ronima, kuid ta unustas enda sinise valguse onni.

"Kes seal on?" küsis Kelly, liikumatu olles. Ta käsi liikus vaikselt enda tasku poole, kus oli ta võlukepp, noh, igaksjuhuks või nii. Tüdruk neelatas ja ei julgenud enda selja taha vaadata.

Sam vingerdas end lumeonnist välja, ja kui tal juba pea oli väljas, jõudis poiss öelda:,,Sa ei taha ise ka teada, vähemalt ma arvan nii''. Vaevalt minutiga oli Sam juba lumeonnist väljas ja hakkas otsima teist suurt lumehange.

Tüdruk keeras pea rääkija poole. "Sam?" muutusid ta silmad suureks, justkui mitte uskudes, et see sama poiss seal oli. "Oled see sina?" küsis ta.

Sam noogutas,,Olen küllTa hakkas ringi vaatama, avastades, et leegid olid onni jäànud. Sam vöttis võlukepi välja ja suunas selle lumeonni poole.,,Kas sa saaksid hetkeks palun eest tulla? Ma ei taha kellelegi accio loitsuga viga teha."

OT:Ma telefonis, siin suht raske tippida

Kelly noogutas. Ta tõusis ja astus paar sammu eemale, kuid ta selja taga oli oks, mille otsa ta koperdas ja siis pepuli potsatas. Olukord ei oleks saanudki piinlikumaks minna.

Sam seda ei märganud. ,,Accio pudel"lausu Sam ja märkas Kellyt alles pärast seda.,,vajad abi?"

Kelly raputas pead ja lausus: "Ma saan ise hakkama." Tüdruk tõusis ja pühkis enda lumest puhtaks. "Mis sa siin teed, Sam?"

Sam mõtles. Mida ta siin tegi? Istus? Sai sooja? Ega ta ise ka ei teadnud, lihtsalt tal oli mälukatkendeid siin metsas, see, kuidas ta puu otsas oli olnud, see, kuidas ta oli ühe kassiga siin sõbrunenud...,,Ma arvan, et proovisin end parandada''vastas Sam ausalt.,,Just tänu sinule on see koht siin mulle meelde jäänud''.

Kelly punastas. "Mulle meeldib ka siin. Kuidas sul läinud on, Sam? Me pole ammu suhelnud," nentis Kelly, kes nüüd juba veidi Samile ligemale oli läinud.

Sam naeratas üle pika pika aja,,Ei saa öelda, et halvasti. Ma olen proovinud teadlikult minna nendesse kohtadesse, millest mul on jäänud mällu üksikud katkendid. See on osati aidanud, mäluaugud on harvemad.''.Poiss vaatas silmanurgast Kellyt, kui too talle lähemale tuli.,,Ja kuidas sul?''

"Ausalt? Päris kehvasti. Ma ajasin asjad ikka päris tuksi," nentis tüdruk, vaadates maha, justkui tundes selle eest häbi. "Aga ärme palun hakka sellest rääkima. Kuidas su vennaga on? Aga su tervis?"

Sami naeratus tuhmus veidi,,Enda vennast ma eriti midagi ei mäleta. Tervis on mul alati nõrk olnud. Hetkel lihtsalt riietun soojalt. Mäluaukudega on see jama, et ma võin kasvõi paljajalu jäätükkide peal astuda, ilma et ma midagi märkaksin.''Poiss lõpetas enda jutu.,,Äkki teeks uue lumeonni?'' tegi ta ettepaneku.

"Ainult, kui sul oleks mulle ka ruumi," naeratas Kelly. Ta oli õnnelik, et Sam oli jõudnud viimaks faasi, kus ta Kellyst üle oli saanud, vähemalt ta lootis nii... "Sam? Me oleme nüüd sõbrad, eks? Sul ei ole mu vastu enam tundeid, ega?"

Sam mõtles veidi aega,,Need tunded ei kao kuskile. Aga ma suudan su peale mitte mõelda.''. Poiss võttis võlukepi välja, ja hakkas läheduses otsima suurt lumehange. Kui ta nägi neist ühte, kuulis ta poole tee peal kummalist, sureva ja piinleva looma häält, mis sundis teda alla vaatama. Sellel hetkel langes Sam maha: ta nägi surevat lumerebast, kellel olid haavad kaelas ja ülejäänud kehal. Teda ei saanud enam mitte mingi valemiga päästa, kõige parem viis oli ta kohe tappa, et ta ei peaks kannatama valu käes, mida talle tegid need veritsevad haavad. Kuna oli pime, ei olnud Sam seda looma ennem näinud. Poisile kangastusid ta mälestused, Sam oli põlvili, ta hoidis rebasest kinni ja nuuksus vappudes. ,,Ei. Ei. Ei. Ei, ära lahku''sosistas ta vahetpidamata. Vaatamata nädalapikkustele treenimisele ei suutnud ta vanu mälestusi kaotada.

Neidis püsis vait, kuna tal ei olnud mingitki kavatsust Sam'iga vaidlema või pahandama hakata. Kelly järgnes aga Samile ning kükitas looma juurde, teda vaadates ja silitades. Talle meenus üks loits, Ferula, mis tekitas rebasele lahase katkistesse kohtadesse. "Sam, ehk me saame ta veel päästa?" küsis tüdruk.

Sam vaatas Kelly poole üles,,Ma ei tea''pomises ta.,,Sa võid proovida, ma lähen eemale''. Poiss teadis, et kui ta ei proovi sellega võidelda, võib midagi juhtuda. Niisiis läkski Sam vaevaliselt eemale, kus ta hakkas kaugusesse vaatama. Proovides lihtsalt end igasugustest mõtetest tühjendada, kuigi see ei õnnestunud, ta elus olnud surmad vaatasid ikka läbi selle looma ta poole tagasi. Sam hakkas looma juurde tagasi tulema, kuid poole tee peal jäi ta seisma, ning ta hoiakus oli midagi muutunud. Õigemini muutus vaheldumisi. Sami sees oli lahing mäluaugu reziimi ja normaalse reziimi vahel.

Kelly ohkas ja vaatas looma. Kuna Sam jättis ta sinna üksinda, otsustas neidis metsast lahkuda. Ta võttis rebase kätte vahele, et ta haiglatiiba viia. Neiu vaatas veel korra Sami suunas, enne kui lahkus.

OT:Juba teema läbi? That was so *censored* fast

Sam oli enda normaalsele reziimile surunud. Talle meenus nii mõnigi tervendav loits. Poiss läks Kelly juurde.,,Huvitav, kas reparo elusolendite peal töötab? Ma mõtlen, see parandab esemeid. Loomade suhtes ei saa nii kindel olla''rääkis ta kiiresti ning otsustas proovida.,,Episkey oleks halb mõte, loomadele on raske lahaseid paigutada''.

OT: ma ei tea, ma ei oska midagi teha

OT: Liccalt improviseeri? Äkki mingil ajal ühel meist on piisavalt mõistust et see loom hetkega ära tappa?