Sest maa all on äge olla

Riley väljus puhketoast, kuna seal polnud enam midagi teha. Neiu võttis suuna puhketoast vasakule, kõndides pilk maas, mööda vangikoopaid, vedades kätt õrnalt mööda külma kiviseina. Tundus nagu oleks neiu eksinud, kuid tegelikult kõndis ta lihtsalt sihitult, oma mõtetes olles. Varsti jõudis neiu sügavamale maa alla, kus oli veel pimedam ja kõledam, kui mujal vangikoobastes. Riley'ile päris meeldis seal. Ta kõndis aeglaselt, nii et koridoris olid kuulda ainult tema aeglased sammud, ning vaatas ringi. Midagi huvitavat seal küll polnud.

OT: Heather.

Heather oli omaarust läinud põhjatorni, aga kõik need liikuvad trepid ja Peeves... igatahes arvas neiu, et ta on kuskil Slythide puhketoa läheduses, niisiis uuris ta veidi ümbrust. Omaarust polnud ta elu sees midagi sellist näinud. Ta hakkas lihtsalt vasakule kõndima, arvestades, et mingi hetk peab ta ju kuhugi tuttavasse kohta jõudma. Veidi aja pärast hargnes koridor tema ees kolmeks. Heather peatus segaduses ja jäi mõttesse. Kellegilt oli ta kuulnud lõpututest teedest, mis õpilasi lõpuks Siganurme otsas mitme päeva pärast välja lasid. Sellisesse ta küll sattuda ei tahtnud. Neiu jäi seisma ja silmitses kolme teed mõtlikult.

Ja Riley jalutas endiselt vaikselt mööda vangikoopaid. Koridoris, mida mööda tema kõndis, oli kosta ainult tema platvormide häält, mis igal sammul puutusid kokku kivipõrandaga. Neiu oli umbes 10 minutit niisama ekselnud, kui ta veidi eemalt kellegi samme kuulis. Ta seisatas korraks ning kuulatas, kuid kõndis siis edasi. Huvitav, kes veel peale tema seal vangikoobastes kolas?

Kui Heather selja tagant hääli kuulis tõmbas ta teksade taskust võlukepi ja taganes ühte käiku, jäädes kivirünga taha varju. Neiu kuulas hoolikalt samme, arvestades, et ilmselt on see naine, kuid kui vana, seda ei osanud ta öelda. Heather ei julgenud häält teha, juhul kui see peaks olema keelatud koridor vms. ja läheneja õpetaja. Neiu lootis kuulda huvitavaid salajasi jutuajamisi, mida saaks hiljem kasutada. Mida lähemale sammud jõudsid, seda rohkem püüdis Heather suruda ennast kiviprakku, mis oli väga väike, kaugelt vaadates poleks teda ehk näha olnud, kuid kui lähemale sammuda oleks neiu kontuur otsekohe näha olnud.

Riley ei lasknud kellegi kohalolust ennast häirida. Ta oli mingit häält kuulnud, eeldanud, et peale tema oli koridoris veel keegi, aga see oli igati loogiline ka. Koolis oli palju inimesi ning kindlasti polnud tema ainus, kes õhtuti vangikoobastes ringi jalutas ning nii oma aega veetis. Ta kõndis edasi, jäädes hetkeks seisma selle koha juures, kus Heather oli, kuid kuna ta oma pilku sinna poole ei pööranud, ei märganud Riley tüdrukut. Ilmselt ta hetkeks tajus kellegi kohalolu, kuid natukese aja pärast jätkas J oma teekonda, aeglaselt edasi kõndides.

Heather oli juba aru saanud, et see pole õpetaja ja tundnud ka Riley ära. Neiu astus vaikselt oma peidukohast välja ja järgnes Rileyle nii vaikselt kui suutis, liikus talle selja taha ja krabas tal mõlemalt poolt kinni, ise itsitades. "Hei." lausus ta neiust lahti lastes ja astus sammukese tahapoole, et mitte millagiga pihta saada. Näiteks mõne loitsuga võinii. "Lihtsalt mina." lisas Heather ja naeratas.

Riley'l polnud võlukeppi kaasas, seega loitsudega ta Heather'it rünnata ei saanud, isegi kui ta oleks tahtnud. Korraks ilmus J näole kulmukortsutus, kui ta tundis, et temast kinni haarati, ning ta avas suu, et midagi öelda. Kuid kui ta itsitamist ja 'hei'd kuulis, siis pani ta oma suu kinni ja pööras ennast ümber, näol mitte üldse üllatunud ilme. "Mis sa veedad nüüd oma aega maa all, koobastes tüdrukuid jahtides? Äge," lausus Riley tunnustavalt. Nojah, see lause oleks tegelikult veidi mõistetavam olnud, kui Heather oleks poiss olnud, võinii.

"Ma arvasin alguses üldse, et sa oled õpetaja või midagi. Et ma olen keelatud koridoris surmaohus." lausus neiu naeratades. Polnud Rileyt ammu näinud, peale Nõiasõnade tundi. "Mis sina siis maa all üksinda teed?" küsis Heather vastu. Ega siis ainult poistel polnud õigusta maa all luurata ja creepy olla. See õigus on ikka igaühel.

Jah, eks igaühel on õigus maa all tüdrukuid luurata, seda küll. "Õpetaja mõõtu ma välja ei anna. Ja surmaohtu ma sind ka ei sea," lausus Riley mõtlikult, justkui kaaludes seda. "Jalutan. Siin on pime, külm, vaikne ja jube. Väga tore koht ju," lausus J muretult õlgu kehitades, kuigi tegelikult ta muidugi nii ei arvanud. Aga see vastas tõele, et ta seal jalutanud oli. "Mis sa ise siin teed? Peale endast nooremate tüdrukute järel luuramise, muidugi. Mis teeb tegelikult sinuga kahekesi siin viibimise üsna kõhedaks," lausus Riley ning naeratas siis õrnalt, et Heather tema sõnu liiga tõsiselt ei võtaks.

"Põgenen nooremate õpilaste eest nagu näha." ohkas neiu. "Minuga on igal pool kahtlane olla." pilgutas neiu silma ja naeratas. Talle ei meeldi külm, ega ka märg, pime või jube kui nii rääkida. "Aga ma kohtusin Peevesega." lausus neiu põhjenduseks. "Algne plaan oli minna põhjatorni tähti vaatama, aga nojah ega siin all halvem pole." lisas neiu juurde. Ta toetus käega seinale ja võpatas siis mingist limast eemale, is seal oli.

"Mis nooremad õpilased sulle teinud on?" uuris Riley, hetkeks imestunud nägu pähe tehes. "Ma olen ka noorem õpilane," lisas ta siis, tema eest Heather ju ei põgenenud. Vähemalt veel mitte. "Peevesega? Ta on nii tore, onju? Alati imeliste ideedega, kuidas kellelegi närvidele käia," lausus Riley naeratades. Ta oli ka selle kummitusega kohtunud paar korda.

"Ta meenutab mulle natuke kõigist tohutult sisse võetud poissi, kes jälitab. Ta loopis mind nätsuga." ohkas Heather. "Aga ideed on tal tõesti geniaalsed. Ei tea kaua ta juba siin olnud on? Mingi pool sajandit ju." oletas neiu ja pühkis oma kätt puhtaks. "Nooremad õpilased on nii... ma isegi ei tea... entusiastlikud" lausus Heather ohates. "Nad on nii õnnelikud et saavad võlumist õppida. Nad ei mõtle isegi lõpueksamite ja sellise jama peale." lausus neiu naeratades. "Sa ei meenuta mulle üldse nooremat" lausus Heather. Kompliment vist ikka.

"Äkki ta ongi sinust sisse võetud? See oleks nii armas," lausus Riley irooniliselt. Kummitusest stalker, sellisest ei saa lahti ka ju. Sest kummitused saavad ju läbi seinade minna janii. J kergitas selle komplimendi peale vaevumärgatavalt kulmu. "Mõnikord inimesed peaksidki kõigest rohkem rõõmu tundma," arvas neiu mõtlikult. Isegi kui selle põhjuseks oli võlukunsti õppimine. Aga Riley oli muidugi hea eeskuju ka. Teda rõõmustasid üldse vähesed asjad. "Aga selle asemel, et koos teistega entusiastlikult võlumist õppida, põgened sa vangikoobastesse..," pomises neiu taas kergelt muiates. Ta isegi ei teadnud, kas ta käis hetkel Heather'ile juba närvidele või mitte.

"Nad hakkasid iga asja üle punastama, mis ma ütlesin." lausus Heather kulmu kortsutades. "Ja miski peale accio ei tulnud neil esimese korraga välja" lisas neiu juurde.
"Ma kujutan ette kummitusest jälitajat, see oleks nagu õudusunenägu." ütles Heath naeratades. See ju jälitaks magamistuppa ja igalepoole sind. "Peaks Peevesele armastuse sebima." tuli neiu mõttele. Armunud Peeves poleks ilmselt kõige parem idee, aga naljakas mõelda. Näiteks see Ravenclaw kummitus.
"Ma eelistan mõelda rohkem siin, kui puhketoas. Enamus inimesi seal ei saa aru, et diivanile ei mahu üle ühe inimese." vastasHeather kaudselt Riley küsimusele. "Aga siin on vahel jälle liiga vähe inimesi. Üksinda on siin ülimalt kõhe, eriti kui keegi läheneb selja tagant." naeratas Heather Riley poole. Ta polnud ise ka väga kindel, kas soovis seltskonda või mitte, aga kui nad juba kokku põrkasid... miks mitte.

Riley turtsatas Heather'i esimeste lausete peale. Siis oli mõistetav, miks Heather põgenenud oli. Riley poleks ka viitsinud oma aega selliste inimestega koos olemiseks raisata. See oleks olnud tüütu. "See oleks raske. Kes suudaks Peeves'it armastada?" küsis J silmi pööritades. Tema arvates mitte keegi, kuigi mida tema ka sellest tegelikult teadis.. "Siis peaksid sa vist õnnelik olema, et ma siin olen?" küsis Riley kulmu kergitades. Ta tõstis nimetissõrme, kui Heather'i viimast lauset kuulis. "...Sa tegid ise täpselt seda. Lähenesid mulle selja tagant," lausus neiu. Olenemata sellest, et Heather ise aru sai, et see kõheda tunde oli tekitanud.

"Filch armastab teda. See on see vihkamise-armastuse suhe, tead küll." naeratas Heather. "Muidugi ta tõeline armastus on ta kass." lisas neiu juurde. Ta polnud kunagi näinud majapidajat ilma kuskil lähedal luurava kassita. "Või ehk Hufflepuffi vaim? Nad saaksid ilmselt hästi läbi, nad on ju mõlemad vaimud. Ainult et kuidas neid kokku viia?" nuputas Heath plaani. Siis kuulis ta Riley teist küsimust. "Õnnelik? Eks ma vist natuke rahul olen." vastas neiu põklevalt ja tõi siis kuuldavale nördimushüüde. "Sina hiilisid mulle esimesena selja taha. Ma arvasin, et sa Sirious Black või keegi." lausus neiu judinatega ja piilus ringi, et keegi neid kuskilt varjudest ei jälgiks.

Riley turtsatas Heather'i esimese lause peale. See oli piisavalt ajuvaba, et selle üle naerda. Samas Riley noogutas, sest ta nõustus. Filch tõesti jumaldas oma kassi, ka Riley oli seda tähele pannud. "Mina hiilisin sulle selja taha?" küsis J pead raputades. "Ma ei teadnudki, et sa siin oled," lausus ta, mis oli tegelikult tõsi. "Aga järelikult sa peitsid ennast minu eest? Kartsid mind?" küsis neiu muiates. "Muide, Black kindlasti kõnniks kontsakinga klõbina saatel vangikoobastes ringi," turtsatas J ning vaatas oma platvormide poole. "Ma olin üsna kindel, et need reedavad mu kohaloleku," lisas ta.

"No äkki oleks see siis Umbridge või keegi selline olnud." lausus Heathwr Riley kontsade poole kiigates. Nendega oli ilmselt jah raske vaikselt liikuda. "Sa kõndisid mu selja taga." põhjendas Heather. "Muidugi ma arvasin, et sa jälitad mind võimidagi. Ma pidin surnuks ehmatama." lausus neiu süüdiatavalt ja naeris siis omaenda kartlikkuse üle.

Riley muigas taas Heather'i sõnade üle. Umbridge'i oleks ka tahtnud selliste platvormidega ringi liikumas näha. "Sa arvad, et kõik, kes su selja taga kõnnivad, jälitavad sind?" küsis J siis täiesti tõsiselt, huvitatult Heather'i poole vaadates. Tegelikult oli see küsimus veidi pilkav, aga tüdruku olekust võis järeldada, et ta pidas seda täiesti normaalseks.

"Ma arvan, et kõik, kes öösel maa all minu selja taga kõnnivad on kahtlased." lausus Heather. "Ja enamasti keegi tõesti jälitab mind." lisas neiu juurde. Kuigi tavaliselt olid need mingid vaimud. Või kutid. "Ma olen natuke kahtlistav, kui asi puutub maa alustesse käikudesse. Nad on nii tumedad." lausus Heath kulmu kortsutades.

"Äkki on sul lihtsalt mingi paranoia?" pakkus Riley, kui kuulis, et Heather tõesti arvas, et keegi teda tihti jälitab. "Või hakkad lihtsalt hulluks minema?" pakkus J abivalmilt teise variandi veel. "Miks sa siis üldse siia põgenesid, kui maa all sulle ei meeldi?" uuris neiu veel. Peeves'i eest oleks saanud kuhugi mujale ka põgeneda.

Ja siis astub Vanessa välja. Tal on nututuju, kuid ta näeb enda ees kahte tüdrukut. "Ee, hei" sõnab Vanessa

"Mu tegelik siht oli põhjatorni jõuda." tunnistas neiu. "Ma lihtsalt kuidagi lõpetasin siin, maa all." lisas Heather kerge muigega juurde. Ega siin ka viga polnud, oli isegi Riley juurde välja jõudnud ju. "Mul on sellest ajast peale paranoia kui üks mu ekspoiss kuu aega järjest mind jälitas. Igale poole, kooli, koju, poodi." vastas Heath ja vaatas selja taha igaks juhuks. Kuigi ta mugust poiss siia nagunii ei saaks. Ja pidi ennast surnuks ehmatama võinii, kui keegi tal selja taga oli. Neiu karjatas ja astus Riley poole.

OT: Vanessa, palun kirjuta rpg's oma postid minevikus, mitte olevikus!

"Siis sa panid ikka täiega mööda ju," mainis Riley, sest põhjatorn asus vangikoobastest ikka väga kaugel. Kuidas oli võimalik nii erinevasse kohta lõpuks jõuda? J kortsutas kergelt kulmu, kui Heather'i eksist kuulis. "Haige," lausus ta, jõudmata midagi enamat öelda, sest just sellel hetkel märkas ta Heather'i selja taga tüdrukut. Ta ei imestanud, et Heather selle pärast ehmatanud oli, see tegelikult oligi päris õudne, sest Riley polnud kuulnud tüdruku saabumist. "Kes sa oled? Mida sa siin teed" olid J esimesed küsimused võõrale, kui ta kulmukortsutusega neiu poole vaatas.

OT: Unustasin.

"Eh," alustas Vanessa. "Ma olen Vanessa. Meie puhketoas oli suht lärmakas. Ma tulin ära. Tegelikult köögipoole aga lihtsalt, otsustasin siit läbi käia." Vanessa silmitses tükkaega musti seinu ja siis lisas. "Sina?"