Õhtut nautimas

"Ongi," lausus Jack ning suudles Annie't vastu. "Aga sinust ma seda ei usuks," lausus Jack, vihjates sellele "sõjale".

Annie naeratas laialt ja lükkas ühe käega oma päikeseprillid eest, teine käsi oli oma koha leidnud kuskil Jacki juustes. "Kui vaja siis ma pean sõda, kui on väga vaja," hoiatas tüdruk, igaks juhuks.

Jack pani oma käe ümber Annie, teda endale lähemale tõmmates. "Ei, ära pea sõda," lausus ta. "Pole vaja," lisas ta.

"Kindel?" küsis tüdruk, "heaküll, ma lihtsalt kasvatan sellele blondile tüdrukule habeme, ei midagi isiklikku."

Jack noogutas alguses, siis eemaldus ta veidi Annie'st. "Millisele blondile tüdrukule?" küsis Jack, kuigi nagu seal oleks vahet olnud.

"Alexa'le. Oli ta ikka Alexa? Ma olen paganama halb inimene," ütles tüdruk rõhutas sõna ''inimene'. Halvaks trolliks ta end veel ei pidanud.

"Alexa'le?" kordas Jack. "Ta ei meeldi sulle?" küsis poiss muiates.

"Kas peaks? Ei ma rääkisin temaga, ta on peaaegu normaalne, peaaegu," venitas Ann ja ta pilk liikus Sydney'le kes oli vaikseks jäänud, "ma tean, et ma ise parem ei ole, aga inimene peab endast hästi arvama, muidu ei austa teda ka teised."

Jack ei osanud selle peale midagi kosta. "Ta pole nii hull," arvas Jack. Kokkuvõttes polnud Alexa veel midagi halba teinudki ju. "Ära kasvata talle habet," lausus Jack, tuletades meelde mida Annie oli tahtnud teha. "Ei sobiks talle."

"Vaatame veel seda," Annie mõtles ja kehitas enda mõtte peale õlgu. "Vuntsid," otsustas ta.

"Jah, veel parem," lausus Jack. "Ta pole sulle ju midagi teinud," lausus poiss oma mõtte valjult välja.

"Sõda toimub!" pistis Sydney vahele, kurjalt nimetissõrmega vehkides.

"Ta jahib juba sind," märkis Annie ja ta silmad lõid rõõmsalt särama, kuid seda ei olnud läbi päikeseprillide kuigi hästi näha, "sa oled siis nõus?"

"Nõus millega?" küsis Jack. Ta polnud kindel, kas küsimus oli temale mõeldud. Tõttöelda polnud ta vahepeal Syd'i isegi tähele pannud. Pealegi oli ta üsna kindel, et mingit sõda ei toimu.

"Selle vuntside ideega, vahet pole. Sa ei muuda mu meelt," arvas Annie, kuigi ta tegelikult kahtles viimases lauses, Jack võis soovi korral olla vägagi veenev.

"Ei nõustu," lausus Jack, nagu see oleks olnud ilmselge. "Sa ei kasvata talle vuntse, ega habet," lisas poiss.

"Ta teeks minule iga hetk seda sama," tõdes tüdruk, võibolla isegi midagi hullemat. "Targem annab järele jah? Ma pole end kunagi väga targaks pidanud..."

"Ei teeks," arvas Jack. Kuid ta polnud kindel. Alexa oli siia alles paar päeva tagasi tulnud, mis mõtet oleks olnud kohe kellegagi tüli norima hakata? "Sa oled temast targem," arvas Jack, kui see pidi tähendama, et Annie oleks esimesena järele andnud.

"Jess," ütles tüdruk ja ta näol oli lasteaialapse kes oli just teada saanud, et temal on õigus ilme. "Aga ta tuli sinu pärast siia, see tähendab, et sõpradeks me küll ei hakka," selles oli tüdruk enam, kui kindel, "kuulujutud räägivad, et tal on mingi kuri plaan, tead sinuga. Ta on enam, kui kindel, et see mõjub. Aga ma ei saa lasta sellel juhtuda, seega sa ei saa mind temast targemaks pidada."

"Sa ei kasvata talle ei habet ega vuntse," kordas Jack kindlalt oma lauset. "Te ei peagi sõbrad olema, lihtsalt katsuge hakkama saada?" oli kõik, mis Jack oskas välja pakkuda. "Ja mis kuri plaan see ikka olla saab?" irvitas Jack.

"Mina ei tea, " ütles tüdruk ja naeratas õelalt, "eks veena mind ümber."

"Hmm, ma ei oska," arvas Jack irvitades. "Sa oled targem, mäletad? Pea seda meeles," lausus ta, nagu räägiks mingi väikse lapsega, kellele tuleb asjad mitu korda üle korrata.

"Oeh sind tobukest, sa kohe oskad," vastas Annie Jack'iga võrdväärse häälega. "Mis sai ujumisest?" küsis neid ühel hetkel.

"Ujumisest?" kordas Jack. Vette viskamisest? "Mine kui tahad," lausus ta muiates. Tema kavatses kaldale jääda.

"Äkki lähengi," arvas tüdruk. Täna oli siiski soe ilm, isegi Syd jäi vees ellu. Tüdruk tiris saabad jalast ja kardigani seljast ning ronis vette. Tüdruk hakkas oma otsust kohe kahetsema, ta ronis veest vandudes välja ja võttis Jacki ümbert kinni. "Sa käid ka vees ära, niigi oled märg nüüd."