Enne õhtut...

Lizzie jalutas järve äärde. Luca jalutas tal väsinult taga.
"Kohe oleme kohal," lohutas tüdruk kassi.
Vesi oli peegelsile ja väljas oli võrdlemisi soe, nii et ta ei hakanud oma keepi peale tõmbama. Lizzie kontrollis järvest oma peegelpilti ja kohendas oma valge kleidi kohevaid satse. Ta istus maha, oma lemmiktamme najale ja silus raamatu "Imelikuimad võlurid läbi aegade" kulunud kaant. Luca potsatas kohmakalt maha.
"Head ööd," ütles Lizzie talle vaikselt ja paitas ta kurgualust, "ma ajan su üle, kui me tagasi lossi läheme." Kass hakkas nurruma ja sulges silmad.
Lizzie avas raamatu ja silmitses imelikult naerva mustanahalise võluri pilti ja itsitas vaikselt, kui luges ta idiootsetest tegudest.


OT: Viitsib keegi tulla?

Sellel pisikesel kassikesel vist ei vedanud täna väga. Ega iga päev ei peagi vedama. Eriti siis, kui juhtub nii, et Isis'el parasjagu sammuti tuju järveäärde tulla on. Või siis õigemini Isis'el ja.. Noh, ühel pisikesel osal, tema pisikesest suguvõsast. Suure kisaga ajas Nigra oma poolõde taga. Väike Arya oli teinud klassikalist üles äratamist kahe poti kaanega mille ta oli pannud tuuri ilmselt köögist ja Isis ei olnud just vaimustuses sellest, et tema ilus uni niiviiisi ära rikuti. Valküür jooksis Arya kõrval ning Isis oma kassiga neil sabas. Arya ja Valküür jooksid otse jahedasse järvevette ja Isis sumas neile järele, kuid koperdas ühe kivi otsa ja plartsatas kõhuli. Lühis oli üldse kaldale jäänud. Väike erkoranž kass ei armastanud just väga vett, kuid märjaks saamisest polnud tal pääsu, sest loikmärk Nigra ronis kaldale valades kassikese oma riietest tilkuva veega üle. Vesi oli tüdruku korralikult maha rahustanud, kui Lizzi't Isis ikkagi ei märganud. Tüdruk põrnitses lihtsalt ainiti Arya't ja väänas oma rüüd välja.

Lizzie pani kähku raamatu kõrvale ja jäi kaldal toimuvat tegevust wierdface´iga vaatama. Luca ainult piilus hetke ühe silmaga ja põõnas edasi. "Um..." pomises Lizzie kulmi kergitades.
"On sul abi vaja?" hüüdis ta tüdrukule ja tõusis püsti.

Isis oleks peaaegu rabanduse saanud seda häält kuuldes. Nii ei ole üldse tore teda ehmatada. Nigra pöördus selle hääle poole, aga nüüd oli tal selline mure, et ta kohe üldse ei saanud aru, kellega räägiti. Kas tema või Arry'ga. Pahur ja läbimärg Lühis sörkis Isis'est võimalikult eemale. Raputas ennast kuivaks ja tuiskas siis kooli suunas minema. Isis ohkas kergelt loomale järgi vaatates ja võttis siis põuest võlukeppi mille ta järelikult ikkagi hommikul öökapilt kaasa oli haaranud. Tavaliselt läks sööma minekuga nii kiireks, et Nigra unustas alailma võlukeppi maha. Vähemalt oli ta hakanud loitse üle kordama ja sai oma rüü kenasti märjaks, mitte ei muutnud seda karunahaks või siis elusatest rottidest koosnevaks kasukaks nagu tavaliselt. Ta oli liiga osav selle võlukeppi jaoks lihtsalt.

OT: Is´iga ikka.

"Tundub, et mitte...." vastas Lizzie iseendale, kuid läks ikkagi õdede juurde. Ta seisis veidi oma lokki keerutades ja küsis siis tuimalt Arya käest: "Kas sa välja ei tahaks tulla? Sa võid külma saada."
"Püsi seal!" käskis ta Lucat, kes tahtis uudishimutsema tulla ja tõstis ta peatamiseks käe.

OT: Seda ma arvasingi, mulle lihtsalt meeldib niimoodi pikalt kirjutama hakkata, ja seda teemat rohkem läbileierdada, või noh.. Ma ei oska seletada..

"Ei. Kui ma välja tulen siis mul hakkab palav." lausus Arya tõsiselt. Palav selles suhtes, et ta kartis, et Isis ta tagaajamist jätkab. "Käi välja! Kohe!" käratas Isis õele selle absurdse teksti peale. Tema pidi oma väikse poolõe eest vastutama, mingit kopsu või põie põletikku küll tarvis ei olnud. "Kohe, ma ütlen sulle." urises Nigra ja tõstis võlukeppi lennutades Arya juba hetke pärast järvest välja. Algus võis küll päris julma lennuna tunduda, kuid maandumine oli pehme. Kiirete tujumuutustega Isis plahvatas nüüd õe nägu nähes naerma. Ja arvake veel, et tegemist on normaalse nõiaga. Valküür ronis ise sealt järvest välja vaadates Isis samasuguse pilguga nagu Arya. Kohe näha, et Arya lemmik. Tüdruk kuivatas enda ja hundi ära. Temal loitsudega probleeme ei olnud. Arya toppis võlukeppi tagasi taskusse ja kortsutas Isis'e poole kulmu. "Sa suureks.." pomises ta oma vanemale õele.

OT: Aah, arusaadav

Lizzie tõstis ehmunult käe suu ette, kui tüdruk oma õe järvest välja lennutas.
"Kuule ära nüüd..." ütles ta Isisele ja köhatas. "Seda hullemaks ta muutub, kui sa teda nii..." Lizzie keerutas pöidlaid õiget väljandit välja mõeldes, "karmilt kasvatad."

OT: Mina küll aru ei saanud

Isis kehitas õlgu. "Üldiselt kasvatab teda Albus. Muidu tal nii raudseid närve poleks." lausus tüdruk õde vaatates. Samasugune pohhuist nagu Albus. Närvidest polnud tegelikult väga juttugi. Lihtsalt pohhuism, nagu juba mainitud. Või siis Isis'e arust oli see nii vähemalt. Al'il ja Arry'l oli tegelt juba lihtsalt nii siiber Isis'est ja sellest mida ta tegi, ja mida ta ei teinud. Mõnikord oskas Nigra normaalne olla, aga nii kui jälle midagi pekki läheb läheb kohe kõik muu järgi.

Lizzie noogutas mõtlikult ja raputas seejärel pead, kui mõtles tüütutele lastele, kelle kasvatamiseks on vaja raudsete närvidega inimesi.
"Mis ta tegi üldse?" küsis Liz, istus maha ja köhis jälle. "Vabandust." ütles ta vaikselt,"ma hakkan vist haigeks jääma."


OT: Kle ma lähen käin duši all vahepeal

"Äratas mu üles.." pomises Isis vastuseks. "Kahe potti kaanega." täpsustas ta siis ja kordsutas kulmu, kui Lizzi maha istus. "Siis peaksid sa haigla tiiba minema, mitte siin külma maa peal istuma. Saad põiepõletiku või midagi ka veel külge." arvas Nigra. Jälle see põletik. Isis tõmbas rüü tihedamalt ümber. Kevad oli siiski ju veel, ja kui ta parasjagu ringi ei tormanud oli suht jahe, kui päikest parasjagu lagipähe ei paistnud, ja paisits, et mingi väike vastik pilv oli sellele parasjagu ette siginenud.

OT: Mine-mine. Ju ma siis ootan, onju. c:

Lizzie turtsatas naerda, kui kujutas ette, kuidas väike õde suurema kolinaga üles kupatab.
"Sel juhul on karm kasvatusviis täiesti õigustatud," ütles ta naeruse häälega ja tõusis püsti.
"Jah, olgu. Eks vist oleksi parem proua Pomfrey´lt mingit rohtu küsida... või midagi," ütles ta siis, kontrollides, kas ta kleit jäi mullast puhtaks. "Ma võtan lihtsalt oma asjad...ma mõtlen Luca ja raamatu," jätkas Lizzie tamme poole viibates, kus kass tudus "Imelikuimad võlurid läbi aegade" otsas.

"Eks ole." nõustus Isis. Väike paha Arry. "Tohin ma kaasa tulla?" uuris Isis. Järve ääres või kuskil mujal nagu üksi passida ei ole väga mõtet ja Isis oli püstitamas ka parasjagu oma rekordit. Ta polnud kaks nädalat haiglatiivas käinud. Võis korra sisse põigata ju. Muidu unistab Pomfrey näo veel ära.

"Muidugi!" ütles Lizzie ja naeratas. Ta läks puu juurde ja võttis sealt oma sületäie "staffi".
"Ee...kas ta peab ka tulema?" küsis ta siis vaiksemalt, osutades pöidlaga Arry poole.

Isis jalutas Lizzie'le sina puu juurde järele siis, onju. "Peab? Kui ta tahab siis ta tuleb.." pomises Isis. "Mina teda ei taltsuta, aga ma arvan, et ta ei taha kaasa tulla." lausus Isis naeratades. Arya ronis oma lemmiku turjale ja suunas hundi mööda järve kallast eemale sörkima. Ilmselt siis ei tule kaasa.

OT: Vist küll jap, ma ei mõelnudki selle peale.

Lizzie naeratas ja lehvitas Arryle vaikides järgi, kuigi too seda niikuinii ei näinud. "kena hunt," märkis ta muiates. "Esmamulje järgi ta vist ei söö valgeid kiisusid, eks?" küsis ta Luca kõrva näppides. "Just askin..."

OT: Oot.. Mu väike aju jooksis kokku, millest sa nüüd rääkisid? Arry'st? Võimisasja.. *ajuragin on see mida siit poolt kuulda võib*

Isis turtsatas kergelt naerda. "Valküür on nii õpetatud, et ta lemmikuid ära ei sööks." mainis tüdruk naeratades. "Lähme siis?" küsis Nigra lisaks. Peaks sinna haiglatiiva poole liigutama. Siis saab selle rohu kätte ja siis on le happy end. Mis on väga tore asi.

OT: No ega Arry kasse ilmselt ei söö jah, aga pm küll *kuulab ajuraginat*

Liz noogutas: "Jah, ma arvasingi nii."
"Oota, miks ma sind üldse tassima pean?" küsis ta siis Luca käest ja torkis pekki ta kõhu peal. "Kõndimine tuleks sulle tasuks." Ta pani kassi maha ja nad hakkasid lossi poole jalutama.

OT: Ei, ma mõtlesin su OT'i teksti vms Kuula edasi c:

"Nii tore, onju." lausus Isis ja koperdas kassile ja ta perenaisele järgi. Sinna puu alla üski jäämisest nagu väga kasu poleks olnud, võinii. Tuli ikka kaasa minna, onju.

OT: Aa sorrysorry, rumal olen I mõtlesin seda, et Is ka puu juurde pidi tulema. Ja jälle ma vabandan, sry

Lizzie heitis pilgu üle õla ja olles veendunud, et Isis ka tuleb, jalutas ta kiirema sammuga edasi. Tõepoolest, jahedamaks hakkas minema.

OT: Deem, inimene, ära vabanda nii palju, ma tunnen ennast kahtlasena, kui sa neid siin igale poole loobid.
'
Onju. Igatahes jõudsid nad sinna lossi ukse juurde ka nüüd ilusti ilmselt. Isis kangutas ukse lahti kuna väle nagu ta oli, oli ta juba Lizzie'st ette jõudnud.

Ot: Ok, sorry. ma proovin võõrutada. ...


Lizziel läks veel mõni sekund, et ukseni võtta, sest ta ei tormanud kunagi ja võttis alati kõike rahulikult. Ta libistas end uksepraost sisse, aga pidi tagasi välja minema, kuna Luca oli veel aeglasem, kui tema. Alles nüüd võisid nad sisse minna.

OT: Eks. Ja tundub, et ei õnnestu eriti

Mingu nad siis sisse, Isis passis seal kannatlikult ukse kõrval, ootates, et Lizzie oma lemmikuga ees läheks.

Nad läksidki, Luca koperdas veel seal midagi, nii et Liz pidi ta ohates sülle võtma ja ohkama veel sügavamini, kui oma valge kleidi pealt nummid muldmustad kassi käpajäljed avastas. Lõpuks said nad ikka kuidagimoodi sisse. Lizzie seisis koridori, ukse kõrvale. Ta pani Luca maha ja loitsis oma kleidilt plekid minema.