Koridoris istumas

Rebecca oli just tulnud õuest ning jalutas nüüd oma puhketoa poole. Tüdruk jõudis teise korruse koridori ning seisatas seal hetkeks, et oma kinga lahti tulnud paelad kinni siduda. Sellega ühele poole saades leidis tüdruk koridoris ühe pingi ning istus sellele. Puhketoas poleks tal midagi teha olnud, seega jäi Becca sinna istuma, mõttessevajunult

Megan, olles üle pika aja jälle rõõmsameelne ning õnnelik, keksis teise korruse koridoris, ümisedes: "Ma olen nagu Wanda." Seejärel silmas Megan Becca't ning esimene jäi seisma, ent naeratas endiselt. "Tere, Becca-Becky," hüüatas ta rõõmsalt ning istus Rebecca kõrvale.

"Tere Megan!" lausus Becca rõõmsalt, nagu enamasti alati. "Sul on hea tuju?" küsis ta muiates.

Megan noogutas särades. "Ma olen nagu Wanda," kilkas ta.

"Oled jah," lausus Rebecca, Megan'iga nõustudes. "Aga pole ka ime, te olete ju õed, millalgi pidi teie sarnasus ilmsiks tulema," lausus ta targalt. Muidu olid Megan ja Wanda liiga erinevad.

Megan muigas hetkeks, kuid tõsines siis. "Tegelt, äkki me polegi Wandaga õed," lausus ta, "äkki meid hoopis lapsendati. Ja James ning Hayden lihtsalt teesklevad, et nad meie vanemad on."

"Miks sa nii arvad?" küsis Becca, huvitav teooria. "See oleks natuke julm," arvas Becca, kuigi ta arvas, et Megan tegi lihtsalt nalja.

"Julm?" kordas Mgean kahtlevalt. "Miks see julm peaks olema? Ja nad on meile - vähemalt mulle - varemgi valetanud, võib-olla valetavad nüüdki," lisas ta.

"Ma ei tea, te olete varsti täisealised, kui te tõesti oleks lapsendatud, siis oleks võinud seda juba teile öelda," lausus Rebecca mõtlikult. "Sa siis arvad päriselt, et see on võimalik?" küsis ta.

Megan noogutas. "Ma ei tea kindlalt. Aga see on tegelikult ju võimalik," lausus ta lõpuks.

"Küllap vist," noogutas Rebecca. Megan oli ju öelnud, et vanemad olid talle ennemgi valetanud. "Kust sa pärit oled üldse?" küsis Becca. Ta ei teadnud, kas peaks küsima 'kust te pärit olete?', küsimus puudutas ju Wanda't samuti.

"Londoni lähedal ühes kohas elan hetkel," lausus Megan. "Aga ennem elasime päris Londonis."

"Lahe," arvas Rebecca. "Ma olen ka Inglismaalt pärit, ainult et Derby'st," lisas tüdruk. Londinist üsna kaugel.

"Kus kohas see veel on?" küsis Megan naerdes. "Aga, kui ma täisealiseks saan, siis tahaks küll sealt urkast välja kolida."

"Derby on...Umbes Inglismaa keskel, London'ist loode suunas," lausus Becca. "Londonis võis lahe olla..," lausus Becca siis. Megan oli seal ju ennem elanud. Ikkagi Inglismaa üks tähtsamaid kohti, palju poode ja mida kõike veel.

"Aa, selge," lausus Megan. "See oli normaalne koht, aga mulle siiski eriti ei meeldinud seal," lisas ta Londoni kohta.

"Miks?" küsis Becca veidi imestunult. Tema arust oli seal kõik, mida vaja. Siiski ei olnud Becca London'is kunagi elanud, seega võibolla oli reaalsuses seal hoopis kõik teistmoodi.

"Liiga kärarikas või kuidagi," lausus Megan napilt. "Mulle ei meeldi eriti lärm ja kõik sarnane," lisas ta end õigustades.

"Siis küll," noogutas Becca. Kärarikas võis London küll olla. "Aga su heal tujul oli mingi põhjus ka?" küsis Becca siis jututeemat tagasi viies.

"Ma ei tea, mis selle põhjus on," lausus Megan õlgu kehitades. "Võib-olla on mul Wanda-rõõmu haigus," pakkus ta.

Rebecca muigas selle peale. "Mine haiglatiiba," soovitas ta. "Või ei, tegelikult on see ju hea haigus," mõtles tüdruk ümber.

"Haiglatiiba?" kordas Megan naerdes. "Mis ma ütlengi, et mul on Wanda-rõõmu haigus?" lisas ta.

"Ütlesid jah," noogutas Becca. "Kui ära ei ravi, läheb äkki veel hullemaks," lisas neiu, itsitades.

"Ah," irvitas Megan, endal naerupisarad silmis, "no tõesti. Mida ta ütleks, kui mina talle oma haigusest räägiks?"

"Pomfrey?" küsis Becca, järele mõeldes. "Annaks sulle rohtu," lausus ta noogutades. "Paneks su haiglatiiba ka kinni, et sa kedagi ei nakataks," lisas ta siis, kui see teema kord juba selliseks oli läinud. "Kuigi tegelikult oleks ju hea, terve kool täis Wanda-rõõmu pisikuid," lausus tüdruk naerdes.