Öösel umbes kell 00.00 või midagi sinna kanti

OT: Cathy, ja ära parem mu teema pealkirja kommenteeri:)

Albus vantsis tuimalt lossi hoovis ringi. Ise ta ka ei teadnud, miks ta nii hilja õues oli. Poiss sammus lendluudpalli väljakule ning jäi siis lihtsalt sinna seisma ning vaatas tuimalt üles. Taevas oli noorkuu. Hea seegi, vähemalt libahunte pole.

Catherine loivas unetult mööda kooli ringi ja otsustas lõpuks lossist välja minna, et värsket õhku hingata. Õige pea jõudis tüdruk lendluudpalli väljakule. Pealtnäha polnud seal kedagi, kuid hoolega vaadates tuvastas Cathy keset väljakut seismas Albus'e. Neiu mühatas halvaks panevalt ja otsustas poisist kuidagi mööda jalutada. Polnud ta ju ise siia ühe koha peale seisma tulnud.

Albus otsustas edasi tripüünidele minna ning märkas siis Cathy't. Poisi näole ilmus grimass ning ta kiirendas sammu, et tripüünidele jõuda.

Cathy seiras Albus't vihaselt ja otsustas minna ühe värvavaposti juurde. Selle juurde langes vari ja seal ei võinud tüdrukut keegi näha. Catherine ajas selja ülbelt sirgu ja kõndis Al'i eest mööda.

Albus pigistas huuled tugevasti kokku, kuid plahvatas lõppuks ikka. "Tead ma plaanisin sind ballile kutsuda." poisi hääles värises viha ning ta jättis lisamatta, et ka teeks seda kui Cathy selline ülbik poleks.

"Või nii," käratas Cathy, püüdes teeselda täielikku huvitust. See tuli tal üsnagi hästi välja. "Aga tundub, et pead nüüd oma uue kasuõega minema!"

"TA EI OLE MINU KASUÕDE!" röögatas Albus ja kogu väljak kajas vastu. "MA OLEN TÄIS EALINE!" käratas ta siis "Esmel on nüüd ainult üks kasu laps." lisas ta vihaselt.

"Siis võite lausa abielluda!" hüüdis Cathy irooniliselt, ise irvitades.

Albus püüdis ennast rahustada kuid prahvatas siis uuesti. "Tead sa õeluse hunnik isegi meeldisid mulle!" sisistas ta näost erkpunane. Poisi käed värisesid vihast ja ta pidi üle võtma mõne Isis'e meetodi. Paar sammu edasi kastudes lajatas ta jalaga vastu tripüüni.

Sõna "õeluse hunnik" tegi Cathy'le nalja. "Kahju küll, leia keegi teine!" hõikas tüdruk naerdes.

Albus tagus sama targalt tripüüni jalaga edasi. "Tead leiangi." suutis ta lõpuks läbi hammaste sisistada.

"Ohoo," irvitas Cathy. "Ja kes see on?" jätkas ta, soovides lisada ka mõnd pilkavat nime, kuid ühtegi neist ei tulnud talle pähe.

"Veel mitte keegi." puhises Albus nüüd ühe jalapeal ringi keksides ja kättega oma parema jala päkka osast kinni hoides.

"Tead, sa oled tobe," lausus Cathy ja pööras Albus'ele selja.

"Ja sa oled vastik." sülgas Albus. Ta polnud kunagi Cathy'st midagi sellist oodanud, tüdrukule luges mingi toppakas väike plika kes kunagi oli Al'i kasuõde olnud, ja selle põhjal hakkas Cathy siis ka teda vihakama.

Selle peale ei öelnud Cathy midagi, ta oli lõpuks osanud Al'i solvangute pärast haiget saada.

"Ülbik." lisas Albus läbi hammaste rohkem endale ning hüppas Cathy'st eemale ning püüdis tripüünile saada. "Õel, julm." leisid ta veel midagi mis tüdrukut kirjeldama sobiks.

Cathy istus vaikides murule ja vaatas maha. Tüdruk tundis, et kohe varsti hakkab ta nutma.

"Miks sa vait jäid?" nõudis Albus siis tüdruku poole vaatamatta. "Võiksid ju mind rahumeeli edasi mõnitada." lisas ta külmalt vihaselt hufflepuffi kollased värve vaatates.

"Aga miks ma peaksin tahtma?" hüüatas Cathy, pisarad voolamas.

OT: Jah, jälle nutab..

Albus avas just suu, et Cathy'le väga raevukas vastus anda, kuid poiss pööras ennast ümber ja nägi kuidas pisarad mööda Cathy põski alla voolasid. Rubra klõpsatas suu kinni ning pidas paremaks vait olla.

Cathy pühkis oma märjad põsed ära ja hakkas otseteed lossi poole marssima.

Albus istus lihtsalt sinna samasse maha ning võttis pea vihaselt kätte vahele. Juukseid kitkudes kirus ta Cathy't maapõhja ning mingi aeg hakkas ennast sajatama. Kui päike juba tõusma hakkas, otsustas poiss ära minna. Albus tõusis püsti ning vandus kui see jalg millega ta tripüüni tagunud oli, valusalt tuikas, ning võttis siis suuna järvele.