Öösel puhketoas

Annie istus puhketoas ja tegi koduseid töid, tüdruk oli õhtul liiga laisk olnud ja nende tegemisega viivitanud, muidugi kahetses ta nüüd seda. Tüdruk pomises vihaselt, kui tal tint laiali läks ja ta pidi uue pärgamendi võtma, tore. Veel üks tund? Neid tõmbas hetkeks jalad tugitooli, ega lasknud end häirida, et tal tennised jalas olid. Annie plaanis ainult paar minutit seal vaikselt lebada, kuid juba ta magas, õpikud süles.

Syd oli juba voodis, kui kuulis alt puhketoast mingit kolistamist ja kohati isegi hääli. Loiult ajas ta end püsti ja astus trepist alla. Eelviimasel astmel ei vaadanud ta jalge ette - ei näinud ka, sest pime oli - ning kukkus ninali trepist alla. Õnneks eelviimane aste, mõtles tüdruk. Tal oli halveminigi läinud. Unesegaselt tõusis Sydney põrandalt üles ja nõudis: "Annie, mida sa teed siin?" Seda mitte just kõige sõbralikumalt.

OT: Loodetavasti Syd ikka tohtis siia tulla..

Annie võpatas ja pilgutas uniselt silmi: "Ma õpin, peaksin õppima." Neid ajas end pahuralt püsti ja ringutas, siis maandus ta uuesti tugitoolis ja hakkas kirjandit kirjutama.

OT: Võis küll

"Varem ei võinud?" küsis Syd pahuralt.

Randa astus puhketuppa. Nähes Sydi ja Anniet läks ta meel rõõmsamaks."Tervitus siis ka," lausus ta.

"Veel üks, inimesed nautige elu! Magage, oleksin võinud jah varem..." ohkas Annie, tema oleks iga kell maganud. Äkki jätaks homme hommikusöögi vahele ja paluks mõnelt Ravenclaw'laselt abi?

Megan tuikus tüdrukute magamistoa trepist alla, olles ärganud mingi kära peale. "Tere," lausus ta haigutades ning istus ühele diivanile, ise jalgu endale lähemale tõmmates.

"Hei!" ütles Annie ja loobus, tüdruk viskas oma õpikud ühele lauale, hommikul õpib. Jah nii ta teebki.

"Õppisid?" küsis Megan end sirutades ning Annie kõrvale visatud õpikuid vaadates.

"Õppisin jah, liiga laisk olin, et õhtul teha," ütles Annie ja naeratas, "vabandust, kui kellegi äratasin."

Megan haigutas kergelt ülbe ilme näol, kuid püsis vait.