Kell seitse

Oli hommik, umbes seitsme paiku. Cecelia jalutas vaikselt, või vähemalt proovis vaikselt jalutada, mingil korrusel. Ta kingad klõbisesid kivist põrandal, see hääl kajas seintelt vastu ning moodustas ilusa muusikapala. Tüdruk tegi erinevaid tantsusamme, et muusika veel huvitavam tuleks. Iseenda muusika järgi oli mõnus tantsida.

OT: Arya

Arry oli juba tund aega üleval olnud. Rõõmsalt kilgates ning hüpeldes prantsatas ta koridori ning Valküür ta rinnale. Perenaist kergelt keelega üle näo limpsates, lasi ta Nymer'il uuesti püsti tõusta, ning ta tagaajamist jätkata.

Cecelia jättis tantsimise ja vaatas ta hunti, tüdruku jaoks tal silmi ei jätkunud. Kas see oli mingi nali, kas hundid käisidki niisama koolis ringi? Ta liikus hundi juurde, see ei paistnud kellelegi viga tegevat. Alles siis märkas ta tüdrukut. Kuna ta ei paistnud suurt olevust kartma, ei pidanud ka Cecelia hunti ohtlikuks. Hunt oli ilus, küllaltki suur, et hirmu äratada, aga loom tundus kodustatud olevat. ''Tere,'' lausus Cecelia nõrgalt, kui oli tüdruku ja hundi juurde jõudnud.

Arry võpatas hoobilt. Ta polnud kellegi lähenemist kuulnud, ning mõõk välgatas tuppest kiirelt, enne kui ta ennast peatada jõudis. Teist pilguga mõõtes, torkas ta Bloody uuesti tuppe, ning tervitas vastu. "Tere."

Cecelia imestas, et teine ehmatas, tüdruku kingad tegid tema arust piisavat klõbinat. ''Sul on ilus hunt,'' lausus tüdruk ennast kogudes, ta oli ehmatanud mõõga peale, ilmselt kaitses teine oma seljatagust alati, eks igaühel ole imelikke kiikse.

"Tänan." lausus Arry, lubades oma näole õrna naeratuse. Valküür seevastu tatsas teise tüdruku juurde, tehes õnnelikult tolle ümber ühe ringi, limpsas ta oma keelega üle huff'i näo, jättes sinna ilase triibu. Hunt ise oli väga rahul.

''Iu,'' pomises Cecelia ila oma näolt pühkides. Ta lootis, et see näitab, et ta on omaks võetud. ''Kas ta teeb kõigiga nii?'' küsis CeCe ila jäänuseid rüüle pühkides ja osutas hundile.

"Siis kui tal hea tuju on." arvas Arry rõõmsalt, hundi kaela külge klammerdudes, ning ennast loomale selga heites. Ta oli küllalt kerge, et Valküür teda kanda jaksaks.

''Kuhu te minema hakkate?'' küsis Cecelia rääkides tüdrukuga, kuid vaadates otsa hundile. Ta otsustas, et teine tüdruk meeldib talle, kui sõber.

"Kuhugi." vastas Arry. Tal polnud plaanis olnud kuhugi minna, hunt tiirutas oma soodu ümber võõra, ning Arya kõlkus ta seljas.

''Tal on nimi ka?'' küsis Cecelia teiselt tüdrukult jutujätkuks ja vaatas hundile otsa, mõteldes, mis nimi talle sobiks. Cecelia klõbistas oma kingadega kivipõrandal ja vaatas veel kord hunti.

"Jah on." lausus Arry summutatult, kuna ta nägu oli hundi paksu karva surutud. Uuesti üles vaatates lisas ta. "Valküür."

Cecelia teadis ebamääraselt, mida valküür tähendab. Mingit jumalikku tüdrukut, kes oli seotud sõja ja surmaga. ''Cecelia,'' lausus ta vaikselt, häbenedes oma nime, talle ei meeldinud see.

Arry'l läks hetk aega, enne kui ta taipas, et teine talle oma nime ütles. "Lahe." oli kõik mis ta kosta oskas, enne kui Valküür ennast üpris õrnalt selili viskas, et mitte enda alla jäänud Nan'ile haiget teha. Hetke hääletult maadelnud suutis Nymeria võidu saavutada ning ajas ennast püsti, üks jalg toetatud hundile.

Cecelia ei hakanud teise nime küsima, äkki oli ebaviisakas. Tundus, et teine ei tule selle pealegi, et ennast tutvustada. Tüdruk patsutas selili olevale hundile kõhu peale, lootes, et Valküür talle viga ei tee. Paitamine peaks ilastamisega võrdväärsel kohal olema, nii on nad tasa.

"Aga mina olen Arya." lisas Arry mingi hetk, kui talle kohale jõudis, et nagu tegelt võiks ennast ka tutvustada. Valküür ainult nohises kergelt, kui CeCe teda patsutas ning ajas ennast siis püsti, keerates ennast tüdruku ümber peaaegu rõngasse, tõukas ta Cecelia't kergelt oma tüdruku poolse küljega, pannes CeCe endale selga istuma.

Cecelia hakkas peaaegu kiljuma, kuid tuli viimasel hetkel mõistusele ja arvas, et see võiks hunti ehamatada. CeCe noogutas Arya nime peale, mida paremat tal ikka teha oli. tal polnud mitte midagi öelda, seetõttu ootas ta, et Arya midagi ütleks.

Nan hüppas sammuti hundi selga, kes hetkel Cece't enda seljas edasi tagasi loksutas ja ringe tegi. "Hoia kinni." soovitas ta siis uuele tuttavale, kui Valküür tempot tõstma hakkas, ning treppide poole kihutas.

Cecelia oli muidugi väga lõbus, eks igal ajal on hea, kui mõni hunt su enda selga võtab ja üles-alla liigutab, samal ei saa sina selleks mitte midagi teha. Seetõttu hoidiski CeCe tugevalt hundi kasukast kinni, äkki kukub muidu veel alla ka.

Alla kukkumine oleks muidugi kahtlemata kõige toredam asi kogu üritusest. Hunt loksutas enda seljas olevaid tüdrukuid päris korralikult treppides alla tuisates. Arya hoidis ümber CeCe olevate kättega kuskilt hundi kaela juurest kinni, mujale ta teise tüdruku seljatagant kinni hoidma ei ulatanud, ja maha kukkumine ei olnud ka ahvatlev väljavaade.

''Kas teda kuidagi pidama ei saa?'' küsis Cecelia hundi tempoga, vahepeal hingates, tugevast kinnihoidmisest väsinud.

"Hetkel vist mitte." arvas Arry. Ükskõik kui sõnakuulelik loom siis ka oli, oli ta hetkel liiga heas tujus, et mingit käsku kuulata. Peagi oli hunt koos tüdrukutega juba vestipüüli jõudnud ning traavis välisukse poole.

''Kas ta teeb tihti nii?'' küsis Cecelia ennast mugavamalt istuma, nii mugavalt kui see kiirelt liikuva hundi seljas üldse võimalik oli.

"Kui tal tuju tuleb." vastas Arry lõbusalt, kui Valküür üpris kitsukesest ukse pilust välja sörkis ning täiesti otsustavalt suuna metsale võttis.

Cecelia ei ütelnud rohkem midagi. Ta teadis, kuhu nad teel olid ja milline jama sellest tuleb. Aga uudishimu oli ka päris suur, ta polnud kunagi keelatud metsas käinud.