Tüdrukute magamistoas sotte selgeks saamas

Lilý lõi kohvri lahti ümisedes nüüd vaikselt ka laulu sõnu muinas loo sarnasest laulust "Ungru Krahv"(must krahv).

Melanie tundis kohe, et too 'Sireen' talle ei meeldi. Ta oleks äärepealt naerma pursanud, üldse terve Sireeni oleku jms peale.

Sireen peatas hetkeks ümina kuid jätkas siis seda kohvris sorides, pomisedes ärritunult laua sõnu "Hiiu meremeestele see näitas laeva teed..." kõlasid ainsad sünged sõnad mis aru saadavad olid.

Annie viis hetkeks pilgu Melaniele ja raputas hoiatavalt pead silmitsedes silmanurgast Lilly tegemisi. Tüdrukul oli tõesti vedanud, et ta Sireeniga läbi sai, sama ei saanud õelda teiste kohta.

Melanie ei suutnud end enam talitseda ning ta purskas lihtsalt naerma. Ta surus oma näo vastu patja, et naeru veidikenegi summutada.

Annie virutas käega vastu oma otsaesist ja ta näkku ilmus murekorts. Keegi ei teadnud milleks Lily võimeline oli füüsiliselt ei olnud teda väga raske üle trumbata, aga vaimselt...
"Šhireena ta on loll päriselt," ütles tüdruk, seda ainult Melanie heaks.

"On Soome lahe rannad
Kuulnud mõne sünge loo.
Kuid lugu hiiu majakas,
Üks süngemaid on too..." Alustas Lilý uuesti esimese salmiga hääl süngem kui laul tegelikult oli. Tüdruk püüdis seda naeru summutada, oma laulu sõnadega, asi mida ta kartis, Naer.

Annie keeras pea taaskord Melanie poole ja surus huule sõrmedele, tüdruk võis küll praegu narda, aga ta võis seda hljem kahetseda. Sireen ei pruukinud rahulikuks jääda.

Melanie ei teinud kellegist välja. Ta ainult naeris ja naeris. Kogu südamest.

OT:

Lilý oli kätte saanud selle mida ta otsis. Hõbedane pistoda välkatas tüdruku käes kui ta ennast ringi pööras.
"See turva meremeestel,
Kord näitas laeva teed.
Kuid pimeduse varjust..." alustas ta teist salmi püüdes rahulikuks jääda, kuid tüdruku silmad hõõgusid vihast, kui ta pistoda naeru suunas pööras.

Annie karjatas ja lükkas Sireeni pikali surudes ta täiest jõus vastu maad.
"Rahune, läheme ära, palun," sonis neiu meeleheitlikult ja tõmbas relva Sireeni käest.

Sireen oli ka ilma relvata piisavalt kogenud veeretades ennast Annie alt välja ja siis tüdruku peale, väänas ta tolle kätt, kuni sai oma relva kätte. "Seda läheb mul vaja." lausus ta püsti tõustes.

"Expelliarmus!" karjatas Melanie ning püüdis pistoda ettevaatlikult kinni. Õnneks oli ta jõudnud piisavalt kiiresti oma võlukepi välja otsida.

Lilý võlukepp välgatas ka käes, kui pistoda tal pihust rebiti. Tüdruk kutsus relva tagasi ning ilma mingi järele mõtlemiseta söösits magamistoast välja ning siis seal edasi välja puhketoast.

"SA OLED KÕIGE HAIGEM INIMENE, KEDA MA KUNAGI NÄINUD OLEN!" karjus Melanie talle järele.

"Melanie mida sa tegid?! Nüüd peab teda rahustama!" karjus Annie meeleheitlikult ja hakkas ohjeldamatult nutma tagudes samal ajal rusikatega vastu maad, "tal on lihtsalt probleem."

"MIS KURADI PROBLEEMIST SA JAHUD?" karjus Melanie. "Sa oled tema sõber või?" küsis ta edasi, endal silmad punnis.

"Tema sõber, üks vähestest kes tal on. Kui teda keegi ei ärritada siis ta midagi sellist ei tee," ütles tüdruk, tõusis püsti ja hõõrus oma kätt mis täna Sireenile valusalt tuikas. Tüdruk heitis voodisse ja surus käed kõvasti rusikasse.

"No mulle aitab pvähemalt praeguses," lausus Melanie ning ta jalutas uksest välja, endal võlukepp tugevalt pihku pigistatud.

Annie kehhitas õlgu ja vaatas oma kätt, rüseluse käigus oli pistoda sinna sisse lõiganud ja tüdruku peopesast immitsesid esimesed verepiisad, ning neid tuli aina juurde ja juurde. "Kõik on korras," pomises tüdruk vaevukuuldavalt ja proovis haava loitsudega parandada, kuid see ei aidanud. Ta pidi minema haiglatiiba, aga ta ei saanud seda teha kuna siis oleks ta seda haava millegagi põhjendama pidanud ja tüdrukul polnud aimugi kuidas.

"MIS TEIL VIGA ON INIMESED?!" karjus Syd järsku püsti hüpates.

"Inimene," prandas Annie Sydi, "kui sa tähele ei pannud siis teised lahkusid,"

"JAH! LAHKUSID KÜLL!" käratas Sydney vihaselt.

"Sireenil tulevad imelikud hood, kui keegi naerab. Ma hoiatasid Melanietm, kuid ta ei kuulanud. Mul ei jäänud midagi muud üle, kui Sireenile peale hüpata, muidu oleks ta Melanie surnud," ütles tüdruk vaikset ega lasknud Sydney vihal ennast häirima, ka temale polnud veel kohale jõudnud mis just juhtus. Sireen polnud kunagi nii hull olnud.

"Ta on ise ka üks imelik hoog," pomises Syd hammaste vahelt.