Sister and brother talk?

Austin oli otsustanud oma õega rääkida veidikene. Ta tegelt sisimas tahtis oma õega läbi saada aga jah ta ei näidanud seda kunagi välja. Viimasel ajal üritas ta suht paljudega suhteid parandada, eriti just oma perega kuid jah see ei lähe just kõige paremini viimasel ajal. Järjest hullemaks lähevad tal suhted perega. Ta vaevalt räägibki ju vanematega. Kuid jh ta teeb näo, et teda ei huvita see aga tegelt huvitab küll. Tal on siiski tunded olemas kuid jah, ta ei näita neid väga välja.

Nii, et nüüd ta siis kõndis järve poole ja samal ajal mõtles kuidas õega paremini läbi saama hakkata. Samas ta ei teadnud enam nüüd, kas see oli üldse hea mõte. Ta ohkas ning kõndis siis edasi.

Arielil oli siin tund.Ta rääkis peale tubdi veidi Hagridiga aga Hagrid pidi minema.Ariel hakkas onni juurest lossi poole astuma.Tüdruk otsustas ka järve äärest läbi põigata.Ariel jäi järve ääres kivile istuma.Tüdruk pani koti maha ja põlvd kõverasse, käed ümber nende.Neidis vaatas järve.

Austin jõudis siis ka üsna pea järve äärde ning märkas, siis seal oma õde kivi peal istumas. Ta ei teadnud kuidas nüüd nende vahelist vestlust alustada. "Tere, Ariel," lausus ta siis lõpuks midagi. See on vähemalt algus alles, ta ei tea millest edasi rääkida veel.

"Tere"ütles Ariel alguses pead pöörsmata.Siis pööras ta pead ja märkas venda."Austin,mida sa siin teed!"küsis neidis.Ariel oli ehmatusest kivilt alla hüppanud.

Austin ei osanud esialgu midagi öelda õe küsimuse peale. "No värske õhk?" pakkus ta siis vastuseks midagi, ega see ei olnud tegelik põhjus. Ta ohkas ning mõtles mida öelda. "Tegelt, ma tahtsin sinuga ka rääkida siiski," lausus ta siis selle lõpuks ikkastki välja.

Ariel mõtle veidi ja lausus siis"No võib-olla tahaks minagi sinuga mõnikord rääkida aga maailmas pole ühregi õiget teemat"Ariel vaatas venda imelikult.Tavaliselt hoidsid nad üksteisest saja meetri kaugusele.Kahjuks kodus polnud see võimalik vist.

Austin ohkas ning istus siis murule ilmselt maha. Vahet polnud, et riided saavad mustaks tal hetkel küll mitte. "No seda küll ja, me ei leia kunagi seda õiget teemat," pidid poiss oma õega selles nõustuma. "Aga ma ei tahaks ka sinuga koguaeg vaielda ega kakelda, see on jube tüütu," lausus ta siis lõpuks sellegi välja. See on kindlasti ootamatu asi nüüd Ariel'ile.

"Tüütu???Aga kes siis alati alustab ja minu asju käpib?"pööritas Ariel silmi.Ta jättis selle ütlemata, et ega ka tema päris süütu pole.Ariel toetus kivile ja pani käed rinnale risti.Ariel põrnitses Austinit.Tema oli juba selles suhtes alla andnud.Varem ta proovis korralda pereüritusi jms. aga see ei aidanud.Siis jättis neidis asja katki.

"Jah ma tean, et ma seda kõike tegin ja ma ei ole selle üle uhke," lausus Austin sellepeale ja see oli jumala tõsi. Austin ei olnud jh neist pereüritusest kunagi vaimustuses kuid mõnel ta siiski käis aga hoidis rohkem omaette. Need väga ei istunud talle lihtsalt. "Ma tõesti soovin meie vahelisi suhteid parandada kuid jah ma saan aru, et selleks on juba liiga hilja," lisas ta siis veel juurde.

"Noh ma ka vb isegi sooviksin...Aga isegi kui me suhted oleksid ilgelt head ei muudaks see ema,isa ja vendi."lausus Ariel kurvalt.Ta istus Austini kõrvale.Neidis pani pea põlvedele.

"Vendadega ma saan paremini läbi kui sinuga kindlasti. Vanematega on lugu juba keerulisem," lausus Austin sellepeale ning ohkas siis vaikselt. Ta tõesti ei teadnud kuidas vanematega suhteid parandada, sellele ta polnud mõelnud veel.

"Sellest saan aru.Ma ei saa nendega eriti läbi.Selles mängib nii suurt rolli see ju, et ma olen tüdruk"pööritas Ariel silmi."Juba väiksena ei tohtinud ma teie onni tulla ja võlurite kahevõitlust mängida."sukeldus neidis lapsepõlve.Ta sipmades oli unelus.

"Ma tean jh, me ei tahtnud jah sind mängu võtta sellepärast, et sa olid tüdruk. Samas tüdrukud saavad kergemini haiget, teie olete enamasti emotsionaalsed, te solvute suht tihti isegi iga väiksema asja peale, meil ei oleks sind suutnud kuidagi lohutada ja seal oli veel palju põhjuseid miks me sind mängu kunagi ei võtnud," seletas siis Austin seal nüüd midagi. Ega ta ise ka ei mäletanud enam neid kõiki põhjuseid. Tegelt tema ei ole kunagi see otsustaja olnud, keda mängu võtta või ei, see tuli suurema venna ideena, Austin ja siis keskmine vend lihtsalt nõustusid vanema vennaga.

"Päris õige see ka nüüd pole"kortsutas Ariel kulmu.Tegelikult sai ta Austist aru."Aga kuidas sul läinud on siin?"küsis neidis kõige tavalisema küsimuse.Ega ta venna tegemisteast mitte midagi ei teadnud.Ka Ariel ei mäletanud seda lapsepõlve asja eriti.Igatahes seda ta mäletas, et ta oli kurb ja vb isegi nuttis.

"Ei tea mina, kas see on tõsi või ei ole," lausus Austin sellepeale. "Mul on muidu suhteliselt hästi läinud," vastas ta siis selle küsimusele ja ta ei teadnud, mida täpsemalt öelda nüüd. "Kuidas sul endal läinud on?" küsist ta siis vastu ka. Teda siiski mingil määral huvitas see.

"Normaalselt.....ja igavalt.Midagi põnevat ei ole toimunud.Ainult kool"vastas Ariel.Ta vaatas vend uurivalt.Polnud ju kaua aega lähedalt näinud."Ema on kirjutanud?"uuris tüdruk siis.

"No vahepeal olid siin peod, ega mina ka nendel ei käinud aga olen nii mõndagi neist kuulnud. Ega suht igavalt on läinud ka jah," ütles Austin siis. "Mulle mitte, aastaid juba, viimati kirjutas teises klassis, minu mäletamist mööda," lausus poiss ausalt välja.

"Mina ei ole ka käinud.Ta ka kirjutas mulle aga ma ei vastanud.Niikui nii sellel mõtet pole."lausus Ariel kurvalt.Ta pööras pead ja vaatas nukralt kaugusesse.

"Nojh, mulle lõpetaski sellepärast kirjutamise, et ma ei vastanud kunagi tema kirjadele ja ta sai aru, et see on mõttetu mulle saata neid," lausus ta sellepeale. Ta vaatas ka siis niisama kaugustesse.

"Ma loodan tegelikult, et kui ma nüüd silmad kinni.panen ja jälle lahti teen siis oleme sellised nagu ma esimeses mälestused...kos rõõmsad"lausus Ariel vaikselr ja nukralt ikka veel kaugusesse vaadates.Üle neidise põse jooksis pisar.

Austin ohkas oma õe lause peale, seda ta talle lubada ei saanud tegelikult. "Et see juhtuks läheb ilmselt veel aega," lausus Austin sellepeale ning vaatas siis oma õe poole. Ta märkas seda pisarat mööda õe põske alla jooksmas. Poiss tõusis püsti ning kõndis siis oma õeni. "Miks sa kurb oled?" küsis ta siis talt.

"Ma ei tea"ütles Ariewl.Ta vaatas venda ja langes teinegi pisar.

Austin vaatas oma õe poole ja ei saanud pihta miks tüdruk nuttis. Ta pühkis siis need pisarad ära, ta siiski võis ka olla sõbralik ja viisakas kuid jh enamasti seda poolt nägi harva. "Ära nuta, palun," lausus ta vaikselt oma õele.

"Ma proovin"proovis Ariel naeratada.Ta höörus oma silmi ja ei nutnud enam.Nägu oli ikkagi. ja pisaratriibuline ripsmedušš laialo."Ma näen jube välja eks?"muigas neidis.

Austin vaid noogutas korraks. Ta vaatas siis tüdruku näo poole ega tal oli ja ripsmetušš laiali. "No, mitte päris jube aga siiski su ripsmetušš on laiali läinud, sa peaks selle maha pesema," lausus poiss ausalt välja. Ta ei suutnud kuidagi keerutama hakkata, ta ütles alati kõik otse välja.