Just.. TALK to ME

Jackil oli vaja teaDA, mida Belle otsustas ja nii ta oligi kirja saatnud Bellele ja ootas teda Järve ääres. Huvitav, kas tüdruk ilmub kohale. Jack istus kuhugile järve äärde ja ohkas.

 Edit: Tänan.

OT: Talk to me* Sorry, ma olen grammar nazi

Bel oli saanud eile õhtul kirja Jake'ilt. Kirjas oli öeldud:

"Kallis Belle,

Ma arvan, et me peaksime rääkima. Loodan, et oled juba järele mõelnud ja kohtume homme hommikul kl 6 järve ääres.

- Tervitades, Jake"

Kuigi tavaliselt Bel ei olnud nii varajase ärkamisega, oli ta siiski suutnud end kuidagi voodist välja saada ja astus nüüd tempokal sammul järve poole. Nähes Jake'i järve kaldal istumas, hiilis ta poisile seljatagant ligi, kükitas ja pani oma käed ta õlgadele. "Sa tahtsid rääkida," lausus tüdruk vaikselt.

"Wääh." ehmatas jack ja loitsis seljatagust. Ta pööras ümber. "Tore.." sõnas ta ja pomises vastuloitsu. "Nii?" uuris ta

"Sorri, ma ei tahtnud sind ehmatada," pomises Bel. "Millest sa täpsemalt rääkida tahtsid?" küsis ta siis, kuigi teadis juba enam-vähem vastust. Või vähemalt arvas end teadvat.

"Ehh.. Sinu tunnetest." selgitas Jack.

Bel ohkas. Seda oligi ta arvanud. "Ee... ma pole tegelikult oma tunnetes sinu vastu veel täielikult selgusele jõudnud, aga ühes asjas olen ma kindel. Kui me peaksimegi käima hakkama, siis see ei tohiks salajane olla. Ma ei taha, et me peaksime seda teiste eest varjama. Ma ei taha, et iga kord, kui tahame suudelda, peame me hoolega vaatama, et keegi meid pealt ei näeks, et iga kord, kui me tahame käest kinni võtta, peame me kõigepealt veenduma, et keegi seda ei näe, kuna muidu võidakse kahtlustama hakata... Anna andeks, aga ma lihtsalt ei taha nii. Sul on valik – kas mina või Isabella. Ma ei käi sulle peale, see on sinu, ainult sinu otsus, keegi ei mõjuta sind selle langetamisel. Kui sa tahad minuga käima hakata, siis pead sa enne Isabella maha jätma. Ja ei mingeid valesi, sa pead talle kõik ausalt ära rääkima."

Raske otsus, huh. "Sa meeldid mulle. Ma mõistan sind täielikult ja ma jätangi ta maha.. aga.. see on natuke raske.. " tõdes poiss, aga ta oli mahajätmises kindel.

"Mõistan," lausus Bel. "Sellised otsused ongi alati rasked, aga paraku tuleb need varem või hiljem langetada. Ja mida varem, seda parem. Mida varem sa selle otsuse langetad, seda vähem saavad mõlemad osapooled haiget."

"Nagu täitsa emma oled." Selline empsi-manitsusjutt.  "Ma luban, et ma järan ta maha.. tegelikult.. ma jätsin ta juba maha." tõdes Jack.

Bel kallistas Jake'i. "Ma loodan, et sa mõtlesid enne selle üle järele," lausus ta.

"Terve igaviku." vastas ta ausalt. Jack kallistas vastu.

"Tead mis, ma vestleksin sinuga meeleldi pikemalt, aga mul oli nii vara üles ärkamisega niigi raskusi ja," Bel haigutas ja jätkas siis. "ma olen endiselt pisut unine. Lähen lasen veel natukeseks silma looja. Näeme!" Neiu naeratas ja lehvitas Jack'ile ning hakkas siis koolimaja suunas astuma.

"Näeme," lehvitas jack Bellele. Ta tegi ühe veeringi ja läks ka ära

LÕPP