Mida jälle tegin?!

Damon oli trofee saalis ning uuris karikaid.Ta mõtles kogu aeg Kimile.Damonile oli jäänud kripeldama nende viimane kohtumine.

oT:Kim

Kust hundist rääkida. Neidisel oli ka väga halvad mälestused tema ja Damoni kohtingust. Temast oli ebaviisakas nii lahkuda, ja loota, et poiss päriselt muutub. Pea avastas ta, et oli taas nutma puhkenud, ning tõttas esimesse ruumi, mis ette sattus. Ja kes seal huvitav ees oli? Loomulikult Damon ise.

Damon ei kuulnud veel tüdrukut.Ta kõndis aina ühest kohast teise.

Kimberly märkas, et poiss teda polnud isegi veel tähele pannud. Ta oleks ruttu minema läinud, aga siis tunduks ta nagu argpüks. Ta seisis seal minuti ja köhatas siis, lootes poissi mitte ehmatada.

See ei ehmatanud Damonit .Ta pääras selja ning vaatas Kimi."Kim sina"Lausus ta vaiksemalt aga nii ,et tüdruk kuuleks.

"Mina, jah," sõnas Kimberly ning silmitses uudishimulikult trofee tuba, justkui Damonit seal ei olnudki.

"Kim"Lausus ta uuesti.Ta tahtis tüdrukule öelda sama mida eelmine kord viimasena ütles aga ta ei osanud seda õigesti öelda .Ta lähenes tüdrukule.

"Damon," tegi Kimberly mehe väljendust järgi ja vaatas teda kahtlase moega. Neidis astus sammu tagasi, kui poiss talle lähemale püüdis tulla.

"Kas sa kuulsid seda mida ma eelmine kord viimasena ütlesin?"Küsis ta ning astus tüdrukule lähemale.

Neidis astus taas sammu kaugemale, kuid põrkas vastu ust. "Ei, ja ma olen kindel, et ma ei taha ka."

"Sa ei taha teada seda ,et ma oleks nõus sinu pärast muutuma?"Küsis ta tüdrukult ning astus jälle temale lähemale.Kuna tüdruk oli vastu ust pani Damon käed mõlemale poole tüdrukut.Kim oli nüüd kinni.

Tüdruk püsis vait. Ta proovis manada näole ükskõikset muljet. Ja see loodetavasti õnnestus. "Ahsoo," lausus ta vaid peale lühikest ja piinlikut vaikust.

Damon vaatas tüdrukule s´ilma."Aga nagu näha siis sind see ei huvita"

"Kus sa tead? Sa ei ole mingi otsustaja minu otsuste üle," sõnas Kim vihaselt ja tõukas Damoni endast eemale.

"Tundub küll nii"Lausus  ning vaatas tüdrukut.Ta lähenes ning lükkas tüdruku tugevamalt vastu ust.Damon hoidis tüdruku käsi vastu ust."Aga mida siis tunned?"

"Nagu ma ütlesin, ei ole see absoluutselt sinu asi. Ja mida sa üldse enda nina minu asjadesse topid?" lausus neiu vihaselt, kuna poiss oli ta taas ukse vastu lükkanud.

"Eile saa küll nii tõre ei olnud"Lausus poiss mõtlikult.Ta vaatas tüdrukut kerge muigegea.

Kim raputas pead ja muigas. "Usu mind, Damon, tõredat sa pole veel näinudki," sõnas neidis ja vaatas poissi.

"Tõesti?"Küsis ta ning lähenes tüdruku näole.

"Sa ei taha mind tõredana näha," sõnas Kim ja hakkas ust avama, et poiss teda jälle kuhugi suruda ei saaks.

Poiss kergitas kulmu."Nüüd ma siis näen milline saa oled"Lausus ta muiates.

"Lase mul minna, Damon," lausus Kimberly anuvalt, ta tõesti tundis end ebamugavalt.

"Miks?"Küsis poiss kavalalt.Damonil tuli ´mängu´tuhin peale.

"Sest ma ütlen nii," ütles Kim kurjalt ja astus uksest välja.

Damon astus tüdrukust eemale."Upsakas printsess"Lausus ta vaikselt.Tüdruk võis ka seda kuulda aga ei pruugi.Damon pööras tüdrukule selja.